Meeskvarteti fenomenJaak Ojakäär

Eesti Raadio meeskvarteti (1960–63) CD.

Kuidas teisiti seda nimetada, kui äsja Eesti Raadio poolt väljaantud Eesti Raadio meeskvarteti CD rohkem kui 30 aastat vanade lugudega lendab meie müügitabelite tippu ja pistab seal rinda kõigi välismaiste superstaaridega. Olgem siiski ausad, tegelikult võis seda ette arvata. Ja kindlasti aimasid seda idee initsiaatorid Heli Pikk ja Heli Teedla, kes Eesti Raadio fonoteegist need kullaterad välja sõelusid.

Selge see, et mingi nostalgiabuum meil praegu valitseb ja nimetatud plaat kuulub kahtlemata samasse sarja. Siiski on mulle alati jäänud mulje, et see meeskvartett on kuidagi erandlik, kordumatu ja karismaatiline nähtus Eesti kerge muusika ajaloos. Võib-olla seepärast, et nad tegutsesid niivõrd lühikest aega (1960–63), võib-olla ka seetõttu, et nii nagu biitlid ei taha ja ei saagi ka nemad samas koosseisus enam kunagi kokku tulla. Kalju Terasmaa, Eri Klasi ja Uno Loobi kõrvalt puudub meie hulgast juba lahkunud Arved Haug...

Muide, tõe huvides tuleb öelda, et korra on kvartett peale tegevuse lõpetamist siiski kokku tulnud – 1973. aastal, kui esineti "Reklaamiklubis". Valitud laulu ettevalmistamiseks kulus Kalju Terasmaa sõnul täpselt veerand tundi. Siinkohal tekib Terasmaa häälde ka pisike kahetsusnoot: "Kui me kõik need kümme aastat oleksime veel koos laulnud, siis selleks ajaks oleks meil olnud hoopis teine tase. Siis oleks võinud tõesti plaadi välja anda."

 

Kõik algas "Lipsist"

Uno Loop meenutab, et konkreetne vajadus meeskvarteti kokkupanemiseks tekkis Gennadi Podelski laulu "Lipsi" taustvokaali tarvis. Aga idee tuli Uno Naissoolt ja oli juba mõnda aega hõõgunud tuha all sellises ansamblis nagu Swing Club, mis oli dzhässbändina tollal ametlikult põlu all. "See oli pehme ja sujuv üleminek põrandaaluselt dzhässmuusikalt legaalsele estraadimuusikale," muheleb Loop.

Eri Klas ei salga, et ajast, mil "plaadid hakkasid juba liikuma", oli neil ka mitmeid eeskujusid – kas või Four Freshmen ja Hi-Lo's. "Naissoo laboratoorsed katsetused meeskvartetiga viisidki mind väga kõrgete nootideni, mida falsetiga pidin võtma. Laulsime aga kõike mida vaja, nii estraadimuusikat kui ka tolleaegset dzhässi, sest olime ju pillimeestena ka toona keelatud dzhässfestivalidel. Kui meelde tuletada, siis oli meil kavas nii mõnigi päris "ekvilibristiline" lugu – Terasmaa vibrafonisoolodega näiteks. Aga tegelikult olime siiski lihtsalt instrumentaalsed dzhässmuusikud, kes võtsid endale julguse laulda ka mitmehäälset vokaalmuusikat," lõpetab Eri Klas tagasihoidlikult.

 

Trikid fondikomisjoniga

60ndate algul olid mõistagi veel need ajad, mil kerge muusika salvestused (eriti uustulnukatelt) jõudsid Eesti Raadio fonoteeki nagu kaamel läbi nõelasilma. Kalju Terasmaale meenub anekdootlik lugu ühe esimese nende esitatud lauluga "Romantika": "Me olime endi suhtes ikka päris nõudlikud ja tegime kõvasti proovi, enne kui lindistama läksime. Ka "Romantikaga" julgesime stuudiosse minna alles siis, kui kõik leidsid, et nüüd on lugu tõesti küps. Jäime ka võttega rahule ja seda suurem oli üllatus, kui rezhissöör hiljem teatas, et fondi seda lugu siiski ei võetud. Põhjenduseks oli toodud, et "asi on ikka veel toores ja te olete veel algajad ja tegelikult pole te ju üldse lauljad, nii et õppige ja lihvige" jne. Võtsin lindi nõutult kaenlasse, hoidsin kuu aega kodus ja siis andsime selle uuesti kuulamiseks. Tulemus – täpselt sama võte läks läbi lehvivate lippudega ja kommentaaridega à la no nüüd on ju hoopis teine asi, nüüd ta kõlab ilusti, see on see õige muusika."

Järelduse võib igaüks ise teha, Kalju Terasmaa murrab aga siiani pead, mis siis algul ikkagi viga oli – liiga uudne muusika ja harjumatu kokkukõla, välismaine autor või hoopis komisjoni vale koosseis.

Tagantjärele võib öelda, et hea niigi. Selle paari aasta jooksul jõudis fonoteeki siiski sedavõrd muusikat (ärgem unustagem ka Emil Laansoo ansambli osa neis salvestistes), et neist praegu sai terve CD-plaadi välja anda. Esitlusel, mis toimus muide erakordselt mõnusas ja sundimatus õhkkonnas, väitis Uno Loop, et kvartett neile lihtsalt mingi noorusvallatus küll polnud. See lühike aeg, mis koos oldi, tehti tööd südamega ja üks trepiaste eesti popmuusikas sai vast siiski valmis ehitatud. Mitmehäälset vokaali harrastavaid ansambleid on ju hiljem palju esile kerkinud. Uno Loop: "Võtame kas või Karavani. Olen kindel, et 20-30 aasta pärast kuulatakse neid endiselt või isegi rohkem kui praegu. Nii juhtus ka meiega."