Epp Petrone "Roheliseks kasvamine"
Petrone Print, 2007. 224 lk.
Lobeda sule ja avala loomuga Epp Petrone oli omal ajal väga hea mainstream-ajakirjanik ja toimetaja. Epul on ettevõtlikkust ja empaatiat, ja ta on õppinud end näitama naiivsemana, kui ta tegelikult on – selline (näiline) pretensioonitus sulatab rohkem lahti nii aju- kui hingeväravaid. Teos on vanapaberist tehtud ja ümber töödeldud nii nende sõnade otseses kui kaudses tähenduses – Epp on oma ökoblogi parimad palad raiunud raamatusse, lisanud ka uusi info- ja mõttejuhasid – ning et säästa puid, on raamat antud välja vanapaberil. Seejuures palub Epp osta oma raamat mitme peale või laenata raamatukogust – uskumatult isetu soovitus ühelt kirjastajalt! (Enda kui kirjastaja nõiaringidest räägib Epp peatükis “Järelehüüe puudele”.)
Ma ei tea paremat sissejuhatust rohelise eluviisi juurde kui see Epu päevik, kus ta peaasjalikult kirjeldab oma püüdlusi elada New Yorgis ja Tartus ennast, keskkonda ja tulevasi põlvi säästvalt ning seejuures nii, et tema kahel lapsel ja mehel oleks kõht täis ja nad oleks õnnelikud. Läbi saavad arutatud pea kõik roheteemad: mida süüa, kus elada, millega remonti teha, kas panna lapsele riidemähkmed või pampersid ja kas üldse lapsi saada, nafta- ja energiakriis; mis on ühe plastpakendi taga, loomakaitsjad, Al Gore, prügimäed, jõulukuused, kodukeemia, lõpmatusse suubuvad eeslinnad jne jne. Kõige mälestusväärsemad lõigud on sellest, kuidas Epp üritab oma ameeriklastest ämma ja äiapapat õpetada vähem tarbima ja halenaljakatest katsetest Ameerikas oma kilekottidega poodi minna (peagi õppis Epp kasutama seljakotti, sest siis vaadati teda pigem kaastundega, s.t kui inimest, kel polegi autot ja kes peab toidu seljas koju tassima).
Pea igalt leheküljelt leiab ka harivat infot: selleks on Epul sidebar’id, täis judinaid tekitavaid ja iiveldama ajavaid faktikesi, tasakaaluks pakub autor aga linke plasti boikoteerivate dissidentide netipäevikutesse või juhatab firmadesse, kuhu saab viia vanapaberit või mürgijäätmeid. Eesti Ekspressi iganädalane rohelist eluviisi vaagiv “Ökoist” on Epu raamatuga võrreldes nagu leebe small-talk. Epp oskab ka olla eneseirooniline ja esitada endale vastuargumente (süvateadust siit küll otsida ei tasuks, ent Epp annab linke lehekülgedest, kust juba tasub ise edasi uurida). Kiitust väärib Epu tarmukus elada oma südame ja põhimõtete järgi, küll teades, kui hädine on tilk ookeanis ning kui paratamatud on ülemaailmsed majandus- ja korporatsioonidevõrgud; et kui rõõmustab väike Nicaragua kohvikasvataja, siis samal ajal kurvastab väike Vietnami kohvikasvataja jne jne.
Kaasakiskuv lugemine, milles klassikaline käsiraamat ja humoorikas blogi kohtuvad õudukaga, mille mõjul ei julge enam tükk aega supermarketis salatit plastkarpi panna... tegelikult ei julge enam hästi tänavalegi minna.
