Cockeriga kolkas

Mele Pesti vaatas pisikeses lennujaamas keset Saksa metsi ja põlde üle Joe Cockeri show, millega staar järgmisel teisipäeval ka eestlasi rõõmustab.

Päev enne kontserti toimumispaiga kohta infi otsides tabab mind hämmeldus. Ei ole Saksamaal sellist linna nagu Damme - ometi seisab nimi staari kodulehel 8. juuni kõrval. "Ega ma mingi reisiagent ei ole," mühatab tuuri mänedžer Chuck Hull telefoni pärimise peale, kuhu siis kontserdi vaatamiseks sõita tuleks. No selline staar nagu Joe Cocker päris metsa sees ikka ei laula, lohutan end ja lendan Saksamaale.

Võta näpust, laulab ikka küll. Damme on unine asula, kuhu lähimast linnast käib buss kord päevas. Vähe sellest, kontsert toimub isegi sealt väljas, väikesel spordilennuväljal, kus kord aastas rahva rõõmuks keegi pillilugu mängima kutsutakse. Kohalikud räägivad tänaseni kahe aasta tagusest Status Quo kontserdist. Hmm, vähemalt saab ükskord näha, kuidas staar Eestist veel tundmatumas kohas haltuurat teeb, mõtlen kahjurõõmsalt.

Pidu alustab 7-8 aastat tagasi Saksas pop olnud rokitibi Jule Neigel, kes tõmbleb, vahetab riideid, aga ei suuda õlut joovaid sakslasi eriti kõigutada. Kui aga lavale astub pulli tegema koomik Otto, on rahvas sillas. Lava taha maanduv Cockeri kopter ei huvitagi kedagi nii väga.

Ilma suurema kärata on Joe Cocker ja bänd äkki laval.

"Hold on I'll be back for you..." alustab ta oma mõnusal kähedal häälel '89 aasta hitiga "When the Night Comes". Ta lihtsalt seisab ja laulab, kõigub õige veidi muusikaga kaasa. Ligi 60-aastane lühikest kasvu kõhukesega mees, kes ei paista tegevat erilisi pingutusi oma vanuse varjamiseks.

Pärast paari loo kuulamist vanus ja välimus kaovad täiesti - see mees on ju seksikas! Enne ei olnud, aga hakkas laulma ja siis äkki oli.

Kontserdi esimene kolmandik on lihtsalt hea. Korralik, professionaalne ja tekitab kindlust, et nii jääb lõpuni. Ometi tuleb lauludesse järjest rohkem dünaamikat. Uue plaadi nimilugu "Respect Yourself" keset kontserti juba säriseb energiast. Jätmata ometi muljet plaadi müügikampaaniast, a la rollingute viimane tuur, kus "müügilugude" ajal pandi volüümi ja tulevärgi pedaal põhja, et igaüks aru saaks, et see on uus hitt. Kuidas Cocker sama ilma efektideta teeb - müstika.

Ka vanade hittidega ei koonerdata ja neid tuleb uue plaadi lugudega segamini ja vähemalt võrdselt: "Unchain My Heart", "Summer in the City", "You Can Leave Your Hat On" . Ometi ei ole see lihtsalt staari "Best of" ette laulmine. Kõlab uusi versioone, Cocker viskab vigureidki, lõpetades näiteks "You are so beautiful" jupp maad kõrgemal kui peaks. Mõned saksofonisoolod lähevad ka lõpu poole päris erksaks, kuid enne vabastavat hullumist taltsutatakse need ikka ära.

Umbes 5000-pealine publik, kelle seas enim on umbes 50seid onusid - habe-vuntsid on kohustuslik lisand - tantsib kogu kontserdi rõõmsalt kaasa, keegi ei trügi, keegi ei erutu liialt. Vanameister ise läheb üha enam hoogu: silmad säravad, lugudesse sugeneb lõvimöirgeid, millest tavalisel kodanikul kolmeks päevaks hääl ära läheks. Ametliku lõpuloo, legendaarse "With a Little Help from My Friends" lõpuks tulevad isegi hüpped laval.

Oodatud kolkas mütsiga löömine jäi mul küll nägemata. Kui Joe tegigi veidi lõdvemalt, siis peab tal kõva näitlejakool olema - emotsioonid ta näol olid küll väga ehtsad.