Sandor Liive: tõeline hinnatõus alles tuleb
EI TAHA HIRMUTADA: Sandor Liive ei taha küll kedagi ära hirmutada, kuid viitab tõenäolisele perspektiivile, et aastal 2013 maksame elektri eest kaks-kolm korda rohkem kui täna. VALLO KRUUSERSamal teemal Eesti Ekspressis:
Eesti Energia juht ennustab, et viie-kuue aasta pärast maksame
elektri eest vähemalt kaks korda niipalju kui praegu.
Energiafirma teatas läinud nädalal, et tahab elektri hinda tulevast aastast ligi veerandi võrra tõsta. Vastukaja, mille ettevõte seejärel sai, on Sandor Liive silmaalused esmaspäeva lõunaks päris halliks värvinud.
Ometi on Liivel lihtne sõnum: kunstlikult odavaks tehtud elektri hind on minevik, harjugem selle mõttega! Euroopa vabaturul maksavad tarbijad elektri eest mitu korda rohkem. Viie ja poole aasta pärast on ka Eestis elekter vähemalt kaks korda kallim kui praegu.
Seejuures võib juhtuda, et praegu särav Eesti Energia on selleks hetkeks finantsiliselt niivõrd nõrk, et riigil tuleb suurte summadega selle omakapitali turgutada.
Eesti Energia, kes seni on vaatamata kõigele mänginud lahtiste kaartidega, on üleöö muutunud salatsejaks (kes ei suvatse isegi peaministrit hinnatõusu kavast teavitada), silmakirjalikuks (küsides energiaturu inspektsioonilt igaks juhuks suuremat hinnatõusu kui vaja), rääkimata kasuahnusest (viimane aastatulem oli kasum 2,6 miljardit). Paha lugu?
Inimesed on ära hellitatud eksiarusaamaga, et energeetikas on ainult head uudised. Et me raporteerime järjest suurematest kasumitest, müük kasvab, kvooti on piisavalt ja saame seda müüa. See pole nii. Meie suured kasumid on ajalugu.
Suvest hakkasime Narva jaamade hinnataotlust ette valmistama. Elektri tootmishind pole tõusnud 2002. aastast, Narva jaamad on elektrit ja soojust tootnud kahjumiga. Me kõik teame, mis on viimastel aastatel juhtunud tööjõu, materjali ja metalli hindadega. Üle kümne aasta tõusis tänavu ka põlevkivi hind.
Me teatasime plaanist nõukogule reedel, esmaspäeval andsime taotluse sisse ja teisipäeval informeerisime avalikkust. On olnud hinnatõuse, kus me pole enne kokkulepet inspektsiooniga üldse avalikkuse ette tulnud. See tähendanuks, et enne aasta lõppu poleks hinnatõusust keegi teada saanud ja siis kohe 1. märtsist oleks hind tõusnud. Et me oleme midagi varjanud, sellega pole ma absoluutselt nõus. Varem oleme ajakirjanikele keerutanud, seekord olime rohkem avatud.
Peaminister solvus, et teda hinnatõusust ei teavitatud. Kui poliitikud ei tee meil elektri hinda, siis mida tuleks temaga kooskõlastada?
Ma ei taha kelleski uusi emotsioone esile kutsuda. Aga minu jaoks oli see õppetund, kui vähe inimesed omavahel räägivad. Kui peaminister tahab infot ette, siis tuleb talle seda anda.
Puhas poliitika?
Mul on hea meel, et energiateemad on jälle “laual”. Hinnatõus pole kunagi hea uudis, eriti kui see satub aega, kus on paljudest hinnatõusudest teada antud. See on ka praegust olukorda võimendanud.
Tiit Nigul, Eesti Energia juhatuse liige, ütles, et 2002. aastast on inspektsioon kõik Narva jaamade hinnatõusutaotlused tagasi lükanud.
Sisuliselt õige. 2005. aastal tõusis elektri hind põhi- ja jaotusvõrgu arvelt.
Kas see tähendab, et valimisaastad pole olnud kõige paremad aastad hinna tõstmiseks ja nüüd, kus on tulemas vaikne aasta 2008, on paras aeg? Mida see meile inspektsiooni erapooletuse kohta ütleb?
Inspektsioon teeb oma tööd professionaalselt ja saab aina tugevamaks. Aga ma pole ajaloolane – ma vaataksin pigem, mis edasi saab.
Narva elektrijaamad pole elektri ja soojuse tootmisega kasumit teeninud (mullune kahjum oli ligi 100 miljonit krooni). Nad on teeninud põlevkiviõli ja CO2 kvoodi müügist (viima
sel majandusaastal 1,5 miljardit). Kvooti enam pole, seda tuleb hakata juurde ostma. Õliärist aga elektritootmist doteerida ei saa.
Kuidas selle praeguse hinnatõususooviga ikkagi on, kas küsite igaks juhuks rohkem kui väga vaja?
Enne kui taotlus siit majast välja läks, oli mul sama küsimus. Inimesed, kes seda ette valmistasid, võtsid seepeale veel paar päeva aega asja üle vaatamiseks ja vastus oli, et “õhku” taotluses pole.
Hinnatõusu põhjused on materjali ja tööjõu kallinemine, elektriaktsiis ja keskkonnamaksude tõus. Aga ka Eesti Energia investeerimisvõime säilitamine. Mida see viimane täpsemalt tähendab?
Elektritootmine eeldab tulevikus väga suuri investeeringuid. Kui praegu elektrit tootes ei raha ei teeni, siis väärtust juurde ei loo.
Täna on Narva elektrijaamade kinnitatud tootmishind suletud turul 25 eurot Mwh eest. Soomes on tuleval aastal turuhind 45 eurot Mwh-st. Kesk-Euroopas on see veel kõrgem.
Kui täna ehitada mis tahes uut elektrijaama, töötagu see siis põlevkivil, gaasil, söel või millel tahes, madalama hinnaga kui 45 eurot megavatt-tunni eest arvestada ei saa.
Ehk teisisõnu, kunstlikult saame Eestis hoida elektri hinda madalal vaid kuni 2013. aastani, mil turg avaneb. Siis hakkame elektri eest maksma nagu soomlane, rootslane või sakslane – vähemalt kaks korda rohkem kui praegu?
Ma ei taha kedagi ära hirmutada, öeldes, et elekter kallineb Eestis kaks korda. Sest me keegi ei tea, mis on hind turul aastal 2013. Aga kui vaatame praegust Soome tootmishinda, siis see on suurusjärgus kaks korda kallim tõesti.
Reaalne halb uudis on see, et meil pole alust loota, et suudame energeetikas vastuvoolu ujuda – hoida elektri hinda pikka aega tänasel tasemel. Uute võimsuste hinnad on tunduvalt kõrgemad, avatud turul on elekter oluliselt kallim. Lisaks kallinevad tootmissisendid, igal pool toimub hindade ühtlustumine.
Tundub ebaratsionaalne, et ajal, mil Eesti Energiat ootavad ees suured hädavajalikud investeeringud, võtab riik rahulikult firmast valimislubaduste täitmiseks dividende välja.
Kui firma on kasumlik, pole suuremat au kui maksta omanikule dividende. Täna pole ajaloo suurimalt kasumilt probleem 1,3 miljardit krooni (koos maksudega) dividende maksta.
Suured kasumid on aga möödanik. Enam niimoodi dividende maksta ei saa, sest pole lihtsalt nii suuri kasumeid. Tänavu jääb kasum alla miljardi.
Kui hinnataotlus sellises mahus läbi ei lähe, kas võib tekkida vajadus, et riik peab Eesti Energiasse raha juurde panema, panustama firma omakapitali?
Praegu on meil omakapitali piisavalt, ka tuleval aastal ei näe ma puudujääke.
Tulevikus, kolme või enama aasta pärast võib puudujääk tekkida ja siis tuleb riigil Eesti Energia omakapitali suurendada. See sõltub investeerimiskavadest.
Praegu on tähtis tootmishind paika saada.
Mis siis saab, kui inspektsioon ütleb, et hinnatõus 23 protsenti pole põhjendatud? Näiteks 10 protsenti on?
Pole mõtet spekuleerida, mis saab. Siis arutame asja läbi. Et Narva jaamad peavad saama mõistliku tootluse, see on seadusega paika pandud.
Kust saame oma elektri 2016. aastal?
Põlevkivi osakaal on siis endiselt väga suur. Iseasi, palju oleme selleks ajaks uusi energiaplokke ehitanud. Võimalik, et saame vanade katelde eluiga ka kuni 2020. aastani pikendada, pannes neisse vää
;
;vli- ja lämmastikupüüdjad. Uued plokid ehitame praeguse Eesti Elektrijaama kõrvale, hetkel käib keskkonnamõjude hinnang. Kateldes tahame tulevikus rohkem kasutada biomassi.
Keskkonnapiirangud sunnivad meid tootmisportfelli mitmekesistama. Kasvatame taastuvenergia osa ning tegeleme tuumajaama projektidega. Mitte ainult Leedu Ignalina projektiga, sest meil pole vaja üht konkreetset projekti, vaid tuumaelektrit portfelli.
Aastal 2018 moodustab põlevkivielekter alla poole meie tootmisest, tuumaenergia umbes kolmandiku ja ülejäänu on taastuvenergia.
Poliitika on jõuliselt energeetikas, kui vaadata kas või peaministri kriitikat hinnatõusu teemal. Mis tagab, et poliitika Ignalina projekti ei lämmata ning jaam on kümne aasta pärast valmis?
Meil on olemas Leedu parlamendi otsus, et uue tuumajaama võib rajada. See sündis pooleteise aastaga ja on suur asi. Hetkel käib keskkonnamõjude hinnang, mis ütleb, kui suur see tuleb.
Nii et kõik on graafikus?
Ma kindlasti pole rahul tempoga, kuidas asjad liiguvad. Liiga palju on diskussiooni detailide üle, “suur pilt” ehk loogika ja põhjus jäävad varju. Liiga palju on tormi veeklaasis, energiat kulub tuumajaama osanike omavahelistele arveteklaarimistele. Me tahame moodustada tiimi, kes projektiga edasi läheks ega tegeleks omavaheliste vaidlustega.
Nii et projekti kiireks edenemiseks on väljavaated nigelad?
Meil ei maksa olla pessimistid. Nagu ütlesin, meil pole vaja üht tuumajaama, meil on vaja tuumaenergiat. Seetõttu on ka Soome tuumajaam meile üks hea võimalus tuumaenergia kasutamiseks tulevikus. Soomlased planeerivad oma kuuendat tuumareaktorit ja meie tegutseme aktiivselt, et selles osaleda. Imetlen soomlasi – neil on selge nägemus, kuidas nad edasi lähevad. Nad on kõik tuumaenergia võtmeküsimused enda jaoks suurepäraselt lahendanud. Ja kuna Eesti ja Soome elektriturud saavad üheks, on meil koostöö võimalusi. Pole välistatud, et Soome kuues reaktor valmib enne kui Ignalina.
Pikemas perspektiivis ei välistaks ma ka tuumajaama rajamist Eestisse. Selleks pole aga täna reaktorite tehnoloogia veel küps. Oleme tutvunud projektidega, mis Eestile võiksid sobida, kommertskasutust ei leia need enne 2015. aastat.
Milline võiks olla Eesti Energia roll Soome tuumajaamas?
Täna tegeleme sellega, et meil oleks võimalus sinna investeerida. Ega Soomel meid vaja pole.
Meil on soomlastelt meeletult õppida. Mida rohkem ma seal käinud olen, seda rohkem olen hakanud hindama seda, kui kaalutletult ja ratsionaalselt nad asju teevad. Näiteks, nad on teinud kalju sisse 500 meetri sügavusele jäätmehoidla – see on küsimus, mis Leedus on veel lahendamata.
Nii et kui oleks valida, kas investeerida Leetu või Soome, valiksite Soome?
Kui te nii otse küsite, siis jah. Aga Leedus on meil reaalne projekt ja jalg ukse vahel, Soomes pole meil midagi.
Aga mis siis saab, kui 2016 pole Eesti Energia portfellis tuumaenergiat?
2016 suure tõenäosusega veel polegi. Turg on siis hoopis teistsugune, elekter on vabaturukaup ja elektritootmine pole ainult meie privileeg.
Võtmeküsimus on turgude ühendamine, et tekiks ühtne põhjala elektriturg. Ainult see tagaks turul usaldusväärse hinna ja investeeringud tootmisse.
Selleks on vaja ehitada teine kaabel Soome, üks kaabel Baltikumi ja Rootsi vahele ning ka Leedu-Poola ühendus. See peaks kindlasti olema tehtud 2012. aastaks.
Pole ühtki märki, et tulevik
us saaks Euroopa läbi ilma söest elektrit tootmata. Kuna söest ja põlevkivist elektri tootmine on üsna sarnane, on põlevkivil tulevikuski perspektiivi.
Mis juhtub elektri hinnaga turu avanedes?
Hinna määrab turg. Tarbijal tekib vabadus osta elektrit, kellelt tahab. Tootjad hakkavad tegema pakkumisi ning fikseerivad kliendi jaoks hinna näiteks aastaks. Elektri hind hakkab olema nagu praegu pangalaen – tahad, võta ujuva intressiga, tahad, fikseeri intress ära.
Hinda hakkab määrama nii-öelda viimane turule pääseja. Suveperioodil, kui töötavad väiksema omahinnaga hüdro- ja tuumaelektrijaamad, on ka turul hind soodsam. Kui läheb külmemaks ja turule tulevad ka teised elektrijaamad, tõstavad kõik hinda.
Suvel on põhjamaades elektri tootmishind mõnikord 20 eurot Mwh. Talvel tipuaegadel kerkib see aga tasemele 80 eurot Mwh. Ning hüdroelektrijaamadel pole siis põhjust müüa elektrit omahinnaga, kui saab müüa kolm korda kallimalt.
Lähemate aastakümnete prspektiivis on vabaturul raske ennustada elektri hinnalangust, sest sisendid kallinevad, keskkonnatingimused karmistuvad ning tarbimise kasvades tuleb rajada uusi tootmisvõimsusi.
Lõpetuseks palun andke mõni hea vihje elektritarbijatele hinnatõusu valguses. Kunagi reklaamisite elektriga kütmist, siis kahetariifseid arvesteid, mida nüüd?
Säästke. Sest miski ei odavne, ka mitte energia.
Suren nälga 
