Islamile kohaselt

Marsruut: Bushehr-Teheran
Kompanii: Iran Air (The Airline of the Islamic Republic of Iran)
Hinne: 3+

Lennujaama hoonel on vaid üks silt - Bushehr International Airport -, mis viitab, et tegemist on rahvusvahelise lennujaamaga, sest kõik ülejäänud viidad on pärsiakeelsed ja seetõttu üritame esmalt sisse trügida saabuvate lendude terminali, kust õnneks meid sõbralikult õige ukse juurde saadetakse. Check-in on ülimalt lihtne, piisab vaid lennupiletitest, ühtegi isikut tõendavat dokumenti näha ei taheta, mis on aga edaspidi toimuvat arvestades enam kui kummaline.

Turvakontrolli põhjalikkus on vapustav - mind saadetakse paksude kardinate taha, kus süsimustas riietuses ja vaid nägu ning käelabasid paljastavad naised näitavad mulle, et seista tuleb, jalad harki ja käed kõrval. Järgmised paar minutit tunnen end kui mõne narkofilmi antikangelane - tugevad sõrmed katsuvad hoolikalt läbi mu keha viimse kui ruutsentimeetri, eriti põhjalikult kobavad käed jalgevahet - küll eest taha ja tagant ette. Sõrmed pistetakse minu islamipärase eest nööbitava mantelkleidi vahele ja uuritakse rinnahoidja korvide vahet, seejärel näitan taskute sisemust - isegi kasutatud ja kokkukäkerdatud taskurätt saab suure tähelepanu osaliseks. Rätik võetakse peast, juuksekrunn harutatakse lahti, seejärel lubatakse mul juuksed uuesti kinni sättida ning rätik seotakse pähe võimalikult islamile kohaselt, ja viimaks naeratatakse sõbralikult. Olen toimunust šokeeritud.

Lennulaevaks on vene lipuga ehitud TU154, mis on pilgeni rahvast täis, sest lennupiletid on Iraanis odavad ja soodsat võimalust kasutavad kõik, kel vähegi võimalik. Kohalikke naisi on lennukis vaid kümmekond ja kõik ilma meessoost saatjateta naised lennuki esimesse vahesse paari ritta paigutatud, sest transpordivahendis võõra mehe kõrval istumine oleks Iraanis ennekuulmatu. Õnneks või kahjuks mulle kui eurooplasele need reeglid ei kehti ja seetõttu pean oma kõrval taluma üht paksemat ja kerge higihaisuga meesterahvast, kellele veel kõigele lisaks hirmsasti meeldib laiutada.

Lennuteenindajad on valdavalt meessoost, neist üks teeb mulle komplimendi - beautiful handwriting -, kuigi oma arust suudan põlve otsas kiiruga vaid mingeid varesejalgu kribada. Paneb muigama. Kuigi tõenäoliselt räägitakse aeg-ajalt ka inglise keeles, suudan kehva heli ja tugeva aksendiga ilmestatud jutust aimata vaid üksikuid äratuntavaid sõnu: Teheran, minutes, safe, have a nice flight.

Õhkutõusmine on küll kõrvulukustav ja seetõttu ebamugavalt valus, aga Bushehri poolsaare imeilus öistes tuledes vaade Pärsia lahes lummas mind jäägitult. Lennukitoit jääb Pärsia kulinaaria keskmisele tasemele oluliselt alla, sest on külm, koosneb vaid kahest kotletist, suurest ülemarineeritud kurgist, paarist viilust keeduvorstist ja mõnest ampsust hautatud köögiviljadest. Desserdiks on ehe iraani jogurt ja tükike maitsetut šokolaadi. Isegi kukkel ei päästa üldist kehva muljet, sest on tavaline saiake, aga oleks tahtnud midagi traditsionaalsemat kohaliku köögi leivatoodete lõputust valikust.

90 minutit möödub äärmiselt kiiresti, maandume Teherani vanas ja kesklinnale lähemas lennujaamas, kus kõik reisijad kiiresti bussidesse topitakse ning seejärel kümmekond kilomeetrit eemal asuvasse terminalihoonesse sõidutatakse. Iran Airi teenuseid kasutaks kõhklematult ka edaspidi ja seda paarist ebamugavast detailist hoolimata, sest lubatud kellaaegadest peeti äärmise täpsusega kinni ja lennusõidu turvalisus hetkekski kahtluse alla ei sattunud. Ning kõige olulisem - ebaahvatlevaks altenatiiviks oleks ligi 20 tundi küll ultramoodsas, aga vaid 3 korda odavamas bussis.

Hindeks koolipoisilik 3 pluss, sest kõik oluline oli olemas, aga rohkema nimel vaeva ei nähtud. Hinna ja kvaliteedi suhe oli küll raudselt paigas - viimase kasuks.