Karlo Funk

Kas on kerge olla loom?

Loomad on jälle päevakorda tõusnud. Ja kui neist juba juttu tehakse, siis pole nad lihtsalt imetajad nagu me kõik, vaid kas inimesest inimlikumaks idealiseeritud sügavalt empaatilised olendid või äärmised lojused. Nagu muinasjuttudes, räägivad loomad tegelikult meist endist. Üks või teine elukas toimib enamasti võrdkujuna selle suhtes, mida enda ümber nähakse ja kuidas sellele tähendus antakse. Et ajalehes tuleb rääkida lihtsalt, siis kujutleme looma selle elu võimaldava substantsina inimeses, mis ei allu mõistusele. Kristlased nimetaksid seda vist (ristimata) hingeks ja teadvusfilosoofid tarbetuks väljamõeldiseks.

Kogu loomse retoorika peamiseks süüdlaseks on Platon ja tema ideid edasi arendanud kristlased. Nende arusaamade järgi teeb inimese loomast kõrgemaks mõistuse olemasolu. Nagu kõigile absoluudi poole püüdlevatele õpetustele Läänes omane, tuleb taotleda vaid kõrgemat ja end madalamast lahti rebida, kuulata Pärti ja mitte mingil juhul Push Upi. Pealegi, täieliseks inimeseks saab alles päästetud hing, kes on hävitanud endas looma. Kristliku absoluudi ettevaatlik kompamine ja pühendunud elu välistab igasuguse loomaliku alge, nagu oleks imetajast korraga saanud üleimetaja. Ja kogu oma loomahirmu, mis ei takistanud veendumuste nimel üsna kiskjalikke tegusid korda saata, looritasid esikristlased lammaste ja karjase villasesse sõnavarasse.

Igal vabal rahval on olnud tavaks loom endast aeg-ajalt välja lasta. Sakslaste jaoks on see siiani valus teema, prantslased korraldasid revolutsioone, venelased valisid välja ajaloo kõige ebaõnnestunumad meetodid ja panid neist kokku oma süsteemi. Eestis kasutatakse selle perioodi tähistamiseks, mida kultuurikriitika on nimetanud kontakti loomiseks oma sisemise seaga, kena neljatähelist s-iga algavat sõna.

Kõrgkultuuri seisukohalt, mis inimest enamasti paremaks peab, kui ta tegelikult jaksab olla, on sooja hooaja näol tegemist fataalse eksitusega. Läbi tsiviliseeritud pealiskihi rajab teed masside stiihia, kord ja ka korravalvurid löövad promillide keeristormis kõikuma. Võimust võtavad sisutud ja kontseptsioonilt vaesed festivalid, kui Linnapit uskuda. Ma eelistaksin sellest mõelda kui tüüpilisest eestlase kavalusest, kes pappidest eemale pääsedes protestantliku kapitalismi ristimisvee maha peseb ja ausalt paganaks hakkab. Kaht jumalat ei saa ometi korraga teenida.

Vastuoluline on tegelikult ka see, kuidas loom muutub ohtlikuks alles siis, kui ta tõstab pead meie sees. Väljaspool inimest on ta endiselt armastusväärne, liigutav ja võib-olla vääriti mõistetud. Need, kes ei salli looma meie sees, kalduvad kergemini petliku looma-armastuse kergemeelsetele afääridele. Salamisi arvavad nad, et inimene ei ole tundeid väärt, ja valivad sellise sümpaatia-objekti, kes ei hakka tunnetele vastu.

Looma-armastuse loomuse saab kindlaks teha lihtsa mõttelise eksperimendiga. Kujutlegem tavalist kassipidajat oma lemmikuga diivani serval või talle köögis toitu kaussi valamas. Asendagem kass mõttes samasuguse, meeldivalt laisa ja mõõdukalt lodeva karvase mehega, kes päevad läbi telekat vaatab. Ühelgi juhul ei nõustuks peremees või -naine teda oma lemmikuks nimetama ega tema heaks midagi tegema. Ometi on ta meie ligimene ja liigikaaslane? Võib-olla sama moodi kui peremees kujutab terviklikuma ja loomult paremana oma teisest liigist lemmikut, näeb ka kass või koer oma peremeest romantilisemast perspektiivist.

Pole midagi lihtsamat kui lemmiklooma idealiseerida, leida temas tuge, mida inimesed ei suuda pakkuda. SHveitsi dokumentaalfilmis "Loomade linn" näidatakse loomade ja inimeste lootusetult läbipõimunud elu Jaipuris, Indias. Ahvidel, veistel, eeslitel, kitsedel ja elevantidel on sisuliselt inimestega võrdsed õigused ja vabadused. Kuigi nad käivad jultunult tänavakaubitsejate toitu noolimas, ei luba usk hingedesse inimesel tõsiselt sekkuda. Üks turuline kirjeldab, mis juhtuks, kui keegi üritaks looma selles äärmiselt vaeses regioonis näiteks söögiks tappa. Tõenäoliselt ei jõuaks ta oma kavatsust teoks teha ja löödaks kohe maha. Selline suhe loomadesse on midagi enamat kui armastus, teadvustades laiemat ühtsust, kui globaliseerumine eales suudab kaasa tuua.

Loomariigiga leppimine sellisena, nagu ta on, avab uusi võimalusi ehk ka lähiajaloo ja taasiseseisvumise mõistmiseks. Pikad ühislaulmised pimedas polnud niivõrd tingimusteta vabanemise märgiks kui tedremäng uue ahvatleva partneri ligimeelitamiseks. Selles pole midagi halba, kui end kellegagi pikemalt siduda, kui too ainult mäkra ei hakka mängima.

*

Käesoleva kirjutise valmimise käigus ei saanud viga ükski loom ega kasutatud kordagi sõna suvi.

Copyright ©1995-2001 Eesti Ekspress™

Webmaster