Arnoldi ja Ingridi röhkivad seiklused

HIIUMAA VAATAMISVÄÄRSUSED: Metssead Arnold ja Ingrid ning nende pealik, hiidlane Kalle Laid. Ingmar Muusikus

Lugu sellest, kuidas Saare naisel silmanurk märjaks läks, kui Hiiu mehed temalt metsseapõrssaid ostsid.

[Emisel, kelle Saaremaa Kaali jahiseltsi mehed läinud veebruaris kogemata lumele sirutasid, oli piim nisas.

Algasid otsingud. Järve turismitalu peremehe Aivar Koka taks Naidi (pika- ja karmikarvalise segu) nuuskiski pesa välja. Okstest ja karvadest hällis kisas kokku kaheksa põrsast. Nad olid metsas ilma emata olnud pika öö, 25kraadise pakasega.

Kokk viis põrsad enda juurde, Mändjalale, Järve turismitallu.  Perenaine Niina Kark majutas orvud sauna televiisorikasti ja laadis lutipudelid piimaga. “Algul olid nad väga šokis, siis läks suureks kisaks ja lõhkumiseks, nad tunnetasid suletud ruumi.”

Ühel põrssal olid jalad külmunud, teisel oli taks kõrva tagant naha maha tõmmanud. Lutipudelid ei õigustanud end, sead närisid lutid katki.

Siis valas Niina piima-vee segu kaussi. Kõige julgem astus ligi, teised sabas. Selle põrssa, kellele koer oli liiga teinud, peitis Niina endale kampsuni alla. “Ta ei ela üle kolme tunni,” oli loomaarst ennustanud.

Vigastatu jäi elama, samuti kõik teised. Aivar Kokk võttis reklaamsildid maha, et turiste ei tuleks, et saaks rahus metsanotsusid kasvatada.

25 liitrit piima läks üle päeva, öösel kell üks viimane, hommikul kell seitse esimene söögikord. Perenaine kallistas sigu nagu oma lapsi. “Mõni eestlane vaatab, et olen peast soe, et õige metssiga on ainult vaagnal ja rosinad silmadeks.”

Signaal sigade pealikult

Üks jääger, kes oma elus metssigu ainult tulistanud, käis Järvel vaatamas ja pärast rääkis: “Nad on nii armsad, kuidas sa neid lased!”

Ka peremehe Aivar Koka jahiind rauges miinimumini.

Kui väga ka Järve rahvas tahtis, ei jõudnud ta kõiki põrsaid endale pidada. Metssead muudkui kasvasid, jooksid õue peal nagu suured koerad ringi.

Kaks põrsast leidsid uue kodu Saaremaal. Augustikuus tulid kaupa tegema Hiiu mehed Kalle Laid ja Igor Linkov, mõlemad kanged jahimehed.

Sõja ajal oli Igor Linkovi isa Georg Hiiumaal õppustel, valmistus Berliini vallutama, aga sai enne pardijahil juhuslikust kuulist haavata. Jäigi Hiiumaale ja aastakümneid hiljem tuli ta pojale, Sõnajala hotelli omanikule Igorile mõte, et peaks klientidele midagi atraktiivset pakkuma, metssigu näitama. Kauste puhkemajade peremees Kalle Laid lõi kampa. “Muidu turist mõtleb, et hiidlane polegi midagi rohkemat kui kõplane, kes, kottpüksid jalas, trepi peal istub ja õlut joob.”

Niina Kark andis kaks põrsast ära, endal silmanukk märg.

“Hästi toredad inimesed, vaatamata sellele, et saarlased,” tunnustab Kalle Laid Järve pererahvast. “Odavalt me neid põrssaid ka ei saanud.”

Mikrobussi kongi oli mahutatud heinapall, sinna ronis Kalle Laid kahe põrssaga. Igor Linkov roolis sadamasse. Kui piletimüüja küsis, vastas Igor: “Mina olen ja kolm siga on ka seal taga.” Pääseski Kalle pileti ostmisest.

Kui põrsad lainetaval mereteel ohkisid, ohkis Kalle vastu. “Said pealiku käest signaali, rahunesid.”

Reigi lähistele kadastikku olid hiidlased sigadele rajanud rohkem kui poole hektari suuruse aediku. “Sead ise ei maksnud aiaga võrreldes midagi. Aed ulatab pool meetrit maa sisse, tohutult kallis üritus.”

Tiksuvad 20 aastat täis

Nimed olid hiidlastel põrsastele varnast võtta, täiesti tasuta: isane Arnold, emane Ingrid.

“Mina ei oleks julgenud selliseid nimesid panna,” tunnistab Niina Kark. Järvele jäänud neli põrsast on ristitud: Miku, Manni, Minni ja Rössu. Aga piisab, kui hüüda “Rössu” ja kõik tulevad.

“Jah, Arnold! Vaata Schwarzeneggerit, kurat, kuberner! Ja Ingrid, see on väga pop saarlaste nimi!” arutleb Kalle Laid ja tõmbab enne aedikusse ronimist jalga räimepüügipüksid. “Kui sigu juurde sünnib, on Siim ja Mart kah vinged nimed. Tunne on nagu kehvem nimi.”

“Poisid, poisid!” hüüab Igor. Ja juba tulevadki õde-venda kivide ja kadakate vahelt kappadi-kappadi. Metssead paistavad silma oma tarkusega, nad teavad täpselt, kes on nende sõber ja söögitooja.

Mõne sügiskuuga on Arnold ja Ingrid oma aia poriseks songermaaks tõngunud, aga neile ju meeldibki muld. “Siga peab mulda süüa saama, muidu läheb tal sitt nagu titel roosaks,” teab Kalle Laid.

Künast nosivad Arnold ja Ingrid viljasegu, kaks kilo vilja kärsa kohta päevas. Vastu talve peab end nuumama. Sead on juba tunduvalt raskemad kui tsemendikotid, ligi sajakilosed, aga ikka tahavad silitamist ja sügamist.

“Nad on nii armsad, annaks neile suud, aga ei saa suud anda, neil on suu mullane,” kurdab Kalle Laid Arnoldit emmates.

Mehed tõotavad, et Arnold ja Ingrid jäävad kütikuulist ja jahimehepussist puutumata, surevad vanadussurma. “Nende küljest ei lõika me lihatükki mitte, võivad oma 20 aastat täis tiksuda!”

Peigmehe probleem

Puutumatust ei luba hiidlased aga Arnoldi ja Ingridi võimalike järeltulijatele, pigem vastupidi. “Metssealiha kilo on jääv suurus. Selle koka, kes põrsast praeahjus teha ei oska, võib koos panniga välja visata.”

Ingridile on peigmees juba välja valitud, Võrumaalt, aga Võru mees ei saa teda sealt kuidagi Hiiumaale ära toodud, uinutussüst ei hakka seale peale, korra on juba proovitud.

Arnold nuusutab ise Ingridi sabaalust.

“Esimeste põrsastega ei juhtu mitte midagi, aga isa ei tohi oma lastega enam teha,” lahkab Kalle Laid ristumisprobleemi.

“Aga Euroopas on kuningate sugulased kogu aeg üksteise kukil, igavene sodimine käib, midagi hullu ei juhtu,” mõtiskleb Igor Linkov. “Ainult ei tea, kas Arnoldil ka püstol juba kabuurist välja käib?!”

Arnoldil ja Ingridil on üks pommiaugu sarnane lomp, kus nad ka miinuskraadidega suplemas käivad.

Kuniks vereta jahi veteran Ingmar Muusikus fotopüssiga üht lombis ukerdavat siga sihib, jookseb teine talle tagant selga. Sõbralik müks. Muusikus lööb vaaruma ja ähvardab koos kalli kaameraga lompi kukkuda, kuid saab siiski pidama.

Kõht täis ja suplemas käidud, üritab Arnold Ingridile selga ronida.

“Ohoo!” hüüavad mehed julgustavalt. “Arnold on üritaja poiss!”

Paljalt lühidaks turnimiseks aga Arnoldi üritus jääb.

Saarte metsearohkusest annavad tunnistust segi tuhnitud kadakaalused. Öiti käivad vabaduses elavad metssead Arnoldi ja Ingridi aia taga asja uurimas. Metssead käivad öösel, päeval käivad uudishimulikud inimesed.

“Kurjade nägudega tulevad, rõõmsate nägudega lähevad,” on Kalle Laid märganud.