Douglas Coupland
"X-generatsioon"
Tõlkinud Mihkel Samarüütel. Hotger, 2005. 214 lk.
Kanada kirjanik Douglas Coupland oli oma põlvkonna-mainifesti üllitamise ajal 1991 kolmekümnene, seega jõudmas Jeesuse ikka, mil paljusid mehi tabab kange kihk zeitgeist’iga sotid selgeks teha. Tema võttis üheksakümnendate paradoksi kokku umbes nii: kui X-generatsioon uue sajandi serval toimuvale baby boomer’ite ja yuppie’de peole jõudis, oli šampanja ammu otsas. Liiga noored mäletamaks, kus ja millal mõrvati Kennedy; liiga vanad, et sujuvalt virtuaalmaailma sukelduda, tuli "ikseritel" alla neelata "seadustatud nostalgia" ehk hunnik sundmälestusi. Jäänud geneetilises loteriis tühjade kätega, üritasid nad oma identiteedi rajada mitte ostetud asjadele, vaid kogemustele, reisidele jms. Ent mobiilsus toidab juurtetust ning teadlikkust kõige "olulise" tühisusest; maailm on vaid meelepete, mitte kellegi elu pole stoori, mitte millelgi pole algust, keskpaika ega lõppu…
Kahekümnendais eluaastais Dag, Andy ja Claire jätavad neile pärandatud mõttetu maailma ja mcjob’id – madal palk, olematu prestiiž, no future – ning põgenevad Palm Springsi kõrbe. Lootuses vormistada oma eludest mingigi väärtus. Nad vestavad postapokalüptilisi mõistujutte Armagedonist, Texlahomast, mis asub asteroidil, kus kestab igavesti aasta 1974, jne. Absurdsed metafoorid ja oraakellikud loosungid kiiluvad tihedalt üksteise vastu, lubrikantideks vaid üksikud juhuslikud verbid. Hirm Päriselu ees topitakse Roy Lichtensteini graafikasse ja kämpdefinitsioonidesse, nagu "ultralühiaegne nostalgia" ehk igatsus väga hiljutise mineviku järele ("Eelmisel nädalal olid asjalood palju paremad").
Veendunud autodidaktina ei saa ma küll eriti aru, milleks kõik need soigumised hariduse olulisuse hääbumisest ja "minaismi" (indiviidi otsingud traditsiooniliste religioossete tõekspidamiste puudumisel omaenda religiooni moodustamiseks) lokkamisest. Ja kui vanad hipid jahuvad ehedast Grateful Deadi hingusest, ei tunne ma end põrmugi teise sordi (loe: modemiajastu) melomaanina. Küll aga olen nõus, et ka nn X-2-generatsioonile (sündinud hiljem kui aastail 1961–71) on omane "automaatiroonia" ehk kalduvus igapäevaelus refleksiivselt kergemeelseid iroonilisi märkusi teha, ning 101-ism ehk kalduvus näha lahendust, tihti ühe minuti jooksul, kõigile elu aspektidele, kasutades selleks pooleldimõistetud pop-psühholoogia abi.
Ka olen näinud nooruses "mässu edasi lükanud" kolmekümneste tobedaid rebelsoenguid ning kalleid ja nutmaajavaid riideid, "arhitektuurseid seedehäireid" ehk haiglast vajadust elada "kihvtis" arhitektuurilises keskkonnas, "jaapani minimalismi" ehk juurteta karjeristide arusaama sisekujundusest, "vabaduse märke" ehk konservatiivsele riietusele lisatud aksessuaare, millega antakse maailmale märku, et selle kandjal on säilinud mingigi isikupära.
Üldjuhul eelistan mõelda, et, arvaku ülejäänud, khm, generatsioon mida tahes, aga ainsaks "kredibiilseks" brändiks on iseenda DNA. Ent kui peaksin kunagi sattuma mõnele ambiseksuaalsetest hiigeltissidest ja -burgeritest ääristatud kiirteele, katsun kindlasti mõne sellise eneseabiõpiku kaasa võtta.
