Jorge Semprún: “Ühiskond põeb Alzheimerit”
Académie Goncourt’i liige Jorge Semprún KADRI KÕUSAARKadri Kõusaar kohtus Pariisis vanameister Jorge Semprúniga ja küsis, mida tulest ja veest läbi käinud kirjanik arvab tänapäeva ühiskonna vooludest.
Jorge Semprúni romaanis “Suur reis” (eesti keeles, LR 1965/32–35) on vapustav stseen, kuidas Buchenwaldi koonduslaagrist vabanenud minategelane ehk Semprún ise tunnistatakse arstlikul läbivaatusel terveks nagu purikas.
Arst teatab Semprúnile, et seitsekümmend protsenti koonduslaagris ellujäänuist sureb varem või hiljem seal tekkinud tervisetüsistuste tagajärjel, ja et ta pole näinud kedagi nii terve nahaga laagrist pääsemas kui Semprún.
“Pealtnäha terve nahaga,” lisab arst igaks juhuks juurde, ja see diagnoos vastas juba täpsemalt sellele, mida Semprún tol hetkel ise sisimas tundis. Tema hing oli parandamatult haige ning laagrikogemuse mõtestamisega on Semprún tegelenud pea kõigis oma teostes. Mõnikord on kirjanik reaalsetele faktidele lisanud fantaasiat, seda eelkõige leevendamiseks – tõde oleks liiga valus ja uskumatu nii lugejale kui ka talle endale, kes ta kirjutades teatud õudusi peab uuesti läbi elama. Näiteks “Suure reisi” Semuri poisi mõtles Semprún välja selleks, et üksinda ei oleks ta seda lõputut reisi enam suutnud läbi teha, tal oli vaja seltskonda...
Oma raamatus “Kirjutamine või elu” (1994) meenutab Semprún 1945. aasta aprilli, mil ta Buchenwaldist vabastati: “Korraga valdas mind mõte ---, et ma ei olegi surmast pääsenud, vaid sellest läbi läinud. Või pigem, et surm on minust läbi läinud ---. Oli erutav kujutleda, et vananemine ei viinud mind nüüdsest, sellest imelisest aprillipäevast alates, mitte surmale lähemale, vaid hoopis vastupidi, sellest kaugemale. Võib-olla polnudki ma surma lihtsalt üle elanud, vaid olin surnust üles tõusnud; võib-olla olin ma nüüdsest surematu” (vt eesti k Vikerkaar nr 8–9, 2001).
Mulle meenub see lõik, kui Jorge Semprúniga tutvun. Ta näeb julgelt välja kakskümmend aastat noorem, kiirates energiat, kindlust ja elurõõmu.
Oleme uue Pariisi filmifestivali “4 Ecrans” žüriis (Semprún on esimees), peame läbi vaatama kuusteist tõsielusündmustel põhinevat filmi ja auhindama filmi, kus oleks hea nii sisu kui tehniline teostus. Paraku näib aga õitsevat “nokk kinni, saba lahti” efekt – tehniliselt head filmid on mageda sisuga ja vastupidi. Oma elavate pruunide silmadega (mille kelmikus meenutab Hemingway Vanamehe prototüüpi Gregorio Fuentest, kes elas 104aastaseks) jälgib Semprún aga kõike ja kõiki kadestamisväärse rahuga, seejuures laskumata apaatsusse või ebaviisakusse festivalikorraldajate ees.
Üldse näib Semprún kõigiga leidvat ühise keele – näiteks nii erinevate žürii kaasliikmetega, kui seda on laulja ja näitleja Marianne Faithfull ning disainer Philippe Starck (kes käib ringi superliibuvates nahkpükstes ja kelle hetke meelisteema on mootorrattad).
Semprún väsib aga järsku... vajudes käsipõsakile ja küüru, pikkadesse mõttepausidesse...
Kui väiksekasvuline ülikonnas Semprún suundub läbi kobarkino fuajee, mis on täitunud nätsu närivate Hollywoodi filme vaatama tulnud teismelistega, kohtuvad kaks eri maailma. Ja seda esimest, vanemat maailma, kes on vahetult läbi elanud 20. sajandi kõige hullemad ja dramaatilisemad hetked, jääb aina vähemaks.
Ka Jorge Semprúni kodu Orsay muuseumi läheduses on selline, milliseid jääb aina vähemaks. Majesteetlikust trepikojast viib lift otse rohkete raamatutega palistatud, kõrg
ete lagedega art déco korterisse; vanasse, tõelisesse Pariisi...
Mille kallal hetkel töötate?
Kirjutan ühte järjekordset autobiograafilist romaani ja töötan ka Vincent Pereziga (tuntud prantsuse näitleja ja režissöör – aut.) tema uue filmi stsenaariumi kallal. See tugineb saksa kirjaniku Hans Fallada romaanile. 1920ndatel oli Fallada väga populaarne, kuid pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal kuni Teise maailmasõja lõpuni sulges ta end koju ega kirjutanud midagi. 1947. aastal avaldas ta aga romaani oma isiklikust vastupanuvõistlusest. See on tõestisündinud ning äärmiselt liigutav lugu suurest sõjast nn väikeste inimeste pilguga.
Milliseid tundeid tekitab teis tänapäevane massikultuur või õigemini öeldes: massikultuuri aina tugevnev haare? Britney Spears ja Paris Hilton on kahtlemata vallutanud rohkem esikülgi kui ükskõik milline n-ö kõrgkultuuri esindav nimi.
Massikultuuri vohamine ja kultuuri devalveerumine on ülemaailmne protsess. Tundub aga, et see kummitab pigem majanduslikult arenenumaid riike. Tavapärane ühiskonna eliit on hävinud, ja osalt on see olnud vältimatu. Traditsionaalne eliit, see valitud vähemus, oli eliit oma auväärsete võimete ja saavutuste tõttu. Näiteks ülikooli rektor kuulus eliiti.
Tänapäeva “eliit” pole aga eliit selle sõna algses tähenduses – sinna ei kuulu inimesed oma õilsa tausta või väärikate saavutuste tõttu. Tänapäeva eliit, või ühiskonna silmatorkavaim osa, rajaneb kurikuulsusel või lihtsalt levil, vohamisel, avaldamisel. See on üleüldise merkantiliseerumise, “kõik kaubaks”-suhtumise tulem. Esikaantel on inimesed, kel pole tegelikult mitte mingisugust kompetentsi.
Ma ei räägi isegi inimestest, kes on lisaks sellele ka moraalivabad, aga näiteks võtame mõne populaarse telediktori. Ta on kõigest telediktor, uudiste ettelugeja, isegi mitte ajakirjanik – ometi on suhtumine temasse selline, nagu oleks ta kuningas, kelle iga liigutust peab avalikkus jälgima. Ning muidugi leidub hulgaliselt neid, kes seda eliidi banaliseerumist oma toote või iseenda promotsiooni huvides ära kasutavad. Just niisugused meedia ärakasutajad moodustavad põhiosa kollase ajakirjanduse kangelastest, keda siin Prantsusmaal kutsutakse ingliskeelse sõnaga “people”. Kuna aga “people” toidab televisiooni ja ajakirjandust, siis on seda fenomeni võimatu peatada.
Kui telekanalid tegeleksid enesekriitikaga ja leiaks, et selliste ikoonide esiletõstmine on vale, võiks asjad muutuda. Ent minnakse raha ja kergema vastupanu teed. On staare, kes võivad aastakümneid toita meediat sellega, et sõidavad purjus peaga või teevad üledoose – ning sellele leidub tänulikke lugejaid, ei nõuta, et sa oleks teinud midagi head.
Nõiutud ring, mis aina enam auru juurde saab?
Jah... Ma ei kujuta ette, milline olukord valitseb Eestis, Lätis ja Leedus – nõukogude võimu alt vabanenud maades, mis on taasloonud oma demokraatilised süsteemid, aga siin Prantsusmaal on asi juba muutunud farsiks.
Veel mõned aastad tagasi elas poliitika oma elu, olles eemal ja eraldi tollest üleüldisest meediamöllust ja “people”-kultuurist. Kuid viimased presidendivalimised kasutasid meediat kõikvõimalikul moel, minnes kaasa üldise vooluga – seda tegid kõik kandidaadid, iseäranis värvikalt muidugi meie praegune presiden
t Sarkozy –, ja see kõik tundus mulle nii uskumatu, nagu oleks see väljamõeldis. Keerulist majanduslikku probleemi pole võimalik seletada ära kahe ja poole minutiga, ent ometi üritati seda teha. Tulemus oli metsik lihtsustamine ja vulgariseerimine – üks slogan teise järel.
Inimestel pole enam vaatlemiseks ja mõtete kogumiseks ka aega...
Just. Normaalse arutluse aeg ja televisiooni aeg on kaks ise asja... Ma ei ole metafüüsilises mõttes pessimist, ma ei ütle, et kõik on kadunud, kuid paradoksaalne on see, et mida arenenum on riik majanduslikult, seda enam allutakse imago impeeriumile ja kommertsialiseerumise taktikepile.
Pääsemine on su enda mõtlemises. Sa saad teleka välja lülitada, valida ühe või teise ajalehe vahel. Keegi ei käsi sul vaadata üht või teist kanalit, sa saad ise otsustada, Suur Vend ei jälgi sind. Individuaalselt on kõik korras: sa võid täiesti vabalt elada ilma kogu selle propaganda ja obsessiivse massikultuurita – kui sa tahad... Loomulikult, linnas elades ei saa sa täitsa “puhas” olla, reklaamplakatid vilguvad igal pool, need võivad sind mõjutada alateadlikult.
Mulle on jäänud mulje, et enamik tänapäeva noori pole huvitatud ajaloost. Neid huvitab ainult enda elu, äärmisel juhul ka tänapäeva probleemid. On see teie arust nii?
Tänapäeva noored elavad maailmas, kust on õnneks või kahjuks kadunud suured ajaloolis-poliitilised põhjused. Omal ajal elas osa noori vasakpoolsete revolutsiooniliste ideede ja illusioonidega, ning teine osa oli parempoolsete või fašistlike ideede ja illusioonide teenistuses. Nüüd on aga kõik need suured ideed kokku kukkunud, pole enam millegi vastu võidelda, pole vaenlast.
Nüüd on nendeks ärgitavateks, suurteks põhjusteks kas su enda isiklik elu või humanitaarne eesmärk, näiteks paljud lääne noored löövad kaasa Aafrika abiprogrammides. Tean isegi inimesi, kes jätavad pooleks aastaks oma arsti-praksise Euroopas, et altruistlikult aidata aafriklasi. Kuid siin taga on humanitaarsed, inimlikud, mitte poliitilised käivitajad. Ja need humanitaarsed käivitajad hõlmavad jällegi väga väikest seltskonda. Enamikul pole mitte enda isikusse puutuvat suurt põhjust või motivaatorit, nad on nagu James Dean filmis “Mäss ilma põhjuseta”.
On selles midagi head ka?
Minu põlvkonna noorusaja suurte põhjuste orkestreerija oli ju peaasjalikult kommunistlik partei. Olime töölisklassi orgaanilised intellektuaalid. Nüüd pole sellist asja olemas. Mitte ainult nõukogude režiimi kokkuvarisemise tõttu, vaid ühiskond on muutunud. Muidugi on jätkuvalt olemas töölised ja ekspluateerimine (naerab), aga pole enam tööliste filosoofilis-poliitilisi kogusid ja kultuurilist tsentraliseerumist nagu tollal. Õnneks oleme nüüd mitteorgaanilised intellektuaalid.
Ka frankism nimetas ennast “orgaaniliseks” ja parlamentaarset demokraatiat “mitteorgaaniliseks”. Jumal tänatud, et oleme nüüd mitteorgaanilised! Nii et see on suurte narratiivide ja revolutsiooniliste ideede kadumise positiivne osa.
Negatiivne pool on see, et on toimunud nõnda massiline elu ja teadvuse privatiseerimine, pole enam seda vennastumist ja entusiasmi, ühiseid ideaale – mis siis, et need olid utopistlikud. Uudised “people’ist” ei saa see ühendav osa olla.
Kas meil valitseb “uue” ja “noore” kultus?
Paradoks on selles, et tänapäeval on võimsaimad vahendid mäletamiseks, ajaloo säilitamiseks – internet, kõvakettad, kaamerad jne –, vastukaaluna aga isiklik mälu muutub aina hapramaks ja viletsamaks. Kõik on kümne küünega kinni tänases päevas, ei mäletata isegi aastataguseid sündmusi. On ajakirjanikke, kes praegu kiidavad midagi, mida nad aasta tagasi kirusid. Ja nad isegi ei mäleta, et on seda teinud! Televisioonis pole peaaegu üldse poliitikasaateid, mis tegeleksid kaugemale ulatuva analüüsiga, tooksid näiteid minevikust. Iga aastaga jääb niisuguseid saateid vähemaks.
Meil oleks nagu kollektiivne Alzheimer – mõned mäluosad on tuhmunud, teised osad aga töötavad kenasti. Kõik need usinad blogijad on väga informeeritud hetkesündmustest, kuid ei ole teadlikud nende sündmuste juurtest, taustadest. Kuu aega tagasi toimunu on totaalselt unustatud, horisont on väga lühike. Isegi raamatupoes – kui lähed küsima aasta tagasi ilmunud raamatut (kui see just ei ole bestseller), ei pruugi seda seal enam olla, see on liiga vana!
Mulle valmistab ainult muret, et ma ei näe kusagil tahet selle Alzheimeri ravimiseks.
Teie moto pärineb Fitzgeraldilt: “Tuleb olla teadlik sellest, et olukord on lootusetu, kuid siiski tahta seda muuta.” Jätate väga elurõõmsa mulje.
Jah, mul pole häda midagi. Mul on õnn elada Pariisi ühes kõige paremas ja vaiksemas linnaosas, mu rõdule ja magamistuppa ei kosta ükski liikluse hääl. Mul on palju lapselapsi...
Õhtuti vaatame abikaasaga filme. Muide, me oleme abielus juba 1952. aastast! (naerab vallatult) Nüüd on mu naine muidugi pensionil, aga enne oli ta filmide monteerija, töötades koos paljude tuntud režissööridega. Nii et kui me filme vaatame, siis ta alati kommenteerib monteerija pilguga. Me ei jõua ära imestada, kui kiireks on montaaž läinud. Sa ei näe naljalt kaadrit, mis kestaks rohkem kui paar sekundit... Meile meeldib vanamoodne stiil, pikad plaanid... et oleks võimalust jälgida stseeni arengut, ja tegelaste silmade värvi.
