Nicaragua liblikad on pehmed ja karvased
Nicaragua järv: Varahommikune vaade. Auli K■ttVulkaanilisse Nicaraguasse sõitis kaamerasilmaga liblikaid püüdma Auli Kütt.
Houstonis on kultuurikeskkonna muutus tajutav. Oodates peale 10tunnist ookeaniületamist oma lendu Managuasse, Nicaragua pealinna, saan järsku aru, et oleme jõudnud hispaanialikku aegruumi, mida iseloomustab eelkõige see, et kõigeks on aega. Seega ei ole ju vaja pingutada, et mingid sündmused tingimata kokkulepitud ajal toimuksid...
Lend jääb hiljaks. Värav muutub. Kui viimaks lennukisse saame, ilmneb veel ootamatuid tõkkeid – kellegi pagas jääb hiljaks, siis kaotame oma lennujärjekorra (minu, vähelennanu üllatuseks tuleb välja, et lennukite õhkutõus Houstonis toimub elava järjekorra alusel). Viimaks on kõik justkui korras ja võib suunduda tõusuraja poole. Väike poiss läheb vetsu, mispeale meeskonnaliige raporteerib kohusetundlikult lennukeskusele: veel ei saa õhku tõusta, sest... Õnneks tuleb poisike vetsust väga kähku ka välja ja me ei kaota oma järjekorda.
Olen hirmus unine. Alustasime Eestist hilisõhtuse sõiduga Riiga ja kuna autos magamist ei saa eriti magamiseks nimetada, tuleb ärkveloldud tunde kokku 40 ringis. Kui lennuk on õhus ja ma ei pea enam sirges asendis istuma, uinun silmapilkselt.
Kui silmad lahti teen, räägib kapten midagi hispaania ja inglise keeles. Saan aru, et varsti hakkame maanduma. Akna taga on täiesti pime ja ma ei mõista, miks. Kell on ju alles 9 õhtul. Eestis on valged ööd... Siis jõuab mulle järsku kohale, et oleme troopikas. Mida lähemal ekvaatorile, seda kiiremini päike loojub. Ja päev ja öö on umbes ühepikkused. Kummaline, et ma pole varem taibanud niiviisi mõelda. Aga nagu öeldakse – oma silm on kuningas.
Järsku on all pimeduses palju vilkuvaid jaanimardikaid. Maapind elab. Oleme Managua kohal ja all paistavad linnatuled.
Lennujaamast välja astudes tabab meid soe leitsak. See on pisut ootamatu ja mõnus peale lennujaamas ja lennukites konditsioneeriga külmetatud tunde. Tunnen, nagu oleksin astunud botaanikaaia troopikahoonesse.
Järgmisel hommikul suundume oma esimesse sihtkohta – Domitila reservaati. Kaks džiipi pakitakse kotte ja inimesi täis ning sõit võib alata. Tee viib läbi Managua äärelinnast, mõnest väiksemast linnast, vahepeal on teeremont; igatahes raputab üsna kõvasti. Tee ääres müüvad inimesed arbuuse, marju ja võrkkiikesid.
Ühtäkki keerame suurelt teelt vasakule. Edasi sõidame läbi tillukeste metsakülade. Või peaksin pidama seda üheks pikaks ridakülaks? Teel on lugematu arv väravaid – tundub, et igas külas üks.
Majade juures vahtivad lapsed teevad meile väravaid lahti, naeratavad ja lehvitavad. Valged inimesed ikkagi! Ega selliseid siin iga päev ei näidata.
Pärast lõunat läheme uitama mööda Domitila väravatagust teed. Ilm on palav. Taimestik ei tundugi Eesti omast niiväga erinev. Liigid on muidugi hoopis teised, aga üldmuljelt näeb teeäärne minu biovõhikust silmale välja umbes nagu Lääne-Eesti kivine karjamaaserv. Kive muidugi eriti pole ja tee ääres kasvavad kaktused, millel on punased viljad küljes. Eestis oleks selle asemel põldmarjad...
Domitila on loodushoiupaik ja ühtlasi ökoturismikeskus pealinnast umbes kahetunnise autosõidu kaugusel. Vahemaa ei ole tegelikult suur, aga teed on kehvad ja seetõttu kulub kohalejõudmiseks rohkem aega kui samaväärse vahemaa läbimiseks Euroopas. Loodusala koosneb õuetäiest rohukatusega majakestest ja neid ümbritsevast metsast. Majades elame meie – ü
he- või kahekaupa tubades, igal toal isiklik vannituba.
Vesi tuleb küll torudest, aga torusüsteemi toetab veetorn. Ühel päeval hiilin fotokaga maja taga ja pildistan sõbralikke kohalikke nende tegemistes. Natuke enam kui poolteise meetri pikkune näitsik täidab kaevust ämbri, tassib umbes 10liitrise anuma pea peal trepist üles, kus see vinnatakse köiega veel kõrgemale veetorni ja kallatakse tühjaks. Tegemist on veidi ekstreemse olukorraga, sest paar päeva ei ole sadanud ja elektrit ka hetkel pole, nii et iga päev dušivee taga nii suur töö ei ole.
Aga üks mu reisikaaslane teatab fotosid nähes ja minupoolset olukorra tõlgendust kuuldes, et tema küll enam duši alla ei lähe, kui need väikesed inimesed peavad selleks nii palju vaeva nägema.
Vannitoa kraanikausist voolab vesi torupidi läbi seina välja räästaalusesse kraavi. Kuivkäimlaks on ämber; kõrval teine, täidetud hästilõhnava puhta mullaga, mida saab kopsikuga peale visata. Ämbri täitumisel viiakse see kaanetatult õue seisma ja millalgi hiljem leiab ämbritäis tee külapõldudele.
Elektrit antakse jaopärast. Majakestes ei ole seda üldse. Õhtul pärast päikeseloojangut liigume taskulampidega; kellel neid pole, saab õlilambi, mille tuli vonkleb salapäraselt ja ajab õlihaisu. Eesti maapiirkondades olid sellised lambid veel sadakond aastat tagasi suhteliselt levinud. Kuid kui palju on praegu läänelikus maailmas või Eestiski inimesi, kes on midagi sellist oma silmaga näinud?
Kuna tegu on putukapüüdjate ekskursiooniga, siis entomoloogi õhtuseks tegutsemiseks on vajalik valguspüünis – hele ülesriputatud lina ja selle ees põlev lamp, mis meelitab ligi öös lendavad liblikad, põrnikad ja muud mutukad, nii et neid saab hõlpsasti uurida, pildistada ja kinni püüda. Selliste lampide tarvis on Domitilas bensiinijõul töötav generaator, mis hirmsa lärmi saatel elektrit teeb.
Nicaraguas püüdsime ja vaatlesime peamiselt ööliblikaid. Eesti ööliblikad on enamasti pruunika-hallika värvusega ja suhteliselt väikesed. Asjatundmatule silmale näevad nad kaunis ühesugused välja.
Seda üllatavam oli avastada, et troopikas lendavad ka öösiti ringi tõelised iludused – suured erkkollased, valged, tillukesed helerohelised, pruuni-kollasekirjud liblikad. Üks suuremaid liblikaid, keda öösel nägin, oli täiesti koltunud puulehe moodi ja vähemalt 20 cm laiune.
Nicaragua liblikad näevad välja hästi pehmed ja karvased. Tundlad on nagu harjad, tiivad on karvased, kehad ka kopsakamad. Keskmine “pehme ja karvane” näeb nii armas välja, et tahaks kohe koduloomaks võtta... Ainult et pai eriti teha ei saa, nad kipuvad selle peale kähku minema lendama.
Ühel päeval hakkab kõvasti vihma sadama. Sajab terve päeva ja öö takkapihta. Hommikusöögilauas arutatakse, et kord sadanud siin viis päeva järjest ja pärast seda olnud väravatagune nire nii suureks jõeks kasvanud, et ei saanud enam džiibiga üle. Vaatan pilves taevast ja nõrguvaid räästaid ning mõtlen, et väljavaade mitte kunagi enam tsivilisatsiooni tagasi pääseda on küll natuke hirmutav, aga tegelikult ka päris põnev. Mõtleks, ühest pikemast vihmavalingust piisab, et tunda end siin nagu vanajumala seljataga asuvat.
Tegelikult on sarnased lood terves Nicaraguas, õigemini suuremas osas sellest. Riigi Atlandi-poolne külg koosneb peamiselt kahest autonoom
sest regioonist – Atlantico Norte ja Atlantico Sur (Põhja- ja Lõuna-Atlandi regioon), mille pindala on suurem kui kõigil ülejäänud 15 maakonnal kokku. Ent inimasustuse põhiosa ja linnad on koondunud Nicaragua järvest lääne poole, kitsukesse Vaikse ookeani poolsesse külge. Nii jääb Atlandi-kaldale palju maad ja vähe inimesi. Mõned linna moodi asulad seal siiski on. Liiklemine on lihtne: esmalt tuleb lennata mingisse pisut enam asustatud punkti (neid Atlandi-regioonides isegi leidub), edasi pääseb veeteed mööda. Muidugi võib suuremast asulast hakata tõelisse sihtpunkti rändama ka autoga, kui seal selliseid leidub, aga keset metsamaanteed võib juhtuda, et tee asemel on järsku auk, millest ei saa üle ega ümber. Seepärast on närvide kokkuhoiu mõttes targem kohe paadiga alustada.
Meie teekonna teine osa algabki pisilennukiga pealinnast San Carlosesse, kust rändame paadiga mööda San Juani jõge edasi oma tõelisse sihtpunkti, Bartola jõe suudmes asuvasse ökoturismiasundusse. Teekond võtab aega mitu head tundi. Sõidame läbi kärestike, kus vesi pritsib, aga mitte eriti kõrgele. Enamasti on jõgi nii madal, et vastutulevad kohalikud tõukavad oma kanuusid ridvaga mööda põhja edasi.
Río San Juan ehk San Juani jõgi on terve Kesk-Ameerika üks strateegilisemaid pinnavorme. Jõgi asub Nicaragua lõunapiiril, ühendades Atlandi ookeani (Kariibi merd) Nicaragua järvega. Jõe läänepoolne osa – umbes pooles pikkuses – on täielikult Nicaragua valduses, kuid kindluslinnakesest El Castillost veidi maad ida poole on jõekaldal Nicaragua lipp, mis märgib riigipiiri Costa Ricaga ning sellest edasi ida poole ongi jõe lõunakaldal teine riik. Samuti meie sihtkohas, Bartola jõe suudmes, mis asub El Castillost umbes 30 minuti mootorpaadisõidu kaugusel ida pool.
Richard Leonardi raamat “Footprint Nicaragua” kõneleb San Juani jõe kuulsusrikkast ajaloost järgmist.
Aastal 1502 uuris Cristobal Colón (Kolumbus) Nicaragua Kariibi-poolset kallast, et leida kahe ookeani vahelist veeteed. Tol ajal elasid jõeäärsel alal rama indiaanlased, kes tänapäeval elavad rohkem sisemaal ning hoiduvad omaette.
Kui Francisco Hernándes de Córdoba asutas Granada ja Leóni linnad (1524), saatis ta kapten Ruy Díase otsima jõe väljavoolu. Días uuris läbi kogu Nicaragua järve ja leidis jõesuudme 1525. aastal, kuid ei pääsenud seda mööda edasi kaugemale kui esimese põhjapoolse harujõe Río Sábaloni. Ka teine ekspeditsioon kapten Hernando de Soto juhtimisel ei jõudnud kaugemale kui esimeste kärestikeni.
Maadeavastajad olid hõivatud kullaotsingutega Nicaragua põhjaosas ega pööranud seetõttu jõele rohkem tähelepanu kuni aastani 1539, mil Nicaragua Hispaania asevalitseja Rodrigo de Contreras võttis tõsiselt nõuks jõge pidi lõpuni sõita. Seekordsed seilajad pääsesid lisaks esimestele kärestikele läbi ka El Castillo omadest ning jõgi rakendati otsekohe kullavedajate teenistusse.
Ookeanitevahelise tee leidmise mõtet hakati taas heietama aastal 1567, kui Hispaania kuningas Phillip II andis käsu vastavaid võimalusi uurida. Sellest ajast peale on San Juani jõgi kirgi kütnud nii Euroopa põhja- kui lõunaosas, samuti USAs. 19. sajandil jõuti järeldusele, et San Juani jõge pidi ookeanitevahelist kanalit arendada oleks mõistlikum kui Panamas või Tehuantepecis Mehhiko
s. Nicaragua järvest Vaikse ookeanini on tõepoolest väga vähe maad. Aga mitmete asjaolude tõttu jäi sinna läbipääsu rajamine katki.
Nicaragua on Kesk-Ameerika suurim riik. Nicaragua 5,6 miljonist elanikust enamik (70% ringis) on mestiitsid – kohalike põlisrahvaste sisserännanutega segunenud järeltulijad.
