2 

Rikka valge mehe sündroom

VAATA OMA NABAST KAUGEMALE: Isegi väike rahvas ei tohiks õnnetusele pöörata tähelepanu vaid siis, kui omaenda näpud kõrvetada saavad. erakogu

Tsunamide ja nende väikeste sugulaste valitsusajal on kohane järele mõelda, kui haavatavad me ikkagi oleme. Kas meid huvitab, mis näiteks Saksa turistide ja toredate taidega teiselpool maakera juhtub?

Ja asja teine pool: kui Eestit tabaks sarnases mõõtkavas õnnetus, kas ja kui intensiivset abi me kogu maailmalt saaksime?

Lõuna-Aasia looduskatastroof näitas, et maailma politseiniku rolli juba ammu enda peale võtnud USA ei taha sugugi käituda maailma kiirabina.

Selle nädala Guardian Weekly kirjutab: "India ookeani tsunami eest ei vastuta pahategijad. Sündmus ei sobinud terrorivastase sõja narratiivi, mis raamistab Bushi välispoliitikat."

Niisiis sõitis härra Bush juunior oma Texase rantšos jalgrattaga edasi ja USA andis katastroofi leevendamiseks esialgu vaid 15 miljonit dollarit: tühine summa, kui vaadata õnnetuse suurust ja Ühendriikide eelarvet.

Alles neli päeva pärast üleujutust võttis Bush sel teemal sõna ja et mitte ihne välja paista, suurendati USA-poolset toetust 35 miljonini.

Möödus veel paar päeva ja maailma pressi sattus ÜRO norrakast töötaja hinnang, et arenenud tööstusriigid on vaesemaid aidates kohutavalt kitsid. Hinnang haavas USA presidenti isiklikult, toetus suurendati kümnekordseks ja saadeti merevägi õnnetuspaigale.

Nüüd eestlaste suhtumisest. Veidi kohatu tundus Riigikogu esinaise Ene Ergma ja paljude teiste sõnavõttude korduv mure kolme kadunud eestlase pärast. Pisike rahvus peab kokku hoidma, tõsi... Aga kui õnnetuses surnud inimesi on kuuekohaline arv, siis tundub veider leina rahvuslikul pinnal eristada.

Selline enesekesksus annab põhjust eestlasi süüdistada "paksu rikka valge mehe" sündroomis: õnnetusele on vaja tähelepanu pöörata vaid siis, kui omaenda näpud kõrvetada saavad. Nagu ainsas asjaliku teemakohase diskussiooniga saidis trip.ee mainiti: Bangladeshist tuleb peaaegu igal aastal teateid suurtest üleujutustest, kus kümneid või isegi sadu tuhandeid sureb. Kuulame uudise ära, vahetame kanalit ja vaatame tuju tõstmiseks toredat filmi. Sest tuttavaid pakse roosasid mehi surnute hulgas ju ei ole!

Arvan, et katastroofi puhul tuleb abi anda igal juhul: olgu siis kannatajad meile kauged bengalid või isegi Tai seksitööstust nautivad Rootsi härrad.