1 

Sügav surve

 Aare - 25.05.2007 18:33:44

Aitäh, oskusliku mõttetöö eest.

Jõgeda't lugeda on siinkirjutaja jaoks nagu head kompvekki avada. Sa võid olla kindel, et heaolutunne saabub.
Vähemalt hetkeks, kuni uue reani, uue kommini, artikli lõpuni, kommikarbi põhjani.

Autor küsib: "Miks meie enneolematu õnneajastu aga nii palju eluohtliku paha tuju sünnitab?"
Tahaks siinkohal autori küsimust natuke kas küsimustega märgistada kuid on reede õhtu, kõht kommi täis, uus väljakutsuv tegevus järjekorras ootamas, pole konflikti tuju. Kõik on hästi. Mõni teine reede.

Samas on autori isik ja mõttekäigud nii meeli puudutavad, et isegi shokolaadise peaga tahaks veel hetke selle kirjatöö lummuses püsida.

Võõrsõnade leksikon, Valgus, Tallinn 1978:

depressioon- ld. depressio surumine
...
med. kurvameelsus, masendus, meeleolulangus nukrus- ja mõnutustundega, mõtlemist ja tegutsemist pidurdav püsiv psüühiline häire.
...

Ütlesin kunagi ühele mõtlejast sõbrale, et mul õnnestub aeg-ajalt lahti muukida depressiooni "kood".
Sõber vaats imestunult.
Olles selgitanud seda igapäevast tööd mida endaga teen, sõber ohkas ja ütles:
"Sa oled õnnelik inimene, Sa isegi ei tea mis on depressioon".

Tean ikka küll. Kord-paar kuus, vahel ka sagedamini õnnestub mul mõne kena müüjaga tülli pöörata, kellelegi halvasti öelda, häält tõsta, kõike tulevikuta tegemiseks pidada.
Ah, et mis sellel kõigel on pistmist tujulangusega, see ju pige "tuju ägenemine".
Kuid nii nad mul käsi-käes käivad. Oled kuskil tujutuses ja äkki endalegi ootamatult kellegagi konfliktis.
Või oled hommikul päikest täis ja õhtul isegi ei mäleta seda enam, sööd klaasistunud pilguga kommi ja kodused loodavad, äkki seekord läheb see "äikespilv üle".

Olen märganud, et iga kord kui ma üritan jälle natuke kaalu jälgida, saabub varsti selline "äikesepilve oht". Kallis kaasa lükkab siis kiiresti kommikausi ette võis ostab teatripuhvetist tahvli shokolaadi.

Kui pisike tütreke hakkas kausiga kommi sööma, siis algul oli tahtmine "ennast kehtestada" ja öelda "milline peaks õige kommi kogus olema".
Siis sain äkki aru, et ta on neil hetkedel endaga rahul. Laeb ennast ära ja tiksub pärast tükk aega "omas maailmas". Nüüd ei oskagi seisukohta võtta. Laps ju "isasse".

Ah, et õnnelik inimene, asi piirdub kommi ja mõni naudingulise roaga. Ei ühtki sigaretti, alkoholi, ravimit, seent, ega "rohttaime".
Peavalu tabletti ikka mõne kuu tagant kuid mu suhtes on kuidagi ühel pool.

Samas aeg-ajalt kohe tahaks "juhet seinast välja tõmmata".
Kuid Prozac't ei saa ju võtta kui loovus kaob ära.
Mõistmispüüe, loovus ja oma olemise olemine on siinkirjutaja õnne valmistamise tööriistad.

Nii kui asud uimastama, "nurki maha võtma", nii katkeb ju ka olemise loomuldane kulg.
Enam ei saa sisemise dialoogi anumast värsket teavet. Keegi hakkab oma lugu Sinu loo sisse kirjutama.
Olgu see siis hõrgu punase veini looja, Prozaci keemik, tubakafirma investor või keegi veel.

Kuid Jõgeda, kas tema ei ole siis oma kirjatöödega "uimastaja", hetkest väljatooja, lugeja reaalsustaju nihutaja?

On, kindlasti on, ta ju looja. Kui niikaua kui ta loob tavavahenditega, ei kasuta tagajärjega keemiat sisemiseks rännakuks ja teabe hankimiseks, niikaua on olukord kontrolli all.
Jõgeda on siinkirjutajale lugeja pohmellita looja.
Sa tarbid ja Sul ei teki inimkeemilist selles hetkes asendamatut sõltuvust.

Ja nüüd autori poolt püstitatud küsimuse vastamise juurde.

Siinkirjutaja on 40 aastane ja kõik see aeg, mil ta ennast mäletab on ta olnud millegi pärast mures.
Mured oli ka emal ja mured oilid ka isal.
Kuid mured ehk lahendamist vajavad ülesanded tulevad inimese olemisest. Seega ei ole paha tuju ju ainult selle ajastu nähtus.

Kui palju joodi vene ajal viina ja peksti naisi. Kõik puhta halva olemise pealt.
Kuid viin jättis lõhna. Prozac'i märkamiseks peab "silma olema".

Jõgeda on ju imelises looja eas, et märgata laiemalt.
Need nähtused on ühel või teisel viisil ju ikka inimolemisega kokku käinud. Lihtsalt märkaja jaoks on nad arengu ajas.
Mida autor märkas 20'lt on natuke muud kui 30'lt. Siia juurde panna veel looming, õpingud, teadmised ja jõuamegi vastuseni, et küsimuse püstitas autor enda muutujate pealt.
Mis ei tähenda, et asjaolud ei kattuks teiste märkajate seisukohtadega.

Inimese meelolu muutused on inimesega kaasnevad väljundid.
Ja kui mitu korda päevas Sa ka meelerahu ei otsiks, palvetaks, loeks, hingaks rütmis ja rütmi otsides, jääd Sa ikkagi üheks osaks olemise ruumist.
Võid ka kuus korda päevas palvetada kuid ilma päikeseta läheb ikka raskeks.
Võid istuda tunde erinevates mõtte- ja olemisasendites kuid nii kui enma ei istu saab paha tuju Su ikka varem või hiljem kätte.
Me oleme olmeergutajatest ümbritsetud. Tass head teed, suhkruküpsis, shokolaadi komm ja jälle on hetkeks päike tagasi kuni järgmise hetkeni.

Naljakas on ju keset päeva kuskil jalad risti "hingata". Võtan sigareti, hingan sügavalt kõhu kaudu, soe õhk ja vastav keemia ning mõte oleks nagu jälle vabam.

Tulen koju, käin dushi all ära, kallan kenasse pokaali nauditavat punast veini ja jälle üks vabanemise hetk on loomas.

Kokkuvõtteks.
Me oleme nagu mingis ringkäigus.
Arved vajavad maksmist ja elu elamist.
Selle tegevuse käigus saame halba tuju, mille eemale lükkamiseks vajame erinevat tarbimist.

Tammsaare Andres elas ju sügava raskemeelsuse all.
Pearu aga hakkas tempe tegema kui "õnnevedelik" tundeid avas.
Karin aga püüdis luua oma maailma, jõuga, lubatu ja lubamatu piiril. Maailma, kus ta arvas õnnetunde peidus olevat.

Kõik.
Aitäh Hea autor, et olemas oled!