Sponsorlus - kas kasu
saab aidatav või aitaja?Heie Treier Sõna "sponsorlus" on eesti keeles sedavõrd igapäevane, et ununema kipub selle ilmumine kõnepruuki alles 1990. aastate uussõnana. Sponsorlust vajavad eluvaldkonnad, mis ei tooda otsest kasumit, nagu näiteks süvakultuur. Nii mõistetakse sponsorlust Eestis üheselt positiivselt, ja protsess toimub esialgu üsna "süütult" – keegi annab raha, et mõni üritus, näitus või reis toimuks. Ideoloogilisi momente, mis rahastamisega kaasnevad, üldjuhul ei märgata. Kriitikud ärkavad aeg-ajalt üksnes poliitikaelus, küsides: ega Toompeale kandideerivaid parteisid rahasta maffia, kes hakkaks kontrollima Eesti poliitikat? Kultuuris ollakse iga annetuse puhul üldjuhul õnnelikud, sest riiklik seadusandlus spondeerimist ei julgusta erinevalt staazhikate kapriikide seadusandlusest, kus õilsa asja toetamise eest saadakse maksusoodustusi. Eesti riik tunnustas märtsi alguses Maarjamaa auristiga vaid George Sorost.
Sponsorlus ja kunstnike varjatud enesetsensuur
Maailmas lööb praegu laineid paljudes keeltes ilmunud raamat "Mõtete vabakaubandus", milles vestlevad saksa päritolu ameerika kunstnik Hans Haacke ja prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu, teemaks kultuuri rahastamine. Fakt, et see kriitiline raamat ilmus soome keeles, ajendas Kiasma muuseumi korraldama Helsingis juuni algul samateemalist seminari, kuhu oli kutsutud ka Hans Haacke.
Raamatus käsitletavad probleemid tulenevad Ameerika korporatiivsusest ning mõjuvad Eesti seisukohalt pilguna tulevikku. Haacke väidab, et kaasajal toimib rahastamine varjatult kunsti (enese)tsensuurina. Ta näeb ohtu Ameerika uusliberalismis (senaator Jesse Helmsi mõjul on vähendatud kunsti riiklikku doteerimist) ning kardab, et Euroopas võetakse üle Ameerika malle. Haacke toob esile survet New Yorgi muuseumidele – Metropolitan Museumi direktor de Montebello nimetab varjatud tsensuuriks seda, kui ta peab sponsorite meeli liigutama ilusate teenuspakettidega ning seadma esiplaanile mitte professionaalsed huvid, vaid kellegi ärihuvid.
Ameerika üks suuremaid kunsti sponsoreid on sigaretitootja Philip Morris ning korporatsioon ähvardas lõpetada kunsti toetamise, kui New Yorgis kavatseti keelustada avalikes kohtades suitsetamine. Tekib olukord, kus kunstnike ja muuseumide jõupingutused võivad suubuda PR- kampaaniasse sigaretitootjale ja kunstnikud ei tea sageli, kelle mannekeenid nad on. Haacke nõuanne: uurige taustu, et mitte muutuda mõne kompanii dekoratsiooniks, st kunstnikena "surnuks".
Haacke on kollektsioneerinud korporatiivsete isikute ütlusi kunsti sponsorluse kohta ja teinud nendest teose 1997 Kasseli documenta'le. Linn oli täis kleebitud plakateid, milles Haacke näitas spondeerimise olemust kui rafineeritud reklaami (vt. fotosid).
Need on üsna aktuaalsed ja praktilised probleemid, seda enam, et pärast Hans Haacke aastaid kestnud paljastusi Philip Morrise aadressil leiame peatselt algava suurnäituse Manifesta 2 pressiteatelt Philip Morrise kui peasponsori logo. Probleemidel ei näi olevat lahendust.
Õhku jäävad küsimärgid
Ka Soomes on pärast 1980. aastaid toimunud oluline nihe. Kunstiteadlane Kaija Kaitavuori juhib tähelepanu sellele, et kui näitust ARS 1983 toetas sponsor, tekitas see üldsuses šoki ja mõni kunstnik loobus protestiks näitusel esinemast; ARS 1995 puhul oli sponsorlus tavaline nähe. Allpool esitagem kollaazhi Kiasmas juuni algul läbiviidud kunstnike ja muuseumirahva arutelust.
- Millal on kunstnik vaba? Kas siis, kui ta suudab palju müüa ja ise end majandada, või siis, kui ta saab riigilt raha?
- Populismi/elitismi dilemma. Kas muuseum peab olema nagu foorum või nagu tempel? Sponsorid toetavad enamasti "riskivabu" üritusi, millel on garanteeritud publikumenu. Muuseumil kui asutusel on aga oma spetsiifika ja ei saa pidevalt lähtuda publikumenust.
- Kui erasponsorid saavad maksusoodustusi, siis riigikassasse voolab selle võrra vähem raha ja spondeerimise "jäme ots" kandub erasektorisse, mis toob omakorda kaasa varjatud (enese)tsensuuri.
- Ka kultuuriministeeriumis mõeldakse juba sarnaselt ärimeestele, et kunsti toetamine peab tooma kasu. Antud juhul on selleks töökohtade juurde loomine.
- On ohtlik, kui muuseumi peasponsor on üksainus korporatsioon – nii muutub muuseum nagu käepikenduseks firmale ja kunstnikud selle teenistujateks. Selle asemel olgu sponsorlus ära jaotatud mitme firma peale ja toetatagu konkreetseid projekte.
- Me oleme nii hõivatud kunsti "puhtuse" küsimusega, aga kuidas on lood teiste elualade "puhtusega"? Valitsuse "puhtus", seadusandluse "puhtus"?
Kurioosumeid Eestist
Ehkki leidub omakasupüüdmatuid spondeerimise näiteid, juhtigem tähelepanu äristruktuuride ja kunstnike vaheliste suhete äraspidistele juhtumitele Eestis. Nimelt tungivad 1990. aastate kunsti ja kirjanduse suurimad radikaalid ise kommertsstruktuuridesse, et end ära elatada, ja loovad idealistlikke kujutlusi sellest, et kommertsi saab seestpoolt mõjutada või koguni õõnestada. Taolise tee on ette võtnud Peeter Maria Laurits ja Herkki-Erich Merila, Sven Kivisildnik, Karlo Funk, Peeter Sauter. On kuulda läbikukkunud katsetest rakendada performance`i-kunstnikud reklaamiürituse vankri ette – kunstnikud on lahkelt valmis nõu ja jõuga aitama, aga firmad ei taha nende teeneid. Veel. Riikliku Kultuurkapitali raha tuleb tubaka ja alkoholi aktsiisist, ainult et sellest kõva häälega ei räägita. Jaan Toomik, kes sai eelmisel aastal hakkama lausa titaanitööga, esindades Eestimaad rahvusvahelistel olulistel näitustel, jäi riiklikust tunnustusest ilma ja selle asemel premeeris teda Soome õllefirma, piinlik küll. Selliseid tendentse tuleb teadvustada, ja võib-olla paneb ka Hans Haacke meid asjadele teistmoodi vaatama.