Eesti uus turismihitt - energiasammas
MÕISAIDÜLL: Kirna häärberist avaneb vaade kümnetele ravipinkidele, kus istumise kestuse määrab Helle Anniko.
INGMAR MUUSIKUSTuhala ja Kirna energiasambad kujutavad endast uut hoogu koguvat turismiliiki. Selliseid kohti mujalt maailmast ei leia.
“Vaevalt et teil seda pildistada õnnestub,” hoiatab Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja. Päev hiljem kinnitab sama mulle ka Kirna mõisaemand Helle Anniko. Salapärased energiasambad näitavad end vaid eriti tundlikule silmale.
Ja üldse, on juhtunud, et fotoaparaadid ja filmikaamerad lähevad energiasamba läheduses lihtsalt rivist välja, nii et Kirna mõisa tutvustaval netiküljel soovitatakse kallim tehnika koju jätta.
Energiasammasteks on rahvasuus hakatud nimetama geoloogilist nähtust, kus karstialal asuvatest maakoorelõhedest väljuvad elektromagnetilised madalsagedusvõnked. Maakoorest vertikaalse paelõhe kaudu väljuvat kiirgusvoogu nimetatakse ka maaenergiaks.
Silmale nähtamatu, ent käega katsuda saab küll, nii lubavad meie kahe tuntuima energiasammaste asupaiga, Tuhala ja Kirna inimesed. Käsi läheb soojaks, jalad hakkavad surisema, mõnel võib “üledoosist” süda pahaks minna. Mis kasu aga sellest salapärasest kiirgusest on? Rahvasuus on energiasammastele omistatud tervendav võime.
Selliseid kohti olla maailmas väga vähe, Kirna-sarnaseid näiteks veel neli (üks Kanadas, üks Iirimaal, Rohelise Neeme saartel ja Šveitsis) ja Tuhalat osatakse võrrelda vaid ühe Prantsusmaal asuva Loundes’i koopaga. Ehk on tõesti tegemist ilmaimega, Eesti Nokiaga, ehk peitub siin lahendus globaalsele energiakriisile?
Tuhala maastikukaitseala
Siinset maastikukaitseala tunneb televaataja igakevadisest Aktuaalsest Kaamerast. Kui Ants Talioja koduõuel asuv Nõiakaev hakkab vett mulinal üle rakete ajama, teeb riigitelevisioon sellest igal aastal uudise, mille peale tuhanded loodussõbrad kummikute välkudes Sulu talu õue peale kokku imet kaema tõttavad. Aastas käib siin mitukümmend tuhat inimest.
Kui Nõiakaevu on imetlemas käidud 1976. aastast saadik, siis energiasambad on märksa uuem nähtus.
2001. aastal avastas geobioloog Rein Hanstein kaevu ümbrusest viis maalapikest, mille kohal tema pendel hullumoodi tantsima lõi.
“Nad mõõtsid siin energiavoo tugevuseks 18 000 angströmi,” ütleb Ants Talioja uhkelt.
Tavaliselt mõõdavad vitsamehed umbes 7000–9000angströmiseid välju, ütleb geobioloog Hanstein.
Angström on füüsik Anders Ångströmi (elas 19. sajandil) järgi nime saanud, füüsikas tuntud mõõtühik, aga sellest pole mõtet siinkohal pikemalt rääkida. Füüsikud ja geobioloogid siin hästi ühist keelt ei leia. Füüsikud hakkavad peagi norima: mis mõõteriistad need pendel ja vits sellised on, kuidas need on kalibreeritud ja millist karakteristikut üldse mõõdeti – energiavoogu, lainepikkust vms.
Rahvameditsiiniusku inimesi ei aita need skeptiliste täppisteadlaste küsimused karvavõrdki.
Nõiakaev on kuiva suveilmaga nagu kaev ikka: punnkaas peal, koogu otsas toober, millega saab ammutada eriliselt puhta maitsega jahedat allikavett.
Ümber kaevu asuvadki silmale nähtamatud imesambad. Ants Talioja peab need paigad, mille läbimõõduks on vitsamehed mõõtnud umbes 80 sentimeetrit, ise kätte näitama. Üks känd, paar tumerohelise muruga laiku, tammepalk ja kivi.
“Kas siin ravitoimet ka on?”
“Minul on kogu aeg hea olla,” vastab Ants Talioja reipalt ja lisab, et folklooripäeval vihtusid rahvatantsijad siin kaevu ümber kü
ll kummalise raugematu energiaga tantsu lüüa.
Aga jah, rahvas rääkivat, kes on saanud peavaludest lahti, kes on kuuljaks saanud.
Ants Talioja räägib loo prouast, kes käis õhtul ekskursiooniga sambaid vaatamas ja oli hommikul kell kuus uuesti tagasi. “Kolme tunni pärast käis tal kõrvas krõks – ja oligi kuulja.”
Radikuliit ja reuma peaksid siit leevendust saama, aga ka impotentsus ja steriilsus, kinnitavad vitsamehed.
Päeval, mil Ekspress sambaid uurib, on kohal ka Lendav Kotkas, indiaanipealik Põhja-Ameerikast (kodanikunimega Rupert Encinas). Ta pole siin esimest korda.
Veel üks maa-alune jõgi
Ants Talioja on siin Nõiakaevu maadel sündinud ja üles kasvanud. Lapsepõlves ei teadnud ta aga midagi sellest, et kaevu nimi on Nõiakaev, rääkimata imet tegevate energiasammaste olemasolust. Aga imesid jätkub. Värskeim uudis tuli paar nädalat tagasi, mil geobioloogid avastasid siit järjekordse maa-aluse jõe. Neid on nüüd kokku seitse.
“See ei ole maa-aluste jõgede ja energiasammaste avastamine, vaid taasavastamine,” toonitab Ants Talioja.
Lastes pilgu üle avarate väljade, on selge, et bisnisega siin tegemist ei ole.
Miks ta siis on võtnud endale vaevarikka ülesande tuhandeid kordi uudistajatele jutustada siinsetest imedest?
“Tuntus hoiab,” vastab Ants Talioja ja teeb kiire ekskursi aastakümnete jooksul peetud võitlustest: küll taheti karstiala ümbruskonnas maaparandust teha, siis turbatootmise eesmärgil Tuhala jõgi õhku lasta ja teinekord jälle jõgi teistpidi voolama panna. Ükskord taheti siia šašlõkibaari teha.
“Arutasime naisega, et siis oleks meile jäänud ainult koristamine ja politseile teatamine,” ütleb Ants Talioja.
Nüüd püütakse rajada Nabala lubjakivimaardlat seitsme karjääriga. Põhjaveetaset plaanitakse alandada vähemalt 20 meetrit. Ants Talioja ei armasta kommertsi.
Ta lisab, et pole plaanis sambaid ka ravitsejate valdusesse anda. “Kes tahab, see käib ja katsub,” ütleb ta.
“Tal on energiapaik, aga ta ei oska seda kasutada,” ütlevad Kirna naised Tuhala omade kohta.
“Tuhala energiasambad on igatahes võimsamad,” ütleb geobioloog Rein Hanstein, “aga Kirnas on neid väga palju.”
Kirna ravipark
Paide ja Türi vahel asuvas Kirna mõisas valitseb hoopis teine õhustik kui Tuhalas – siin on kõik läbi mõeldud ja inimese teenistusse pandud. Leitsakuliselt mõisaõuelt häärberisse sisenedes võtab vastu viirukisuitsu hõng ja meditatsioonimuusika.
See siin on energiate sünteespiirkond, kirjutab New Age’i sõprade ajakiri Avanemine.
Siinne mõisakompleks on Helle Anniko viimase kümne aasta looming. “See on mu elutöö,” möönab ta ise. Varemeis mõisahoonest on raske tööga saanud keskus, kuhu nüüd sõidavad ekskursioonibusside kaupa kokku inimesed paljudest riikidest, kõigil üks ühine omadus: usk ja huvi vaimse sfääri vastu. Sakslased ja soomlased tulevad mitmeks päevaks, ööbivad ümbruskonna turismitaludes ja veedavad päevi Kirnas jalutades-istudes-mediteerides. Eesti mõistes on see uus turismiliik, aga maailmas on küllaga selliseid energiaspaasid, mille põhiressurss ja populaarsuse alus on usk selle piirkonna imelisse tervendusvõimesse.
Abi sadadele hädadele
Ilma ett
e registreerimiseta siia energiat koguma ei pääse.
Majatagune kunagi barokne mõisapark (praegu levib siin flokside jõuline aroom) on täis pikitud vanadest ristpalkidest tehtud istekohti. Need ei ole niisama jalapuhkamiseks, vaid igaühel on oma otstarve: üks ravib kopse, teine tugevdab immuunsüsteemi, kolmas parandab karmat ja neljas tugevdab tahtejõudu, viies puhastab radiatsioonist... Kokku on neid paiku siin üle saja, ütleb Helle Anniko. On viagrapink ja esivanemate pattude pink, osteoporoosi ja vähi, kopsu- ja südamehaiguste pinkidest rääkimata.
Varahommikuse uduga on näha, kuidas pinkide kohalt tõusevad energiasambad üles nagu suits väikese keeruga.
“Millega te olete kindlaks teinud, et see mõju just neile organitele hea on?” pärin.
“Tundlikkus. Pendlid,”
“Aga kuidas te ikka teate?” ei jäta ma jonni.
Helle Anniko naeratab leebelt ja nimetab nagu muuseas mõned minu organismi nõrgad küljed.
“Iga inimene on unikaalne. Ja mõju erinev. Mõnel läheb süda pahaks, teine ei tunne midagi.”
Kui inimene siia satub, alustab Helle Anniko tema tasakaalustamisest ja puhastamisest, sest inimene on siia saabudes tavaliselt stressis. “Ja mis kasu on hapupiimapurgist, kui sinna sorts värket piima juurde kallata?” esitab Helle retoorilise küsimuse.
“Inimene tuleb siia stressiga, aga ära minnes kipub mõni kõva häälega laulma.”
“Kõik need, kellele on oluline ainult söök, seks ja raha, kannatavad kohutavalt. Siis pole imestada, et 40aastased lähevad kolinal,” veenab Helle Anniko meid vaimse sfääriga tegelema.
“Inimesed on ju laisad ja lihtsameelsed, nad tulevad alles siis abi otsima, kui endal vesi on juba ninani tõusnud,” lisab ta veel. Aga hädalised tervenevad. Jalutud hakkavad käima, seljavalud kaovad, armastajad leiavad teineteist, viinahimu kaob.
Ravi käib nii, et siin antakse ravivat energiat koos informatsiooniga probleemi põhjustest. Aga kui inimene ise oma probleemiga tegelema ei hakka, siis järgmisel korral ta enam ravienergiat ei saa, kinnitab Helle Anniko.
Meie riik, kes teeb seadusi küll selleks, et suitsumeestel oleks hea kasiinos käia, ei tunnista rahvameditsiini tarvilikkust.
“Kahju, et seda geoloogilist fenomeni ei osata kasutada,” ütleb Helle Anniko, “restorane ja kasiinosid on meil küll ja küll, aga seda looduslikku fenomeni peaks riik samuti ära kasutama.”
Ta lisab, et poliitikuid ja tippametnikke on tema keskus siiski huvitanud – kui tullakse isikliku hädaga.
Jah, Armin Karu tasemel äri siit vist siiski välja ei pitsitaks, kuigi – miks ka mitte.
Tõenäosus kaunis mõisapargis roosipõõsa all istudes ja oma elu üle järele mõeldes positiivne tulemus saada on tunduvalt suurem kui suitsuses mängupõrgus konutades.
Suren nälga 
