Viimsi kirjad: plätude müsteerium ja teisi jutte
Killustikust ujumismuul Muuga lahes nõuab plätusid, muidu on vette minna ikka üsna valus. Pärast sadat meetrit madalas, kuid teravapõhjalises vees saab plätud jätta suurele kivile, ja juba paar meetrit pärast seda kivi hakkab sõbralik liivapõhi. Meri on lõpuks ometi soe ja täis inimesi ja koeri. Ujud natuke, liiga palju ei viitsigi, keerad varsti tagasi, jõuad lõpuks uuesti kivini ja plätusid ei ole enam. Väiksem kivi, mille sa neile igaks juhuks peale panid, on samas olemas. Plätud plätudeks, plastmassist, katkised, vist neli aastat tagasi säästupoest ostetud, kuid siiski, kuhu nad jäid? Mingi laine? Aga kuidas siis kivi kohale jäi? Mõni poolseniilne spordiveteranist ujuja pani need autopiloodil maa poole minnes jalga? Ei tea. Ükspuha, paljajalu jalgrattaga koju sõita on ka omamoodi elamus. Natuke valus, aga huvitav.
*
Kinnisvarakrahhi ei ole siiski veel, kuigi katse põllu peale kolmekorruseliset maja ehitada on takerdunud ja hästi mitu (paaris)maja samas kandis on igavesti müügis. Külapood on sama kallis kui enne ja lahti nüüd ainult kaheksani õhtul (äitäh, karskusgurud Edgar ja Urmas ja Värner!).
Viimsis elab mõnevõrra vähem inimesi kui Viljandis. Viljandis on kaks Maximat, kaks Säästumarketit, Selver, Maksimarket, Comarket, veel mitu muud suuremat toidupoodi. Viimsi vallas valitseb masendav tühjus. Paar külapoodi, üks säästumarket, üks Grossi pood, üks ketiväline kallivõitu suurpood Haabneemes. Just nagu see ei olekski koht, kus elatakse. Muidugi, meie, viimsilased, ju tungleme tipptunnil kitsas Pirita Selveris, mille lubatud laiendamine näib olevat kuidagi takerdunud, ja oleme Tallinna-kesksed autosõltlased. Oleme? Mind hämmastab kaubandustegelaste naiivsus, usk praeguse autopõhise ja linnas šoppava meetodi jätkumisse. Isegi Säästumarketi ilmumine Randvere põlluserva oleks suursündmus. Ja üldse, kuhu see üllatavalt hea, rohelises pudelis ja keeratava korgiga valge Makedoonia vein jäi, mida säästukad sel kevadel pakkusid?
*
Küsimus ei ole niivõrd toidupoe olemasolus, küsimus on keskkonna kvaliteedis. Seda võib esitada regionaalarengu küsimusena, kuigi me kujutame sel teemal pigem ette kolkaprobleeme. Kuid kui mingis mõttes kolkaks osutub rikas pealinnaäärne vald? Ja ma armastan seda uskumatute mustikametsade ja merevaadetega kohta tõsiselt, ma elan siin juba tükk aega ja ei ole kinnisvaraarendajate naiivne ohver, nagu võiks oletada.
Alustasin juttu oma kadunud plätudest. Eks ma saan ka Haabneemest uued osta, võib-olla, kindel ei ole. Kesklinnast saan kindlasti.
*
Tore on vallajuhtide visionäärlik jutt tulevasest mereäärsest ooperimajast – loomulikult sobiks näiteks Tõnu Kaljuste Nargen Opera projektid sinna, kui Naissaarele pääsemine on tormi tõttu ebakindel –, kuid olukorras, kus imeilusa poolsaare areng ei liigu tegelikult edasi ja kas või veevärgi ja ühiskanalisatsiooniga liitumine maksab üha kosmilisemaid summasid, on see ikka erakordne pseudomaailm. Mis kuradi ooperimajad, mis kuradi bluff... Kõik taandub lõpuks ikka torustikele. Või plätudele...
