1 

Kohtumine pingviini ja valaskalaga

MEELDIV KOHTUMINE: Argentina pingviin koos eesti turistiga. Liis Kängsepp

Kuidas sobitada tutvust hiiglas­like vaaladega, ise turvaliselt kuival maal seistes? Tuleb sõita Argentina lääne­rannikule, teab Liis Kängsepp.

Pingviin kallutab pisut pead, vaatab rahulikult inimesi, astub mõned sammud lähemale, keerab selja ja näitab kujundlikult, mis ta turistidest arvab, saates nende poole laadungi samblarohelist väljaheidet.

Argentina läänerannikule, tuhatkonna kilomeetri kaugusele Buenos Airesest, koguneb igal aastal umbes pool miljonit Patagoonia pingviini, et leida endale sobiv urg ja paariline ning siis panna hakkama kaks muna, millest kooruvad kaks uut halli karva pingviinihakatist. Tõsi, tihtipeale õnnestub vanematel üles kasvatada vaid üks võsukestest.

Minul endal jäid pingviinipojad nägemata, kuna septembri lõpupäevil Punta Tombot külastades õnnestus tutvust teha vaid isaste pingviinidega, kes pärast urgude jagamist rahumeeli oma prouasid ootasid, ajaviiteks silma looja lastes või urust vanu sulgi ja muud kõdu välja loopides.

Punta Tombo on suurim pingviinireservaat Ladina-Ameerikas, olles Argentina suvekuudel koduks pea poolele miljonile lennuvõimetule linnule, kes turistihordide vahel oma igapäevast elu elavad.

Nii need isased pingviinid siis pikutasidki oma naisi oodates põõsaste vilus, urgude kõrval ning sees või suisa turistide käiguteel, ja loodusesse lastud elevil linnainimesed pidid kohati hoolikalt peale passima, et mõnele tukkuvale härrasmehele suisa mitte peale astuda.

Pingviinide stoilisus tekitas muidugi kange tahtmise vähemalt üks neist nunnudest kaenlasse haarata ja natuke mudida või isegi koju koduloomaks viia, kuid ranged nõuded pingviine mitte käperdada hoidsid mind ja teisi intelligentsemaid turiste tagasi. Mitte nii intelligentsete argentiinlaste lapsi ega nende vanemaid sellised nõuded muidugi ei morjendanud ja nii sai vähemalt üks laps pingviini käest näksata.

Üldiselt siiski pingusid turistide kohalolu eriti ei huvitanud, nad lasid hullunud pingviinifännidel enesele kaameratega üsna noka alla ronida. Edevamad pingviinid on fotografeerimisega isegi nii harjunud, et kaamerat nähes alustasid nad poseerimist. Mitte nii edevad kõnnivad liiga lähedale tulnud inimese juurest lihtsalt natuke eemale, ülbemad sellid keeravad selja ja situvad su poole ning mõned vehivad kurjakuulutavalt tiibadega, nagu kavatseksid sind rünnata.

Siiski jäävad isased pingviinid kõiges väärikaks – pärast turistide suunas sittumist raputatakse sabaalune ­kombekalt puhtaks ja paterdatakse sirgeseljaliselt tagasi urgu valvama, näol võidukas ilme.

Aeg-ajalt padistavad pingviinid üllatavalt kiire sammuga mere poole, võtavad pisukese eine ning nii mõnigi ei hakka üldse uruni tagasi lidumagi, vaid kukub sinnasamma rannale magama, saba ja jalad mere poole välja sirutatud. Naiste tulekuni oli jäänud mõni päev.

Lisaks pingviinidele saab Punta Tombost umbes 200 kilomeetrit põhja pool imetleda umbes 40tonniseid imetajaid, kes ujuvad kaldast lausa käegakatsutavas kauguses.

Peninsula Valdes on üks olulisemaid loodussõbra sihtkohti Argentinas, mille suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse vaalasid. Umbes 2000 lõunavaala heidavad end Peninsula Valdesis igal aastal juulist detsembrini ankrusse, et toituda, paarituda, sünnitada ja anda võsukestele esimesed olulised õppetunnid elus.

Elus vaal on üks ütlemata võimas vaatepilt. Iludusvõistlustel, tõsi küll, saaksid nad ilmselt häid punkte ainult saba ja selle kasutusoskuse eest, kuna näod on neil mõhnade tõttu üsna koledad ja kärnalised.

Sellest hoolimata on lahe istuda kivisel rannal, nosida võileiba ja vaadata, kuida s kauguses on korraga püsti kolm saba, mis vaikselt lehvitavad ja siis kõva plartsuga vette maanduvad. Või kuidas rannajoonest vaid mõnekümne meetri kaugusel mõnuleb vees, kõht püsti, suur elukas, kellele tema pisike (no nii umbes neljatonnine) poeg üritab elu eest kõhu peale ronida, aga ei saa hakkama.

Natuke veel eemal õpetab üks teine ema oma võsukest, kuidas õigesti sabaga õhus vehkida, ja pisike satub sellest nii hoogu, et vehib hoogsalt kohe hea mitu minutit järjest. Ning kaldajoonest kaugemal sooritavad mõned tegelased majesteetlikke hüppeid.

Kuid vaalavaatlus Peninsula Valdesis ei piirdu vaid piknikuga rannal. Turistidel on võimalik vaaladele ka päris lähedale sõita – kohalikud korraldavad selleks spetsiaalseid umbes tunnipikkuseid paadireise. Ametlikult on paatidel muidugi keelatud vaalu jälitada, kapten peaks rahulikult ootama, kas mõni vaal suvatseb turistide nina alla eputama tulla, kuid reaalsus on Peninsula Valdesis natuke teistsugune.

Hoolimata sellest, et meie kapten pidas vaalade jälitamist nõmedaks, õnnestus tunnistada, kuidas vaid mõne meetri kaugusel paadist pidasid viis vaala maha korraliku fiesta, tehes trikke, vehkides sabadega, demonstreerides mustavalgekirjuid kõhtusid, sooritades hüppeid ja pritsides pealaelt V-kujulisi veejugasid.

Kui turistidel aga eriliselt veab, võivad nad Peninsula Valdesis näha ka lihasööjaid vaalu, kes jahti pidades mõnikord isegi koos lainega praktiliselt kaldani välja tulevad.