Madis Jürgen avastab Tiiu Silvest

Mida teeb praegu endine metallikuninganna Tiiu Silves? Kuidas tema suured rahad tulid ja kuidas nad läksid? Ja mis roll oli selle asja juures N Liidu Riiklikul Julgeolekukomiteel?

Madis Jürgen (39) sõitis mööda maad ringi, rääkis inimestega, kes Tiiu Silvest oma silmaga näinud. Küsitletute ring paisus nii laiaks, et lõpuks, oh üllatust, helistas Jürgenile Tiiu Silves ise.

Prouaga sai Jürgen kokku Tiiu poja Siivo Silvese kontoris ja juttu jätkus kauemaks. Pildistaminegi sai kokku lepitud - Tiiu pidi poseerima Saudia Araabia kuninglikelt kõrgustelt kingiks saadud araabia riietes. (Pirital, sest Tiiule meeldib torm.)

Aga siis helistas videvikutunnil Jürgenile meeshääl, kes teatas, et on Tiiu abikaasa ja et mingit pildistamist ei tule.

TIIU SILVES OLI KGB VARIISIK

Madis Jürgen kohtus inimestega, kes tunnevad Tiiu Silvest (54). Nad rääkisid Tiiust kui aktiivsest ja impulsiivsest inimesest, ja sellest, kuidas KGB Tiiut ära kasutas.

Tiiu võttis tööst ilma jäänud KGB-mehed oma emaliku tiiva alla. Nii serveeriti asja üldsusele. Kas ikka oli nii?

Tiiu ise ei pruukinud arugi saada, kuidas tema firma varjus hakkas suurt äri ajama KGB.

12. novembril 1986, täpselt viisteist aastat tagasi, alustas Tiiu Silves koos Armeenia sõpradega lillemüüki kooperatiivis Voshod.

1988. aastal hankis Silves Läänest vanametalli vastu mootorsaage ja muud kaupa (AS Noves).

1990 asutas metalli kokkuostufirma OÜ Silves Enterprises.

1989, Olev Laanjärv (organiseeritud kuritegevusega võitleva 6. osakonna ülem 1989-90 ja siseminister 1990-92):

Tiiu pöördus ise minu poole kui kannataja. Et käivad igasugu katusepakkujad, pressivad raha välja, teda ja poega ähvardatakse. Me hakkasime neid kaitsma ja võtsime asja väga tõsiselt. Siivo ei ööbinudki mõnda aega üldse kodus, elas hotellides ja sõbranna juures. See käis kõik nii, nagu me talle ette kirjutasime.

1990 kevad, Hans H. Luik (leheomanik):

Mäletan, kuidas Silves ja ta poeg Ekspressi toimetusse tormasid. Tiiu nuttis. Tiiu ja Siivo autot olla tahetud Järvel teelt välja suruda, põhjuseks võitlus Raissa Gobatshova poolt garanteeritud vanametalli ekspordilitsentside pärast. Silvesed sõitsid tookord Lada
07-tega, musta kotka embleemidega kapotil.

"Issand, see jälitaja auto, kes meid kraavi tahtis tõrjuda, on siinsamas," nuuksus Silves. Tormasime Siivoga rohelisse ZHigulisse ja põrutasime tollele null-kaheksale järele. Sõit läks Narva maanteed pidi Pirita poole. Russalka juures eesolev auto pidurdas ja külje peale ilmus teine ZHiguli-suss, ja äkki sain aru, et mind aeti karpi! Jõuetuks tegi - nägin, kuidas see null-kaheksa hoogsalt mäkke põletas. Ma ei tea, kes need Silveste vaenlased olid ja mis relvi nad peale autode veel käsitseda oskavad. Selge, et mingile kuradi eriteenistusele olin liiga lähedale sattunud ja ajakirjandusest liiga kaugele läinud! Pöörane!!!

1990, 18. aprill, Olev Laanjärv:

Olin esimest päeva siseminister. Marko Tibar oli mulle just ameti üle andnud, olin Pikal tänaval ja siis saabus Tiiu. Tal oli lillebukett, no vähemalt sada roosi. Jooksis, käed laiali, vastu ja langes mulle kaela. "Olev, kui tore, et sa siin oled!!!"

1990, naaber Lasnamäelt:

Vahel ootasime koos Lasnamäel bussi. Tiiu ütles, et tal on neid pornoajakirju küll ja küll, säh, võta ja loe. Kunagi tood tagasi, kiiret ei ole.

1990, 31. detsember, Priit Hummel (telerezhissöör):

Reet Oja ja Urmas Ott tegid aastavahetuse saadet. Mina pidin esinejaid kodudest telemajja kohale tooma.

Lasksin Lasnamäel Silvese ukse taga kella. Uksele tuli sinise maikasärgiga vene mees. Küsisin eesti keeles Tiiu Silvest ja mees hüüdis üle õla: "Tiiu, za tebja!" Ja mehe selja tagant ilmus välja Tiiu. Kus alles oli üles löödud! Super!!!

1992 võeti OÜ Silves Enterpriseses tööle Rein Sillar, kindral, ENSV Julgeolekukomitee ülem aastatel 1989-1992 .

1992, 19. juuni, Jaak Tammearu (ETV administraator):

Me kohtusime põgusalt ööl enne rahavahetust, kui Silves käis ETVs "Öötelevisioonis" esinemas. Ta näitas, et tal on raha ilusti kingakarbis valmis pandud. Et see on poisi oma ja see on enda oma. Ta oli väga sümpaatne inimene. Ta aitas meid pärastpoole rahaliselt ka.

1992 ületas Silvese firmade aastakäive kaks korda Eesti riigi eelarve. Silvest peeti sel hetkel Eesti üheks rikkamaks inimeseks. Silves ise väitis, et Silves Inc-il on filiaalid 12s endise N Liidu vabariigis, ning tema firma aktsiaid noteeritavat Londoni börsil. Proua Silves vahendas 25% endisest N Liidust Läände eksporditud metallist.

1992, Tiina Jõgeda (ajakirjanik):

Kord üle pika aja minu emaga linnas trehvates kutsus Tiiu Silves meid Maarjamäele Kaunis teele uude majja soolaleivale. Läksimegi kokkulepitud ajal. Tiiu maja ees lookles pikk saba nagu mausoleumi järjekord Moskvas Punasel väljakul. Autod tulid ja läksid. Mitu autotäit ootas nagu meiegi. Sisse me ei saanud, turvamees ainult hõikas ülevalt trepiotsalt, et Tiiu palus oodata. Ootasime lõpuks kolm tundi. Vaatasime, kuidas mingid metallkohvritega mehed turvameeste saatel sisse lasti. Siis tuli üks välismaine võttegrupp (vist inglaste oma) majast välja jne. Käisime Tiiu naabrite juures pissil. Need lohutasid, et siin on iga päev niisugune järjekord. Ema ütles mitu korda, et lähme minema, aga mul tekkis hasart, et millega see lugu lõpeb. Lõpuks saime löögile. Maja sisearhitektuurist jättis kõige sügavama mulje magamistoa peegellagi. Turvamees pakkus teed.

1992, Toomas H. Liiv (ajakirjanik):

Kuna Silvesel oli alati väga kiire ja kõik päevad kinni, siis toimus intervjuu kella 23 paiku õhtul Silvese Maarjamäe majas, mis oli äsja valmis saanud.

Silves kinnitas, et tema maja on väike tsitadell, kus relvastatud valvurid suudavad mis tahes rünnakule kaks nädalat vastu panna. Kes üritab üle aia ronida, sureb silmapilkselt.

1992, Silvese kunagine kaastöötaja:

Majaehitus oli nii, et selle eest oleks võinud maksta miljoni ja natuke kopikaid peale. Tiiu aga maksis nii palju, et kaks ehitusettevõtet said vaheltkasu eest kaks maja ehitada ja vaheltkasuga maha müüa.

1992, Urmas Arumäe (Silves Enterprisese asepresident 1992-93, justiitsminister 1994):

Mis vahenditega Silvese meeskond oma impeeriumi juhtis, seda mina ei tea.

Silvesel oli firmas üksainuke arvuti ja seegi minu laua peal. On selge, et ilma arvutita niisugust kolossi üleval pidada ei saa.

1992, Robert Lepikson (siseminister 1997-98):

See on ju selge, kuidas see äri tal käis. Värviline metall tuli kõik Vene sõjatehastest. Kui neid erastama hakati, müüdi kõik althõlma välismaale maha. Vanaraud oli niisama kattevarjuks. Põhiline oli ikka värviline metall.

1992, endine operatiivtöötaja:

KGB tegi Venemaa ja Kaug-Ida sõjatehastele tiiru peale ja transiit läbi Tiiu pandi käima.

1992, Urmas Arumäe:

Mina tulin just USAst õpingutelt. Mul oli äriidee panna Eestis kokku Ameerika diiselmootoreid ja müüa neid Venemaale. Mulle öeldi, et Eestis on rikas inimene Tiiu Silves ja soovitati tema poole pöörduda.

Läksingi. Ta ütles, tore, tule homme tagasi. Järgmisel päeval ütles: sul on kolm minutit aega. Otsusta, kas hakkad asepresidendiks või ei. Kui hakkad, saad tuttuue Volvo. Järgmisel päevast saigi minust AS Silves Enterprisese asepresident. Ja mul oli Volvo istumise all.

1992, Toomas H. Liiv:

Oma tulevikust arvas Tiiu Silves veel seda, et ehitab Tallinna lähedale mereranda 30 miljonit dollarit maksva maja, mille kruntki oli valmis vaadatud. Maja juures pidanuks olema ka helikopteri maandumisplats ning kogu krunti ümbritsema kuuemeetrine aed.

1992, Urmas Arumäe:

Minu asi oli tegelda investeerimisprojektidega.

Tol ajal oli koridoris saba inimestest, kes pakkusid mingeid äriplaane, et selle eest raha saada. Mina pidin neid vastu võtma ja terad sõkaldest eraldama. Ligi pool aastat töötasin ma tema juures.

Selle aja jooksul tuli ehk kümmekond tõsiseltvõetavat projekti.

Mõne aja pärast sain aru, et ma olen sattunud seltskonda, kes tegeles metalli vahendamisega, ja mind ei lastud asjale absoluutselt ligi.

Tagantjärele mõtlen, et jumal tänatud, et ei lastud ligi.

1992, Robert Lepikson:

Ma ei tahaks küll sõna võtta, ma ei tahaks jälle kuulda midagi oma olematust edevusest. Aga ma pean Tiiut meie ajaloo suurimaks tankistiks, kes müütas metalle, tundmata Mendelejevi tabelit. Arvan, et tema äri koosnes kahest osast: omalooming kohaliku kokkuostu näol ja tellimustööd, mis moodustasid kogu käibest vahest enam kui 95%.

Tiiu Silvese unistuseks oli saada 1993. aasta lõpuks maailma 200 rikkama inimese ja 25 rikkama naise hulka. Kokku kuulus talle 1992. aastal 21 eri firmat, nende seas oli ta (enda väitel) osanik ühes Siberi kullarikastustehases, kus talle kuulunuvat 500 miljoni dollari eest aktsiaid.

1992, Hans H. Luik:

Meie kõigi silme all toimus minu veendumust mööda Kremli raha kantimine välismaale. See oli Vene riigi riiklik salategevus. See polnud (nagu Tõnissoni-Lepiksoni omaaegne Frankenburgi-Siberi naftaväljade äri) mingi suure Lukoili-taolise ettevõtte juhtkonna privaatne rikastumine ega suurfirma rahade kantimine.

Vastupidi. Äri, mida turvas KGB (ega Sillari Rein juhuslikku metallifirmasse tööle ei läinud), oli riiklik.

1992, Tiiu Silvesele lähedal seisnud isik:

Rein Sillar töötas NL julgeoleku tellimusel selle skeemi välja juba 1988. või 89. aastal. Ja kui ta 1992. aastal justkui õnnetu koolivend Tiiu juurde tööle läks, siis seda lihtsalt serveeriti nii, et vaesed KGBst kinga saanud eesti mehed on vaja oma tiiva alla võtta. Tegelikult oli see sisuliselt vastupidi - Tiiu selja taga läks lahti äritegevus KGB heaks. Tiiu võibolla ise ei aimanudki seda.

Silves näidati Moskvas NSVL riiklikus julgeolekukomitees ette. Võimeid, aktiivsust ja bravuuri Tiiul oli ja ta läks läbi.

1992, Urmas Arumäe:

Kui Silves tuppa tuli - ta puristas oma ideed välja nagu laps. Ta tundis mingit kindlust enda taga, mingi pauerit. Oli see raha või olid need suhted? Tema ei läinud paluma, vaid nõudma.

Ideid oli tal tohutult. Aga kindlasti ei olnud tal selget selgroogu. Hüppas ühelt ideelt teisele ja majanduslikus mõttes tema tegevus tark välja ei paistnud. Praegu ei lähe sellise jutuga isegi vallavalitsusse.

1992, endine operatiivtöötaja:

Tollipaberid olid Moskva poolt korda aetud ja kõik käis libedalt. Tallinna tolliinspektsiooni juhtkond sai pisikese meelespea (televiisori või maki vms). Asi sujus ka siis, kui tekkisid Eesti piirivalve ja Eesti toll, sest tolli jäi tööle palju endisi julgeolekukomitee inimesi.

Tiiu tõi enda raha ise kohvriga Helsingist koju. See osa, mis pidi minema Moskva ülemustele, läks teiste inimeste kaudu.

1992, Heikki Kirotar (Kodakondsus- ja Migratsiooniameti pressimees):

Silves tuli kodakondsus- ja migratsiooniametisse väitega, et tal on kiire ärireis Saksamaale ja senine Nõukogude pass jäi koju. Kuna proual oli uue passiga kiire ja tal olid kaasas Statistikaameti poolt kinnitatud isikukood ning muud vajalikud dokumendid, vormistas kodakondsus- ja migratsiooniamet talle uue passi tingimusel, et poeg toob vana passi meile tagantjärele ära.

Pass tehti poole tunni jooksul Tiiu Silvese kirjutatud ja Statistikaameti kinnitatud isikuandmete alusel. Sünniaasta oli 1954.

Kui Siivo Silves tunni aja pärast ema passi tõi, oli selle ülaserv, kus on sünniaeg, põlenud ning hiljem selgus, et Tiiu Silves on esitanud valeandmeid. Poeg oli endale passi võttes oma ema sünniaastaks märkinud 1947.

1993, 22. detsember, Priit Hummel:

Käisime Urmas Otiga Silvese juures Meriväljal. Salvestasime saadet "Urmas Ott ja teised". Tiiu pani ennast alles riidesse. Vahepeal ilmus välja, kombinee väel, ja laskis ühel mehel meile pirukaid pakkuda. Ma ei olnud elus nii suurt televiisorit näinud, nagu seal oli.

Ja nüüd tuleb puänt - toas oli klaver, aga klaveril ei olnud tooli!

Lõpuks kutsus ta meid kööki sööma. Ja kui esimene kramp üle oli, siis ma küsisin, et kes tal süüa teeb. Ta ütles, et ise teeb.

1993, Marica Lillemets (majandusajakirjanik):

Tiiu jättis endast mulje kui erakordselt elurõõmus mammi. Blondeeritud ja sädelevate rõivaesemetega kaetud. Tal oli familiaarne suhtlemisstiil ja teema, millest ta minuga rääkida püüdis, olid mehed. Kogemust, mida naisena jagada, paistis tal olevat.

1993, Kaido Kiin (Hiiumaa mees, ehitaja):

Jumala lihtne mutt! Eriti kui ta, dressid jalas, oma maja ehitust tuli vaatama. Mingi peenutseja ei olnud. Midagi ta ei virisenud, midagi ei õiendanud. Uih ega aih ta ei teinud. Lahe tädi.

Jaanilaupäevaks pidi maja Hiiumaal valmis olema. Meil läks ehitamisega jube kiireks, aga valmis me ta ikka saime. Pidu peeti ka. Meid sinna muidugi ei kutsutud, aga pidu oli korralik. Pärast käidi mere ääres pudelite pihta märki laskmas.

1995 sügis, Aivi Teemets (Kärdla mööblipoe juhataja):

Ma arvan, et see oli sügis, oli selline sombune laupäev. Pood läks neljast kinni. Tiiu Silves tuli poodi, ämm oli ka kaasas. Silves rääkis, et tal oli suvemajas sees käidud ja nüüd on vaja ruttu uus mööbel osta. Õhtul tuli televiisorist seriaal ("Lihtsalt Maria" või midagi sellist) ja ka televiisor tuli uus osta. Proua Silves istus kummuti otsa peal ja juhendas mööbli laadimist. Kiiktool, kummut, vaip, televiisor Samsung. Arve oli kokku 11 000 krooni ümber. Väga meeldiv õhtupoolik minu jaoks.

1995, Edgar Savisaar (peaminister 1990-92, siseminister 1995):

Proua Silves käis regulaarselt Standardi maja neljandal korrusel (vist?), kus asus üks tuntud kehakaalu mahavõtmise firma, ja me sattusime pr Silvesega korduvalt koos lifti. Tema läks enne maha, mina hiljem. Keskerakonna büroo oli kuuendal korrusel.

1995 ostis Hõreda mõisa. Hõreda rahvale lubati uusi töökohti, sest Silves lubas panna käima viinavabriku. Külarahvas kaebles, et nägi Tiiut ainult ühe korra.

1995, endine alluv:

KGB-mehed investeerisid. Muti ainult kulutas.

1995, Robert Lepikson:

Kuna käive oli nii suur, siis tankistitasust piisas laiaks eluks. Need kogused värvilisi metalle (niklit ja vaske), mis läbi proua liikusid, ei saanud ilma tootjamaa võimuesindajateta kuidagi Eestisse sattuda.

Proua kätte usaldati suuri rahasummasid, mida cash'ina käidi Soome pankadest lennukiga toomas.

1996 sai Tiiu Silvesest valmis portreefilm "Tallinnan Tuhkamo" (Tallinna Tuhkatriinu).

1996, Marja Pensala (rezhissöör):

Tiiu lubas meid algul võtta kaasa Altai kullarikastustehasesse, jälgima Iisraeli relvakaupmeeste juurde, Zürichisse ja Moskvasse suurele ärikogunemisele.

Sellist aega ei tulnud kunagi.

1996, endine alluv:

Need kalliskivilihvimised ja kullarikastustehased olid puhas bluff!

1996, Hans H. Luik:

Huvitav on, et Silves tahtis Keskturu eest pakkuda 50 miljonit. Ehk on Keskturg venelaste jaoks mitte ainult musta raha, vaid ka Venemaalt juhitud musta poliitilise võimu allikas? Tegelikult aga tuleks raha hoopis Kremlist? Pilotkadega inimeste käest.

1998 saab Silvese firma kümneaastaseks. Sillari, Lehtmets, Veinberg on läinud. Nende tegevus toimib sama õitsvalt edasi. Tiiule pole jäänud muud kui võlad.

1998 november, Inga Raitar (ajakirjanik):

Ma pakkusin kohtumispaigaks Palace'i kohviku.

Ma küsisin, mida proua soovib. Tiiu ütles, et ei võta midagi, ehk ainult klaasi vett. Ma ütlesin, et kuna viis aastat tagasi tegi tema mulle siin õhtusöögi välja, siis nüüd on minu kord. Tiiul läksid silmad särama ja ta tellis endale pitsa. Ja pärast topeltportsu jäätist. Hästi palju shokolaadi käskis peale panna, ja topeltkohvi.

1999 talv, Kalev Mägi (pankrotihaldur):

Silvese firma OÜ Silves Enterprises 5,5 miljoni kroonine võlg Eesti Ühispangale, maksuametile, riigikontrollile, Põhja-Tallinna politseijaoskonnale, Soome lennufirmale ja teistele ületavad firma põhivara.

Silvese firmal on üks suitsu- ja pagariahi ning 442 000 kroonine maa-alune kaabelliin ja ebaseaduslik angaar Paljassaarel, mille müük on kahtlane.

2000 augustis astub Tiiu Tallinnas lennukilt maha. Temaga on kaasas kergelt hallikate juustega heas vormis umbes 45aastane vene mees. Igatahes mitte mingi boyfriend või mees. Pigem valvur, kagebiidist turvamees. Tuleb hirm, et Tiiut hoitakse püsti paari allkirja jaoks, mis tema äride lõpetamiseks tarvis on.

2001, kunagine alluv:

Ma arvan, et varsti on Tiiu poemüüja.

JÄRG

Copyright ©1995-2001 Eesti Ekspress™

Webmaster