Tekst Juhan Voolaid Graafika Peeter Grossmann "Erakordne info maa ekanikele"

Juhan Voolaid
“Erakordne info maa elanikele”
Graafika Peeter Krossmann.
Habemega Naine, 2008. 112 lk.

Friikide jaoks, kes on surfanud Kloaagi, Poogna või Algernoni nimelistes kirjanduslikes võrgupesades, pole Juhan Voolaiu nimi tundmatu, liikvel on olnud ka samizdat-vihikuid. Ametliku debüüdi lühilugudes seiklevad teadjaile juba tuttavad tegelased, põhiliselt hullud(?) teadlased Armando ja Sai, superdetektiiv James Horlock ning rohelised vahtkummipeadega ufud, kel kõigil omad ja tähtsad asjad ajada, neid nii üksikisiku traagikas kui globaalsel ja kosmilisel rindel.

Omapärase, kuid korrektse keelekasutusega raamatus suhtub autor oma tegelastesse vähem või rohkem elegantse üleolekuga: “Väikesed roheliste molude ja siiraste lehmasilmadega ufud pistsid tuhatnelja jooksu” (lk 21). Religioosse ilmutuse võib saada pesumasina trumlist või püksilukuna avanevast taevakummist, jõulude päästmiseks kulub hiigelpartii punaseid valgete munadega dildosid ning jumala – kelle personaalne ülestunnistus ka tagakaant kaunistab – olemasolu või olematuse tõestamiseks kasutatakse mitmeid aparaate ning katseid, mis kõik on pehmelt öeldes humoorikad.

Lisaks koomikale jagub juttudes nii puänti kui moraali. Teost julgen soovitada eriti just neile, kellele on südamelähedane näiteks Daniil Harmsi, Jaak Leeri, Veiko Märka ning varase Andrus Kivirähki proosa. Voolaid sobib sellesse nimekirja küll, olles siiski piisavalt omamoodi. Tema stiil ilmselt kas meeldib väga või üldse mitte. Vilde muuseumi äsjailmunud kogumikus “Musta mantliga mehed” on Voolaiult ka üks pikem kriminovell.

Siinkirjutaja jaoks jääb üht-teist kirjandusvälist ka nurisemise poolele. Jutumärkidele lisaks ka kursiivi kasutamine otsekõne markeerimisel tekitab pseudotähenduslikkust, samuti on teos tüpograafiliselt pisut liiga kirju. Plusspoolele visuaali osas jäävad kindlasti originaalselt estampgraafikas tehtud illustratsioonid Peeter Krossmannilt ning see, et raamatukaas näeb lahedalt 1970ndate moodi välja.

Loetavasti olla raamat lisaks autorile ja illustraatorile ka kirjastuse jaoks debüüt ja sellena siiski tugev.

Kui te seda raamatut ei loe, tuleb maja nurga tagant – õigemini leheküljelt 25 – jubedik ja nörrutab teid ära!