3 

Ei meeldi, saad tina!

"Ühiskond valmistab kuriteo ette, kurjategija viib täide." H. T. Buckle

Annaks taevas, et vanaätt Vladimiri ohvrid kiiresti paraneksid. Vaid nii oleks esmaspäeval Eestit šokeerinud tulistamisjuhtumis midagigi positiivset. Vastasel juhul on tegu õiguskaitseasutuste viimase aja häbiväärseima äpardusega. Raugaealise tulistaja sündmuskohal tabamine pole teab mis saavutus. Ent olukord, kus politsei ja prokuratuur teavad kümme päeva, et meie seas liigub ringi relvastatud ja ettearvamatu, äsja kahe inimese elu kallale kippunud mees, aga ei tee tema tabamiseks midagi - see on näide kuritegelikust lohakusest. Tõstke käsi, keda üllatab, et taat ründas uuesti! Pole liialdus väita, et tema kuuli ette oleks võinud jääda ükskõik kes - piisab, et nägu ei meeldi.

Uurijad selgitavad, mis ajendas pensionäri just proua Sarzanovat tulistama. Ent sõltumata konkreetsest ajendist usun, et deemon elas vana mehe sees juba mõnda aega. Praegu spekuleeritakse, et Vladimir himustas korterit, niisiis ehk kandiski teda soov sattuda vanglasse, tasuta peavarju ja ninaesise manu? Kui sellele oletusele võib vastu vaielda, siis läheme sammukese võrra edasi. Väidan, et  h i r m u  tabamise ja vangisattumise ees taat ei tundnud. Miks? Jätame kõrvale kõrge ea ja võimaliku voolukatkestuse ajus. Julgen väita, et tänases Eestis ei karda ükski rets vanglasse sattuda ega politseile vahele jääda ehk summa summarum - kuritegu toime panna. Kohe põhjendan. 

Riik käsitleb kurjategijaid kui õrna ja väljasuremisohus liiki. Kurjategija kolm riski - oht vahele jääda, oht süüdi mõistetud saada ja oht saada rangeim karistus - moodustavad kombinatsiooni, kus tõenäosus vanglasse sattuda on üsna väike. Nagu näitavad viimase aja uudised, pole isegi vangla teab mis katsumus.

Riik lubab ka kõige hirmsamal retsil sisustada endale luksuskamber, vabaduses "koolis" käia, jalgrattaga mere äärde sõita, ennetähtaegselt vabaneda jne. Vaevalt ametnikud talle ergutusi välja mõeldes kannatanuid meenutavad.

Tagatipuks lubas justiitsministeerium eluaegsel (loe: parandamatuks loetud) vangil Romeo Kaldal kolida teravalt valvatud kambervanglast kaootilisse, rohkem kriminaalide kui riigi ornungi järgi toimivasse vangilaagrisse - retsi jaoks ideaalkeskkonda...

Justiitsministri tagantjärele tarkus - "teadsime juba pool aastat, et Murrus on probleeme, ent ootasime..." - näitab riiki täbaras valguses, sest augusti alguses Murru vanglas toime pandud mõrv jääb selle ootusaja sisse. Tapetu oli küll seksuaalkurjategija ja varas, aga ikkagi inimene.

Teine näide kurjategijate "raskest elust", mis samuti seostub esmaspäevase tulistamisega Haabersti linnaosavalitsuses.

Mõni aeg tagasi oli rahval õigus tunda oma "kangelasi". Sündmuskohalt tabatud, suitseva püstoliga mõrvari, võõra ridiküliga röövli või palja tilliga pedofiili nimi tehti ilmarahva hoiatuseks kiiresti avalikuks. Viimasel ajal nimesid ei avaldata. Delikaatne info. Ja kui roimar end prokuröri kabinetis süüdi tunnistab ja karistuse osas kokku lepib, ei saa avalikkus kunagi teada, kellega oli meil au. Riik on võtnud hoiaku, et olla kurjategija pole tänases Eestis häbiasi, vaid "sügavalt isiklik tragöödia". Tuleme tagasi esmaspäeva õhtu juurde. Septembri alguses ilmusid uudised - "kahe inime se tulistamisega seoses otsitakse taga 1931. aastal sündinud Vladimirit". Olgem ausad - niisugust uudist ei pane keegi tähelegi. Samas - me kõik olime korraks ohus. Kahtlustatava täisnime ja foto avaldamine võinuks paljugi muuta.

 Kardan, et vägivald, sealhulgas rasked isikuvastased kuriteod, ei näita lähiajal vähenemissuunda. Suhtumine "mis vahid, tahad lõuga saada?" ei ole täna enam omane äsja vanglast vabanenud p...sekeeratud närvidega jätistele, vaid paljudele teistelegi. Kuidas minister Laanet ütleski - ühiskond on stressis? Ei tea küll, miks, härrased ministrid? Püüdke mõistatada.