RAAMAT

Rõõmsasti ebakaeblik vile

Karl Martin Sinijärv rõõmustab tähelepanuväärse vasakpoolse teose üle.

Aarne Ruben

"Volta annab
kaeblikku vilet"

Tänapäev, 352 lk.

Raamat kirjutati, saadeti romaanivõistlusele, kuulutati võitjaks, avaldati ja esitleti. Et autoril (kuulu järgi) kulus asja tekitamiseks hea hulk aega ja vaeva, ei lastud kergelt pääseda ka esitluspublikul - veeti Hermanni torni, solgutati mööda Riigikogu. Ilus oli.

Ning raamat ise on ka ilus. Esmalt pealt vaadata, teisalt seest lugeda. Mina ei hakka asja ajaloolise autentsuse üle isegi mitte arutlema, mulle piisab sellest, et esiotsast alates kohtun mõnusa tekstiga. Raamatud on ju lugemiseks mõeldud ning seesinast teost on hea lugeda. Millest ausalt öeldes juba piisab. Muhe jutuveeretamine ja ajastu lõhnade lugeja sõõrmetesse asetamine on just täpselt see, mispärast vanadest aegadest teoseid teha tasub. Et lugedes saaks natuke elada ses ajas, nois oludes. Et kui sündmused meelde ei jää (niikuinii ei jää ja ega neid antud juhul väga mitu polegi), jääb tunne ja teadmine, et siis ja seal on käidud ning oldud. Mis omakorda mõtestabki heade raamatute kirjutamise.

MUIDUGI, SIIT-SEALT VõIB natuke iriseda ikka - too noortegelane, kes ajuti kodanik Kalenderi lugu jutustab, jääb isikuna hämaraks ja tundub lõpetamatuna. Mine tea, ehk kasvab tast tegija järgmises raamatus. Praegu on ta natuke põhjendamatu tüüp. Samas joonistuvad olulisemad kujud vägagi inimesteks. Ja tausta, olude, ambientsi kohta saab üksnes kiidusõnu lausuda. Kaua aega pole raamatutegelastega nõnda ennastunustavalt kaasa sõitnud.

Mööda ei saa minna raamatu inimlikust vasakpoolsusest. Ilusti selgub, et sotsialism pole midagi hullu, vaid kasvab töistest oludest üpris normaalsel kombel välja. Seevastu vene värki ei taha ka paadunud punased näha. Olekski aeg aru saada, et probleem on Venemaas ja ta käitumises, mitte mõnes ideoloogias, mida seesinane riik lörtsida võtab. See on väga tänapäevakohane tõdemus ning hea, et seda tõdemust aitab tõdeda veenev kirjandusteos. Aeg ta ilmumiseks näib samuti õigena, kui me tahame, et meil kunagi taas ühiskond oleks, tuleb paratamatult vasemale kalduda ning Ruben on siin tähtis teenäitaja.

Jätku keskpäraste luuletiste tegemine kus seda ja teist ning andku meile uut, sütitavat kirjasõna. Kuradi moodi paljulubav, ning ega virtuoossus muud moodi tule kui higi vaiva läbi. Otse ja rõõmuga tegemise lusti näikse Rubenil olevat ja oma asi on tal ajada. Loodan kõvasti, et tema asi meie asjaks saab. Põnev, pahempoolne ja piisava purustusjõuga loomiseilu. Lõhkuda ja luua, kannatamise ja katsumise läbi paremaks saada, või siis ka vasemaks, igatahes elusalt edasi minna ja ausasti õigust nõuda - Volta-lugu võimaldab ja kehutab sedasorti ülevaid püüdlusi.

TõSIST TUNNUSTAMIST VääRIB Rubeni oskus jutuniidi olulised pöördepunktid maha tähtsustada: peategelase tapjaks muutumine ja seejärgne Siberi-sõit, nagu ka hilisem Shveitsi minek kirjeldatakse ära paari lausega. Ei mingeid ootuspäraseid kulmineerimisi, öeldakse, et nii oli ja asi mutt. Samuti kiidan kõvasti omaaegsete päris-inimeste kasutamist kõrvuti väljamõeldutega. Niikuinii otsitakse kodumaistest realistlikest raamatuist proto- ja libatüüpe, siin pole midagi otsida.

Ma loodan, et tark autor, kes raamatu lõpus otsad meeldivalt lahti jättis, kirjutab siit edasi sajandit läbiva epopöa, kus sees toredad tegijad Lilli Prometist, Mati Undist ja Arnold Rüütlist kuni mu pärast Aadu Luukase ja Gustav Kalenderi vokaalharmoonilise vennapojapoja Urmas Alenderini välja. Las nad põrkuvad uute mõeldiskujudega. Miskipärast tundub, et Rubenil vunki ja viitsimist jagub.

Ma ei usu, et Volta on parim raamat, mis kunagi romaanivõistluselt läbi käinud, ent võiduromaanidest arvan ta parimaks küll.

Copyright ©1995-2001 Eesti Ekspress™

Webmaster