Sügav surve
Kui melanhoolia on kunstniku käes võimas jõud, siis ühiskondliku narratiivina on kurvameelsus, depressioon meie vilkal eduajastul üks taunimisväärsemaid seisundeid. Ei mingit nuttu, jõuetust ega käegalöömist meie õnnerikkal ajal!
Kuulsaima meeleoluravimi Prozaci võidukäik on tänaseks kestnud kakskümmend aastat. Selle ajaga on perearstid ja psühhiaatrid välja kirjutanud vähemalt 54 miljonit Prozaci retsepti ning USA ravimitootja Eli Lilly on “neuroloogiliseks eldoraadoks” ristitud imepilliga saanud pururikkaks. Prozac on üks oluline osa õnnekultuurist, seda antakse järjest väiksematele lastele, ja juba ka lemmikloomadele, sest nemadki näitavad üles rahutukstegevaid depressioonitunnuseid. Mis põhjusel aga maailma levinuim epideemia depressioon lahti läks, sellel pole ühest seletust.
Möödunud nädala The Observer Magazin meenutab Prozacile pühendatud juubeliartiklis, et kohe preparaadi LY110141 (toimeaine fluoksetiin) avastamisest peale 1971. aastal oli selge, et tegemist on kaugelt millegi enama kui lihtsalt arstirohuga. Uuel, neljanda põlvkonna meeleoluravimil puudusid peaaegu täiesti sellised vastikud kõrvalnähud nagu peavalu, südamepekslemine jpm. Mis peamine – erinevalt eelmise põlvkonna antidepressantidest ei saanud Prozacit üleannustades enesetappu sooritada. Tõsi, üht-teist ebameeldivat leiti ka Prozacis, kuid sellest ei pasundatud. Näiteks sellest, et teismelistele patsientidele tõi Prozac just nimelt enesetapumõtted pähe...
1986. aastaks, mil pillid said ametliku tunnustuse, oli oma töö lõpetanud ka brändilooja. Seesama brändilooja, kes tootis imago Sonyle, Microsoftile ja Nintendole, ristis piparmündimaitselised kapslid Prozaciks – ja siis läks lahti. Vana hea tarbimiskultuuri mudel – kõigepealt toodame vajaduse ja siis pakume sellele lahenduse – töötas taas hiilgavalt.
Alustuseks andis Eli Lilly välja kaheksamiljonilises tiraažis brošüüri “Mida peab teadma depressioonist” ning ülemaailmne probleem ja selle lahendus olid sündinud. Et depressioon pole lihtsalt paha tuju, vaid selle sajandi raske haigus, selles on kõik tänaseks üksmeelel, isegi antidepressantide suurimad vastased.
20 aastat on piisavalt pikk aeg, et märgata muutusi, mis õnnepilliga sootsiumis on kaasnenud. Võrrelgem kolme imaginaarset põlvkonda: viina-, kanepi- ja Prozaci põlvkonda. Kui alkohol on sotsiaalne mõnuaine, mis inimesi ühendab – nii pidudes kui pohmellis –, siis narkootikumid viisid inimese totaalsesse endassetõmbumisse. Narkootikumide mõju all ei vaja inimene teist inimest, kõik hea ja huvitav toimub inimese ajus, mitte inimeste vahel.
Kui beebibuumerite põlvkond mässas oma vanemate ja American Dreami vastu vaba seksi, rock’i ja kanepiga, siis hipipõlvkonna järeltulijad eralduvad esivanematest omakorda interneti ja Prozaciga. Inimeste vahel on ainult jama ja probleemid – parem on suhelda arvutiga ja arvuti vahendusel.
Individualiseeruv ühiskond on võimeline rahuldama küll kõiki inimese omamisfantaasiad, kuid üha süveneb nõutus: mida hakata peale inimsuhete ja aina enam päevavalgele kerkiva eksistentsiaalse üksinduse ängiga? Kuskil köeb mingi rahulolematus, mis ei leia väljundit ega väljapääsu. Hing teeb haiget, ütleks poeet. Serotoniini ülekanne ajurakkudes on häiritud, ütleks arst. Lihtsaim viis sellest ängist vabanemiseks on olnud neelata iga päev väike piparmündimaitseline kapsel, mis paari nädalaga sõ
idutab inimese mustast masendusest roosasse rahulolusse.
Kui alkoholi ja narkootikumide apologeedid (Bukowski, Sauter, Saarikoski, Kerouac, Ginsberg) on oma teostes olnud ühiskonna survega vastasseisus, argielust kas kõrgemal või eemal, siis Prozaci mõju all ei looda suurt midagi. Prozac röövib inimeselt loovuse, teravad tunded, rahulolematuse. Lõppude lõpuks on ju ka riigi eesmärk kodanike meelerahu! Depressioonis inimese motivatsioon rohtu võtta on just nimelt unistus jõuda paksu nahani, enesetundeni, mis nii väga ei painaks.
Prozaci-looming peab aga sündima ilma Prozacita. Nii mõnigi loojanatuur teab seda kuratlikku paradoksi väga hästi – kui sa rohtu võtad, siis kaob loovus tuimusesse, kui sa aga rohtu ei võta, läheb ühel hetkel olemine nii õõvastavaks, et loomisest niikuinii midagi välja ei tule. Valik on haiget tegeva sotsiaalse närvi ja normaalse, keskmise, tavalise enesetunde vahel.
Nii Prozacist kui ka depressioonist endast on mõistagi loodud suurepäraseid teoseid. 1994. aastal avaldatud ja kohe Ameerikas bestselleriks tõusnud Elizabeth Wurzeli romaan “Prozac Nation” (alapealkirjaga “Young and depressed in America”) on Harvardi haridusega andeka muusikakriitiku autobiograafia, mis tegi selgeks, et depressioon ei ole kapriis, vaid piinav haigus. Eesti keeles on ilmunud Sofi Oksaneni suurepärased bulimia nervosa ja maniakaal-depressiivse seisundi kirjeldused raamatus “Stalini lehmad”. Lisaks pakub seltskonna-ajakirjandus peaaegu iga nädal pihtimusliku loo depressiooniga võitlemisest.
Depressioonikultuur on tarbimiskultuuri lahutamatu osa. Me näeme selle toimet enda ümber iga päev. Prozac võtab ära söögiisu – väga tore, õigetes mõõtudes püsimine on niikuinii isiksuse hindamise esimene mõõdupuu. Jaa, Prozac ravib suurepäraselt buliimiat. Nagu ta ravib ka sotsiaalärevust, hirme, paanikahoogusid. Prozaci laialdane levik seletab ka seda, miks seks müüb raugematu hooga. Ühena vähestest ja vähe räägitud kõrvalnähtudest röövib antidepressant libiido – aga ta tuimestab ainult füsioloogiliselt. Mida tuimemaks publik on
tehtud, seda suurema seksikogusega tuleb neile pähe tampida.
Praeguseks on 20aastane Prozac ise juba eilne päev. Ei, teda ei ole kõrvale jäetud, vaid edasi arendatud. Üha uued ja parema koostisega meeleolustabiliseerijad tulevad turule ja see turg ei näita vähimatki täitumise märki.
Valge rassi loodud tsivilisatsioonis pole elu kunagi varem olnud nii mugav ja võimalusterohke kui sel sajandil. Miks meie enneolematu õnneajastu aga nii palju eluohtlikku paha tuju sünnitab?
