|
|
Rahu-rahu, me ei ole stereotüübid
Autor: Siim Nestor
(20.04.2005)
Talvel juhtis Priit Pullerits Postimehes tähelepanu New York Timesi meediarubriigile, kus tõdeti trendi, et “reklaamid kujutavad mehi üha sagedamini ebakompetentsete ja lohakate, naerualuste ja põlastusväärsete idiootidena”. Sama leidsid talvel EPLi igakuises jututoas Naiste Nõuandla osalenud. Et “keskmine eesti mees” on reklaamides väga hirmus olend, naine aga on reklaamides kodumasin, see, kes jookseb kohe suvilat koristama. Vestlusringis magasini Elukiri viimases numbris on aga lause: “Kui keskealist või vanemat inimest reklaamis kujutataksegi, siis ta kas peseb lõputult pesu või võitleb bakterite ja plekkidega.” Rahul pole ei mehed, naised ega vanad. Enda tüütult stereotüüpsele esitamisele reklaamides pole veel tähelepanu pööranud vist noored – ainult hip-hoppi kuulavad, tagurpidi nokkmütsiga lõbutsejad, vist? – ning beebid – ainult pissist tilkuvad nummid. Ehk võiks “keskmise” väljaarvutamist rahulikumalt võtta. Tüpaažidepajas Californias on jõutud nii kaugele, et vahest iga rahvus, usulahk, juuksevärv on korra protesteerinud temast Hollywoodis loodud kuvandi vastu. Õelatesse tüüppakkidesse surutakse pidevalt – igaüks meist teeb seda ka ise –, kuid miks peaks mõni mõistlik inimene tundma end puudutatuna loodud stereotüübist, mille alla ta parameetrite kohaselt käiks? Ja kas keegi suhtub ükspuha kellesse ainult kuskilt mällu sööbinud stereotüübi põhiselt? |
| ||||||||