Marju Lauristin: meedia tasakaalustatus pole erakonnastatud tasakaal

Marju Lauristin ja Küllo Arjakas lahkavad Eesti ajakirjandusmaastiku valupunkte. Vestlust suunas Barbi Pilvre.

Kas Eesti ajakirjanduspilt on piisavalt tasakaalus, nii et kui inimene jälgib erinevaid väljaandeid, siis saab ta adekvaatse pildi sellest, mis toimub, või peab ta hakkama juurde otsima teavet internetist, välismaistest väljaannetest või kanalitest?

Lauristin: Info adekvaatsus algab sellest, mida inimene tahab teada. Inimesele, kes tahab vähe teada, on iga info adekvaatne. Inimesele, kes tahab palju teada, pole ükski info adekvaatne. Kas inimesel on küllalt sellest, mida pakuvad Eesti kanalid? Sõltub kellele. Mida uuringud ka näitavad: mõnele piisab teleuudiste vaatamisest ja kohaliku lehe lugemisest - neid inimesi on küllalt palju, tunduvalt rohkem, kui neid oli paarkümmend aastat tagasi. Ja on inimesi, kellele ei ole piisav miski, nii et nad hakkavad ise kirjutama, looma oma pilti. Ma ei tahaks, et me liiguks sellistes mehaanilistes kategooriates, et loeme üle, mitu korda midagi räägitakse ja siis räägime kallutatusest. See kõik on positivistlik, mehhanistlik, 1950.-.-60. aastate meedia- ja propagandakäsitluse retsidiiv.

Kuna inimesed tahavad erinevaid asju teada, siis me ei saagi rääkida ühest adekvaatsest meediapildist. Kas inimene poliitikast saab teada, mida ta tahab? Kindlasti ei, sest poliitikud ei taha, et inimesed kõike teaksid. See ei sõltu väljaannete rohkusest.

Raivo Palmaru uuringud meedia kallutatusest on saanud palju avalikku tähelepanu. Kuidas kommenteeriksite erakonnakaaslasena?

Arjakas: Me teame, et Raivo Palmaru on sellel teemal kaitsnud doktoritöö. Mina ei ole valdkonna spetsialist ega ole võimeline selles suhtes Raivo Palmarut arvustama. Kahtlemata on meedia täpne mõõtmine teatud perioodidel levinud. Valimiskampaaniate aegu mõõdetakse kõikjal poliitiliste jõudude osakaalu meedias. Ühe saate või uudise sees on neid sekundeid ja minuteid mõttetu mõõta, külla aga pikemal perioodil. Eelmisel ETV meediakonverentsil esitati huvipakkuv tulemus uuringust, kus septembrist 2004 kuni oktoobrini 2005 analüüsiti Aktuaalses Kaameras, kui palju aega anti seal valitsus- ja opositsioooniparteidele. Ka enamik meediainimesi üllatus üheksa kuu tulemustest: Reformierakond ja Res Publica said kahe peale kokku kaks kolmandikku ajast. Samas Keskerakond kui juhtiv opositsioonijõud, valimistel ligi 25% toetusega, sai sel perioodil ainult 10% saateajast. See on selge alaesindatus pika perioodi lõikes ja tegemist on avalik-õigusliku kanaliga.

Lauristin: Küsimus oli püstitatud meie ajakirjandusväljast ja kas iga inimene saab sellel väljal infot, mida ta vajab või on see kuidagi kallutatud, nii et inimesed ei saa informatsiooni. Siis peame võrdlema kõiki väljaandeid, kes sellele väljal tegutsevad. Teine küsimus on avalik-õigusliku televisiooni uudistest ja kolmas küsimus on kallutamisest parteide kujutamises: see muutub aktuaalseks ainult teatud ajaperioodil ehk valimiskamapaania ajal. Kui me tahame öelda, et uudiste allikana on valitsus meil üle esindatud, siis see on jah nii ja see ei sõltu sellest, kes on valitsuses. Kui Keskerakond on valitsuses, siis on hoopis tema üle esindatud.

Arjakas: Siiski see ei ole nii. Keskerakond ei ole üheski poliitilises meediakanalis üle esindatud.

Lauristin: Meil on uudiste allikana liiga palju ametnikke. Meie ajakirjandus on selles mõttes kaldu küll, et inimene, kes pole seotud ühegi erakonnaga või kes tegeleb asjadega, mis pole seotud mingi bürokraatiaga, on uudise allikana nähtamatu. Liiga lähedal on Toompea ja Stenbocki maja, liiga mugav, kiire ja kerge on saada infot sealt. Kui võrrelda meie uudiste struktuuri kasvõi soome uudiste struktuuriga, siis soome uudistes on väga tavaline lai allikate ring.

Avalikkuse, igasuguste ühiskonna rühmade hääl on meil alaesindatud, mitte parteide hääl. Üleüldse peaksid erakondade hääled olema vähem esindatud kui igasuguste muude rühmade hääled. Kodanikuühiskonna hääl on tõesti alaesindatud.

Arjakas: Kui jätta need protsendid kõrvale, siis Eesti on viimasel kümnel aastal selgelt liikunud maailma panoraamsuse ja globaliseerumise poole. Samas meie ajakirjandus jääb ikkagi Eesti-keskseks. Maailma asjadest kirjutatakse ülevaateid, aga vähe mõtestab meie ajakirjandus tänast Eestit maailma või Euroopa sündmuste taustal. Ajakirjanikud ei suuda eriti maailma panoraamsust tõlgendada Eesti sündmustesse.

Lauristin: Päris nii see ka ei ole.

Arjakas: Osalt on see põhjustatud lehetoimetuste muudatustest. Nüüd räägitakse õhukesest riigist, samas saab rääkida ka õhukesest lehest. Ajakirjanikke, kes igapäevast toodangut ei anna või kes ühel päeval ei suuda erinevatele asjadele keskenduda, toimetustes kaua ei hoita. Süvitsi lähenemist on vähe. Tänastes ajalehetoimetustes on palju inimesi, kes midagi ei mäleta 1980ndatest või 1990ndate algusest. Nad ei saa enam aru, miks üks asi meie ühiskonnas on nii või teisiti, kuigi suur osa tänase Eesti ühiskonnas toimivates sidemetes ja inimsuhetes on 1980ndate lõpu ja 1990ndate algusaastates. Paljudele ajakirjanikele ei ütle midagi näiteks Vaino Väljase nimi, rääkimata juba Jevgeni Koganist või Arnold Saiast. Kui midagi seoses nende nimedega esile tuleks, siis peaks uus kaasus mingisse suurde raamistusse mahtuma, aga seda ajakirjanikel ei ole.

Lauristin: See on väga tõsine probleem: kas me näeme Eestit väikeses konnatiigis või geopoliitiliselt ja majanduslikult hoopis avaramas kontekstis. Mina vaidleksin vastu, et Eesti ajakirjanduspilt on läinud kitsamaks. Inimeste ootused on ju läinud suuremaks, kõik on suhteline. Kui me võrdleks meie praegust ajakirjandust, juhtivaid päevalehti ja televisiooni, seda kitsust või avarust ja võrdleksime seda 10 aasta tagusega, siis praegu on kindlasti juurde tulnud kirjutajaid, kellel on hoopis avaram vaade. Lugeja läheb targemaks, kogemused on laiemad. Tahaks maailma suuremat mõtestatust.

Tegime äsja uuringu Euroopa Liidu probleemidest ajakirjanduses. Toimetustes enamasti pole inimest, kes oleks profileeritud sellele, kes valdab tausta, oskab välja noppida olulist. Tuleb välja, et meie jaoks väga suure mõjuga sündmused libisevad mööda, sest ajakirjanik ei taba lihtsalt ära, et sündmus on oluline.

Asi siiski paraneb. Postimehes ja Eesti Päevalehes on tekkinud pika essee kohad, on tekkinud Diplomaatia, žanriline kultuur võtta endale aega ja arutada asja. Samas süveneb massilugeja pealiskaudsus. Need on vastandlikud tendentsid.

Mis puutub minevikku, siis peaksime arvestama, et on toimunud põlvkondade vahetus kõigil elualadel, ka ajakirjanduses. Osa teemasid on ajakirjandusest nihkunud ajaloo sfääri. Kas meie ajakirjanikel mingi ajaloo asi lööb ühe või teise lambikese põlema, sõltub sellest, kui aktuaalseks problem muutub. Ajakirjanduse ajahorisont on ikkagi väga kitsas võrreldes ajaloolase horisondiga. Nõuda, et ajakirjanik oleks igal hetkel ajaloolane, on natuke ikka liiga palju.

Mis puudutab poliitilist kallutamist, siis ma algaksin sellest, et ajalehte tehakse selleks, et teda loetaks. Lugeja on siiski väga paljus see, kes loeb välja mis tahes materjalist seda, mida ta seal tahab näha. Me oleme kunagi teinud Tartus ka katseid koos Ülo Vooglaiuga, mis tõendasid, et iga lugeja on kallutatud!

Meil on ka värskeid andmeid: suutsime kokku viia inimeste vaated erakondade suhtes ja eri väljaannete suhtes. Tuleb välja, et meie ajakirjandusmaastikul on tekkinud allhoovused, mis sõltuvad lugejaskondade maailmavaatelistest sümpaatiatest ja antipaatiatest. Kasvõi intuitiivselt, iga toimetus ju arvestab oma sihtrühmaga. See hakkab tagasi mõjuma.

Kui vaadata kallutatust  mitte mainimiskordi kokku lugedes, vaid valitsevate diskursuste kaudu kujuneva maailmapildi tasandil, siis meie meinstriimajakirjandus tervikuna kaldub parempoolsema liberaalsema maailmavaate poole, kuna ka kõigi päevalehtede püsilugejaskonnas domineerivad parempoolsema liberaalsema maailmavaatega inimesed.

Väljannete vahel on aga ka erinevusi. Kõige liberaalsema fookusega on EPL, Äripäeva ja Eesti Ekspressi lugejaskond. Teisalt on kõige vasakpoolseemate vaadetega Õhtulehe ja Maalehe lugejaskond. See kajastub ka nendes lehtedes kõlama jäävates hoiakutes. Ajakirjandusväli tervikuna on selles mõttes tasakaalus. Kumbki poolus on loksunud oma väljaande ümber, ta saab endale vastavat, endale sobivat otsida teatud väljaandest.

Arvamuskülgedel püütakse päevalehtedes küll avaldadada erinevaid seiskohti, et oleks vaidlus. Ohtlik, kui me hakkame arvamuste tasakaalu samastama erakondade esindatusega. Pealegi pole ka meie erakonnad maailmavaateliselt puhtad. Ei maksa segi ajada erakondi ja vaateid.

Tuleks küsida, kas inimene, kellel on mingid maailmavaatelised veendumused, saab lugeda lehest oma veendumustele sobivat, aga saab ka vaielda.

Kogu jutt erakondlikust esindatusest on kehtiv ainult väga kitsastes raamides: kui me räägime valimiseelsest perioodist, kampaaniatest ja see puudutab ennekõike televisiooni, mitte ainult avalik-õiguslikku vaid ka erakanaleid. Ajakirjaniku arvamuse vabadus kehtib aga ka valimiseelsel perioodil. Tasakaalustamiseks peaks igas toimetuses ka seesmiselt valitsema arvamuste mitmekesisus.

Kui meil on erakonna sees erinevaid arvamusi, tuleb neid avaldada. Miks peaks olema nii, et erakonna sees räägivad kõik inimesed ühte ja sama juttu. Kas poleks huvitavam, kui avalikkuses oleks ka näha, et erakonna sees on teatud vaidlused?

Arjakas: Erakonnad tahavad oma köögipoole jätta enda teada. Mis toimub "partei köögis", võib pakkuda laiemale lugejaskonnale huvi. Me teame, et meedia, vähemalt osa meediast, elab inimestest ja on väljaandeid, kelle fookuses on alati teatud inimestega seotud sündmused. Kuna köögipooles on pea kõik seotud inimestega, siis on alati võimalus, et teatud väljaanded võimendavad, tehes mõnegi asja hoopis suuremaks. Lõpuks võib see isegi erakonna seesmist õhkkonda mõjutada. Erakond klaarib omakeskis erimeelsused ja see on erakonna tugevuse oluline märk. Meedia teeb nagunii tööd, et saada jälile parteide köögipoolele: sest liiga sageli loeme lehest tundmatuks jääda soovivast allikast. Ma ise ei kasuta selliseid võtteid.

Lauristin: Siin ongi küsimus selles, mis on köök ja kellele seal köögis süüa tehakse.

Arjakas: Kui erakonnas on 9000-10 000 liiget siis see "issanda loomaaed" läheb juba üsna suureks ja arvamused on üsna erinevad. Aga mõne aasta pärast võib ka Keskerakonnal olla ükskõik, mis meie köögipoolest kirjutatakse. Nagunii teame, mis vastab tõele ja mis on üle võimendatud. Viimased kümmekond aastat on kõik erakonnad eelistanud oma köögipoole endale jätta.

Lauristin: See köögi metafoor on väga kujukas. See on siis tõesti nii, et erakonnad on seal köögis, nemad teavad, mis retseptiga nad seda toitu teevad, omavahel lepivad kokku ja siis antakse kitsast luugist valmis kujul nendele, kes on selle poliitika tarbijad. Ja nendel pole isegi õigust küsida, kuidas see puder keedeti. Tarbijakaitse seisukohast pole see just kõige õigem.

Viga hakkab peale poliitikutest: eesti rahvas on muudetud poliitika tarbijateks. See on vale ja käib vastu avalikkuse ja demokraatia mõistele. Kui me võtame selle omaks, et poliitika on kitsas valdkond, kus on kokad ja retseptuur, siis me tõesti saame rääkida sellest, kuidas erakonnad on esindatud. Siis meil pole enam poliitikast ega avalikkusest juttu. See ei tähenda seda ajakirjandust, mida me sooviksime. Kogu see tasakaalustatuse ja mitmehäälsuse ja esindatuse temaatika tuleb välja viia erakondade köögist.

Kas Eesti ühiskonnas on kedagi, mingeid ühiskonna gruppe, kellel Eesti ajakirjanduses sõna ei ole, kas kellegi hääl ja nägu ei ole pildis?

Arjakas: Üheks märksõnaks võiks olla "edukultus". Arvan, et meie meedias on alahinnatud need ühiskonnarühmad, kes edukultusega kaasa ei lähe. Neid gruppe on mitmeid, alla keskmist palka saavatest inimestest kuni teatud eakate gruppideni, kellele ei lähe korda edukultus, kas äriline, poliitiline või isegi kultuuriline edukultus. Tarbijakaitse pool on alahinnatud, sest raha ja maaletoojad on meediale olulised.

Tean üht konsultatsioonifirmat, kes soovitas ühele Eesti päevalehele, et võtku oma toimetusse oma Valve Raudnask või Teet Kallas, sest see segment peaks olema esindatud ka lugejate seas, seega on ka eakamaid inimesi alahinnatud ja nende hääl on harva "pildis".

Lauristin: Edukultus on omane kogu postkommunistlikule maailmale. Edukultuuri ärakulumine on aja küsimus, mulle tundub, et on märke, et see hakkab ära kuluma. Tekib sellele vastu astujaid, ka noori autoreid, kultuuritegelased on ammu selle vastu. Teiselt poolt, mida näitavad uuringud: edukeskne mõtteviis on omane 60% lugejatest ja siis on see kana ja muna problem. Mina ei usu nii palju ajakirjanduse võimu, et ajakirjandus üksi oleks loonud edukultuse. See on siirdeühiskonna kasvuideoloogia.

Põlvkondade küsimus oli eriti terav 1990ndatel, kui oli juttu, et ajakirjanike põlvkond vahetus väga järsku, et suur enamus ajakirjanikest ja teletegijatest oli vanuses kolmekümne aastani. Paratamatult lähtub inimene oma elukogemusest. Vanema põlvkonna kogemus - ma ei seostaks seda pensionäridega - tasakaalustaks liiga noortekeskset maailmapilti. Samas on poliitikast rääkides just noored sageli alaesindatud.

Mis puutub teistesse esindamata rühmadesse ajakirjanduspildis, siis oleme kaldunud teise suunda kui nõukogude ajal, kui aina räägiti tööinimesest. Kõik need probleemid, mis on seotud tavainimesega, tema töösuhetega, kõikide väärtustega tulevad ette vaid spetsiifilistel lehekülgedel "Töö", aga sotsiaalse subjektina, kelle arvamus oleks huvitav ka asjade kohta, mida näiteks parlament arutab, pole tööd tegevat inimest näha.

Kui vaatame arvamuskülgi, siis pilt on väga elitaarne. Meie päevalehtede lugeja on küll ka järjest elitaarsem, tema sissetulek ja haridus erineb keskmisest üsna palju. Keskmist inimest pole näha ega kuulda, kui ta on kuulda, siis reality show'des, temast tehakse mingi tobe, mitte väga arukas, väga materiaalselt mõtlev tüüp, mis kindlasti on olemas, aga ta pole valdav. Inimeste kirjusus ühiskonna keskpaigas või natuke allpool - see ei tule ajakirjanduses välja. Ühiskondliku redeli keskel ja sellest allpool asuvad kihid on esindatud kas klientidena või abisaajatena või siis, kui nad põhjustavad ebameeldivusi: näiteks kui medõed läksid ära Soome, siis räägime sellest. Lugejakirjad või muud sellised demokratalikud žanrid, kus oleks näha inimeste mitmehäälsus - mina tunnen sellest puudust. (Asemele on tulnud küll online'i võimalused.)

Isegi avalik-õiguslikus televisioonis me ei näe tavalist inimest mujal kui Bingo Lotos. Kui me vaatame Soome, Saksa televisiooni, isegi Vene televisiooni, näeme rohkem seda, kuidas räägitakse nö inimesega tänavalt. Muide, see on raha küsimus, sest need on väga kallid formaadid. Kui me keerame avalik-õigusliku televisiooni kõri kinni ja kui me näeme tema tasakaalustatust ainult selles, missugune pomo "Foorumi" saates istub ja mitte selles, kuidas näidatakse rahva elu, siis me jäämegi erakonnastatud maailmapildi juurde. Tasakaalustatus pole erakonnastatud tasakaal. Tasakaalustatus on sotsiaalne tasakaal.

Arjakas: Vist on meie ajakirjanduses vähe ka sellist mõtleva, ratsionaalsema, arutleva inimese häält, kes tahaks Eestit näha ka mingil globaalsemal taustal, kes suudaks näiteks näha seda, kuidas religioon kaudselt mõjutab Ameerika Ühendriikide sisepoliitikat ja kuidas antud mõju sealt meile tuleb. Arvestades meie ülikoolide potentsiaali, kui vähe kirjutavad erinevad ülikoolide professorid ja õppejõud. Vististi ei sobi neile ajakirjanduse range raamistus, 1600 või 4200 tähemärki.

Lauristin: Neilt ei tellita. Kui me räägime alaesindatusest, on meil ka intellektuaalid alaesindatud, kes tõesti mõtlevad oma peaga, kellel on midagi ütelda. Minu jaoks on üks ärritavamaid hinnanguid, mida ma kuulen, kui millestki hakatakse rääkima: ärge sellest rääkige, see on liiga keeruline. Seda nimetab Bourdieu meedia hamburgeriks. Väga kiirele ärilisele edule suunatud ettevõtlusmaailmas, kuhu meedia on sisse surutud, hakkab toimetamine kui professioon välja surema. Kui me räägime edukultusest, siis on professionaalsus alla surutud. Professionaali häält ei otsita, sest see on tülikas hääl.

Siin tuleme kvaliteetajakirjanduse probleemi juurde. Eestis puudub üks väljaande tüüp, ilmselt nädalakiri, nagu oli kunagi Luup, kus leiduks rohkem kommenteerivaid ja analüütiliselt läbi kirjutatud materjale. Sellist formaati on püütud algatada EPL lisas Möte, natuke täidab seda kohta Diplomaatia.

Arjakas: Nii Möte, Diplomaatia jt. on väikesed ja head artiklid on laiali pillatud ja neil artiklitel ei ole erilist ühiskondlikku mõju. Mul on Luubist väga kahju, mul on kodus näiteks terve Luubi komplekt olemas. Luubi mõju oli tunduvalt suurem. Ka täna paljukirjutud Raivo Palmaru sai just sealt ühe olulise ajakirjandusliku preemia.

Lauristin: Küsitakse, kes seda loeb. Kuid vahe päevalehtede ja Kroonika/Õhtulehe lugejate vahel aina kasvab. Kvaliteetne ajakirjandus muutubki elitaarseks, tema lugeja ongi haritum. Eestikeelse pressi lugejaist on umbes 20% sellist, kes oleks huvitatud kvaliteetsemast ajakirjandusest. Ma ei arva, et seda peaks välja andma riik, mina ootan kogu aeg, et millal ometi meie TOP 100 tuleb selle peale, et selleks, et see ühsikond siin oleks kvaliteetne, oleks vaja finantseerida üht sõltumatut kvaliteetväljaannet, kus inimesed räägivad keerulistest asjadest nii keeruliselt, kui need on, et intelligentsem lugeja saaks kaasa mõelda ja ka ise selle kaudu targemaks saada.

Meil on moodi läinud kõikvõimalikud koolitused, needsamad TOP 100 inimesed on Pärnus valmis käima välja 6000-8000 krooni, et mõne tunni jooksul kuulata ühte-kahte gurut. Miks mitte panna raha kokku, et iga nädal saaks lugeda midagi tarka ja olla ka ise see, kes saab sõna sekka öelda viisakas seltskonnas.

Me alahindame oma publikut, oma lugeja potentsiaali ja ei saa aru, et ühiskonna kasvav tarkus on ka ühiskonna rikastele vajalik. Rikas ja loll ühiskond väga kaugele ei jõua. Targaks saab ühiskond siis, kui tal on koht, kus asju arutada. See koht on siiski omakeelne ajakirjandus.