Moodsate naiste võit

Kruuser

Enamik Eesti pereemasid võib kergendatult hingata, sest uus pere­konnaseadus ei muuda tagasiulatuvalt praegu kehtivate abielude omandisuhteid. Langes ära ähvardav olukord, kus kahekümneaastase kooselu järel oleks perel tõsiselt vaja maha istuda, et selgeks teha, kes on korteri, auto, suvila ja muu seni ühiselt omatud ja kasutatud varanduse tegelik omanik. Ära jääb palju tülisid ja pisaraid, lapsed ei pea tunnistama, kuidas isa ja ema varanduse pärast kaklevad. Justiitsminister Rein Lang tegi sellega tuhandetele Eesti naistele tahtmatult naistepäevakingituse, ehkki tuli tegelikult vastu pereekspertide, naisorganisatsioonide ja mis seal salata, koalitsioonikaaslaste sotside ja opositsiooni survele. Küllap rehkendati partei tagatoas välja, et peaministriparteile pole hetkel vaja uusi vaenlasi tuhandete kurjade ja segaduses pereemade kujul, kelle senisel elul korraga n-ö vaip alt ära tõmmatakse. Kaotas ju Reform populaarsust juba uue töövõtjat nööriva töölepinguseaduse eelnõuga.

Lahusvarasüsteem, mille kohaselt abielu kestel omandatud vara on selle oma, kes on dokumentides vara ostja ning omanik, hakkab eelnõu kohaselt kehtima niisiis vaid uute sõlmitavate abielude puhul. Võib mõelda, kes on uue seaduseelnõu taga. Kas nn teise ringi abielu plaanivad mõjukad vanemad mehed, kes on suutnud noore naise ära võrgutada? Kalk abieluvaraleping võib värske “saagi” minema peletada, lahusvararežiim aga turvaks mehe varanduse sujuvalt ja hoiaks tšiki taltsana.

Uus perekonnaseadus esitab tegelikult Eesti naistele täiesti uue väljakutse: enne mitte abielluda ega lapsi saada, kui majanduslik iseseisvus saavutatud. See on meie naistele siiamaani olnud üsna võõras mõtlemine ja mõjub paljudele kui külm dušš. Tavaline Eesti pere sünnib ju ikka nii, et kaks inimest, kellest kummalgi pole raha, abielluvad üsna noorelt ja tunnete tuhinal, ilma materiaalsete kaalutlusteta. Siis tulevad lapsed, naine jääb koju mitmeks aastaks või töötab väikese koormusega, mees teenib raha ning ostab kodu ja suuremad asjad. Kuna naise kodune töö (hoolitsemine, koristamine, söögitegemine, varumine, parandamine, emotsionaalne toetamine, seks) on tasuta, siis abielu lõppedes võib selguda, et tal pole mitte ühtki eluks vajalikku asja.

Klassikaline jokk-olukord, kus paberite järgi ongi ainult mees tööd rabanud ja vaeva näinud ning on õigustatult kõige omanik. Et pereema puhtast armastusest tehtav kodune sebimine on kallis töö, selgub kainelt kalkuleerides siis, kui kõik teenused, mida naine kodus möödaminnes pakub, väljast sisse osta – alates lastehoiust ja koristamisest kuni psühholoogilise abi ja intiimteenusteni.

Naisorganisatsioonid on olnud kriitilised ja leidnud, et olukord, kus pärast lahutust võib emal ja lastel ära kaduda kodu, kahjustab Eesti naisi ja peresid. Ebamäärane olukord ei mõju hästi Eesti iibele, mis on sõnades kuulutatud riigi prioriteediks. Naisorganisatsioonide meelest seisab seaduseelnõu meeste vabaduse eest pärast abielu ebaõnnestumist pääseda puhta poisina, et naine koos “oma” lastega ei pääseks pärast suhte luhtumist mehe teenitud varandusest kasu lõikama.

Noortele elukaugetele juristidele, kes seaduse taga näivad olevat, võib muidugi tunduda, et naine ise ongi loll, kui ennast väikeste laste kõrvalt ei koolita, kvalifitseeri ega hari, ja pole mehe süü, et naine võib pärast lahutust leida end koos lastega olukorrast, kus pole tööd, elukutset, raha ega kodu.

Uuest pere konnaseadusest võidavad moodsad naised, kel hea haridus, oma sissetulek, korter ja muu kindlustatud eluks vajalik. Siis võivad tulla ka lapsed ja abielu. Ja kui sellises olukorras peaks mees üle viskama, pole mingit põhjust temaga kodu või elatise kaotuse hirmus edasi elada. Kui moodsa naise mees juhtub olema iseseisev, leiab ta endale ise uue kodu, kui mitte, jääb riigi ja sotsiaalhoolekande turvata.