1 

Soome parempööre

Soome valimised kinnitasid, et Euroopa heaoluühiskond on kriisis. Ülemöödunud nädala kohalike valimiste tulemus räägib paremnihkest, mis jätkab selgelt nii Rootsis kui ka mitmel pool mujal Euroopas juba nähtud suundumust. Maailmastumise oludes ja ka massilise immigratsiooni toimumisel ei tundu vana hea rahvakodu idee enam toimivat. Et vasakleeril ei ole uut ega paremat retsepti praegu välja pakkuda, nihkub valijaskond tasapisi apaatsuse ja passiivsuse asemel tegemist ja optimismi kuulutava vabama majandusmudeli poole.

Soome on osa Euroopast ja läheb kaasa Euroopas valitsevate suundumustega. Siinsed valimised on rahvusvahelises pildis üldiselt “igavad” ehk laias laastus ennustatavad. Kolm suurimat parteid on alati teada – need on Kokoomus (Koonderakond), Keskusta (Keskerakond) ja Sosiaalidemokraatit (Sotsiaaldemokraadid). Nende omavahelised suhted muutuvad heal juhul protsendi-paari võrra siia-sinna, ja ka väiksemad parteid on suhteliselt paigas – nii vasakliidul, rohelistel kui ka rootslastel on oma nišš, mis püsib umbes ühesuurune läbi aastate.

Arvestades Soome poliitilika üldist stabiilsust, olid muutused seekord üpris suured.

Traditsioonilisel parteikaardil paremal seisvast Koonderakonnast sai esimest korda kogu maa valimisvõitja. Liberaalsetena tuntud rohelised läksid oma “suurusklassis” mööda vasakliidust.

Ja ehk suurim üllataja, Perussuomalaiset ehk Põhisoomlased, sai toetust küll vaid viie protsendi ringis, kuid viiekordistas seega oma häälteosa võrreldes eelmiste kohalike valimistega. Partei liider Timo Soini oli kogu maa suurim häältemagnet.

Põhisoomlaste edu, mis Soome puhul ei kajasta küll lausa Austrias või Prantsusmaal esinevat järsku parempopulismi, kõneleb kahtlemata sellest, et oma ulatuslikkuses uus sisserännulaine kaugetest kultuuridest ning ka senised kohmakad ja tihti ebaõnnestunud katsed tulijaid ühiskonda lõimida tekitavad rahva hulgas hämmastust ja paiguti ka pahameelt. Siin on paremaks vastuseks tõsine töö integratsioonipoliitikaga, mitte moralistlikud rassismisüüdistused, millel vaid harva on otseselt alust.

Traditsiooniline parem-vasak-mõtlemine selgitab tänases Soomes, nagu ka mujal Euroopas, tegelikult poliitilisi valikuid vaid osaliselt. Massiivse, kuid mureneva avaliku sektoriga riigis esindavad privileege ja vana võimueliiti – tähendab, konservatiivsust – riigiasutustes eluaegset palka saavad, hästi kindlustatud sotsiaaldemokraatide toetajad, parempoolsete kasvava toetajaskonna hulgas leidub aga allakirjutanu taolisi alalises ebakindluses elavaid ajutisi töötajaid ning väikeettevõtjaid, kes loodavad ja usuvad, et valikuvabaduse suurenemine ja vanade võimustruktuuride lagunemine vabastab loovat energiat ning pakub uusi ja värskeid tegutsemisvõimalusi.

Lööklause “parempoolsed on uued vasakpoolsed” on siis ainult poolenisti nali. Töörahva vana retoorikaga humoorikalt mänglev ja sellega isegi mõningaid sotsiaaldemokraate vihastanud Koonderakond usub päriselt, et tegijat tuleb toetada ja oravarattast välja kukkunule anda muidki võimalusi kui viinapudel ja taskuraha. Koonderakonna võit räägib ka sellest, et huumor töörahva sümboolika arvel on lubatud – rahvas läks heatujulise kampaaniaga kaasa.

See ei ole mingi pisiasi, kui tuleme Euroopa üldiste trendide juurest just Soome omapärade juurde. Siin on juba mõnda aega täheldatud murega niinimetatud uussoomestumise kasvu, ja seda eriti poliitilise ning intellektuaalse eliidi hulgas. Valijate parempööret võib tõlgendada mitte ainult kui sümptomit euroopaliku heaoluühiskonna kriisist või kui lootust saada kohalikul tasemel rohkem paindlikkust avaliku sektori töösse, vaid ka kui märki sellest, et Soome rahvas ei taha olla enam üheski suunas kummargil.