Maastikmaja: Villa-V Nõmmel

LÄBIPAISTVA ESIMESE KORRUSEGA BETOONMAJA: Idee autorid Andres Ojari, Markus Kaasik, Ilmar Valdur arhitektuuribüroost 3+1 arhitektid, konstruktsioonid IB Pike. Kaido Haagen

3+1 arhitektide projekteeritud maja pälvis kultuurkapitali preemia. Ene Läkk pani kirja eramu loomise ideed.

Nii põnevaid maju tehakse Eestis vähe – pole lihtsalt julgeid ja arhitektuuriteadlikke tellijaid kuskilt võtta. Sestap, kui midagi sellist kord valmis saab, peetakse seda lausa arhitektuurisündmuseks. Pole siis imestada, et maja käivad uudistamas arhitektid, kriitikud, tudengid ja teised arhitektuurifännid.
   
V-maja nimi ei tulene maja vormist ega millestki muust, vaid on lihtsalt ilus.
Tellija leidis büroo 3+1 arhitektid nende projekteeritud Vilniuse saatkonnahoone järgi. Tegemist on arhitektuurifriigiga, kes soovis ka oma maja liistudeta ja “päris” materjalidest.
“Tellijad on ääretult avatud inimesed, kellega meil on olnud pidev ja meeldiv dialoog,” räägib arhitekt Andres Ojari.
“Nad ei soovinud endale iga hinna eest kiiresti maja, vaid kodu, mis neile tõeliselt meeldiks,” lisab arhitekt Markus Kaasik.
“Perekond ei oota meilt lõpuni disainitud keskkonda, nad ei snoobitse. Meie aga ei tee neile kodu, vaid loome võimalused selleks,” on Ojari veendunud.
“Me ei tee endale monumenti ega ka anonüümset arhitektuuri. Me täiendame tellijaga teineteist.” 

ESIMENE IDEE: Kõigepealt sündis otsus tegelda Nõmmel asuva krundi (1821 m2) teatud alaga – nelinurkse tegevusväljaga. Ülejäänud krunt pidi jääma nii, nagu on – männid ja olemasolev haljastus. Niisiis asub maja nelinurksel väljal ja ta otsustati lasta meetri jagu allapoole maapinda. Selline idee võimaldas luua naaberkruntide vahele kiilutud eramule privaatsust. Nii võis teha esimese korruse klaasist seintega läbipaistvaks.

TEINE IDEE: Maja laskmine allapoole maapinda sünnitas maastikmaja mõtte. Teisisõnu, maastik laskub tänavalt mööda pandust alla esimese korruse tasapinnal olevale terrassile, läbib klaasseintega eluruumi ja köögi, jõuab välja vastaspool asuvale terrassile ning tõuseb siis üles teise korruse rõdu juurde. Maastik on keeranud end ümber maja.
Tänu klaasseintele avarduvad sise- ja välisruumi piirid. Tänavalt aga on näha vaid puitvoodriga kaetud teine korrus, mis sulandub kenasti ümbritsevasse keskkonda.

KOLMAS IDEE: Teisele korrusele on projekteeritud kaks n-ö korterit: üks lastele, teine vanematele. Mõlemasse suubub esimeselt korruselt omaette trepp. Peres on neli poissi: kaks suuremat ja kaks väiksemat. Suurematel on kummalgi oma tuba. Väiksematel on kahe peale magamistuba ja elutuba, mille vahel on küll lükandsein, aga praegu on see kokku lükatud. Kahte ruumi kasutavad poisid ühe suure ruumina. Elutoast pääseb rõdule. Poiste poole peal on ka duširuum, WC ja garderoob, mille kaudu saab minna vanemate majaossa. 
Vanemate poolel on ema-isa magamistuba, kust pääseb maja teisele rõdule, vannituba ja garderoob. Vannitoa kõrvale jääb kabinet, mida kasutatakse vajaduse korral ka külalistetoana. Poiste ja vanemate majaosa vahele jääb majapidamisruum. 

NELJAS IDEE: Kogu maja on betoonist. Esimene korrus on sandvitši tüüpi, kus sisemine kiht on valatud betoonist, mille peal on soojustus ja siis jälle betoonikiht. Teise korruse betoonist seina aga katab “puidust koorik”, mille alla jääb soojustus.
Puitviimistlus liigendab betoonist majakarpi, rõhutades niiviisi kahe korruse erinevust. Esimese korruse aiapoolne sein on kaetud profileeritud klaasiga, mille taga on valgustus. Klaasseinast kumavad läbi kandvad betoonseinad, avadest aga interjöör. See tekitab põneva efekti, milletaolist Eestis pole vististi enne nähtud. Kui päevavalguses on majaseinad heledad, aknad ja läbipaistvad klaasseinad aga tumedad, siis õhtupimeduses on asi vastupidi, tekib fotonegatiivi efekt.

VIIES IDEE: Maja sisemised betoonseinad on jäetud “paljaks”, betooni ebaühtlane faktuur on ainult üle lakitud. Seetõttu pidi betoonivalu olema äärmiselt perfektne. See ei olnud kerge, töö käigus tuli katsetada palju uusi võtteid. Ja eeltöö pidi olema põhjalik, sest kõik raketise augud jäid ju näha, mistõttu iga augukese asukoht tuli läbi mõelda, rääkimata kaabli- ja pistikuaukudest.
Kogu üldvalgustus on süvistatud betoonlakke – asümmeetrilised valguskettad laes rõhutavad maja omanike j a tegijate julget lähenemist.
Maja sisearhitektuuris mängivadki pearolli pindade tagant kumav ja laeaukudest paistev valgustus, lihtsad massiivsed vormid ja avar ruum. 
Igal juhul tuleb müts maha võtta nii arhitektide idee kui ka tellija julguse ees luua nii intelligentne ja tänapäevane ruum.