ÕHUS

Aet Annist

Surm ja reklaam

Mida arvaks Albert Schweitzer maailmast, kus ahastatakse, et kuritegevus kasvab, nõutakse erinevaid vahendeid, et kurjategijat karistada, muretsetakse, kui ohtralt vägivalda tulvab lasteni multifilmidest ja muust meediast - ja kus samal ajal kirjeldatakse restoraniülevaates isukalt rooga, mille tarvis fileeritakse elusat kala, täpsustades, et pärast külgedelt liha kaotamist on kala veel elus? Kas see, kelle jaoks elusolendi, ükskõik kui erineva, piinamine on gurmaanlik mõnu, saab oodata, et tema ümber eksisteeriks vägivallata, sõbralik maailm?

Kas surma reklaamimine on normaalne? Tohutu pahameel paisus, kui surma demonstreerimisega püüti leida annetajaid Lastehaiglale. Ent antud reklaam taotleb ju seda, et niisuguseid surmasid oleks vähem. Surm ei ole siin mitte kahtlase eetilise taustaga võte panna kedagi rohkem tarbima pullovere, kosmeetikat, pajatäit liha, vaid üleskutse hoolida ja aidata.

Kalle Lasni sarkastiline meeskond ilustab ühes oma antireklaamis pakitud kanakintse ja -rindu sildiga "Kobedad kintsud, kenad tissid", ühendades nii moemaailma ja toiduainetööstuse ja osutades sellega küünilisusele, mis inimest tema tarbimisharjumustes iseloomustavad. Ka siin on tegemist surma kasutamisega osutamaks sellele, et teiste elusse ja surma tundetult suhtumise lõpptulemus avaldab ka inimesele mõju teda end asjastades.

Eesti reklaaminduses esineb aga elusalt lahatava kala kõrval veel ka näiteks röhitsev maiasmokk, kes leiab, et tema maitsepungakeste nauding on nii suur eesmärk, et notsud ei surnud sugugi asjata. Võibolla on siis ka mõnel jõhkral mõrtsukal olnud nõnda suur nauding oma tegevusest, et me peaksime selle väärtuse asetama kõrvu surnu ja ta lähedaste kannatustega enne kui kohut mõistma asume? Kohatu võrdlus? Ei, pigem osutamine sellele, et meie väärtus on võrdne teiste elusolendite väärtusega. Ja mitte, et me oleme võrdselt väärtusetud.

Copyright ©1995-2001 Eesti Ekspress™

Webmaster