| Eesti Ekspress 03. mai 2001 | |
| RAAMAT Bioloogilise determinismi vastu
Biosemiootik Kalevi Kull tutvustab maailma ühe tipp-bioloogiateoreetiku Stephen Jay Gouldi eesti keelde jõudnud tähtteost. Stephen Jay Gould. "Vääriti mõõdetud inimene". Kui selle aasta veebruari keskel andsid inimese genoomi uurijad suure meediakära saatel teada, et inimesel on geene mitu korda vähem, kui varem arvati - ainult 30 või 35 tuhat -, siis reageeris sellele kohe esseega Stephen Jay Gould. Tema järeldus võis kõlada ootamatult: nende saavutuste kõige olulisem tulemus on eelseisev muutus suhtumises geenide tähtsusesse. Ehk teiste sõnadega - inimgeneetikute töö, mis on lähtunud geenide määrava tähtsuse eeldusest, viib justkui vastupidisele - geneetilise determinismi vaate lõppemisele. Inimene on veel palju põnevam, kui ta kromosoome kirjeldades paistab. Gouldi loetakse palju - rohkem kui vaat et ühtki bioloogiateoreetikut tänapäeval. Lisaks oma teadustööle on ta viimased paarkümmend aastat iga kuu kirjutanud essee, millest suur osa on avaldatud ajakirjas Natural History. Neist on ta kokku pannud ka hea hulga raamatuid ("Panda pöial", "Flamingo naeratus", "Kana hambad ja hobuse varbad"; lisaks veel "Imepärane elu", "Täis maja", "Aja nool, aja ring" jt). Gould töötab Harvardi ülikoolis, kus juhatab paleontoloogia õppetooli - sedasama, kus sada aastat tagasi oli professoriks Louis Agassiz (bioloog, kes kuidagi Darwini õpetusega ei leppinud). Agassize juures sorteeris väljakaevatud konte noore abilisena Charles
SOOV MõND GOULDI raamatut eesti keeles omada on ammune. Sel on mitu põhjust. Oma 1977. aastal ilmunud uurimuses "Ontogenees ja fülogenees" pühendab ta palju lehekülgi Karl Ernst von Baerile. Erakordne on Gouldi lugemus. Tuntud bioloogiast kirjutajate hulgas on vähe neid, kes selle teaduse ajaloost ja tänapäevast nii palju teavad kui tema. Ta esseede stiil on meisterlik - selliseid on eesti loodusteadlastelt harva leida. Teaduslike vaadete poolest ei esinda ta äärmusi - näiteks evolutsioonialastes vaidlustes äärmusliku darvinisti, "Egoistliku geeni" autori Richard Dawkinsiga on ta opositsioonis, ent diskussioonis kreatsionismi pooldajatega kaitseb Darwinit. Seetõttu saab ta nuhelda nii paremalt kui vasakult. "Vääriti mõõdetud inimene" on pühendatud tervikuna ühe väärarvamuse ümberlükkamisele - et inimeste bioloogiliste (ehk geneetiliste) erinevuste tõttu on ühed määratud olema targad ja teised rumalad, ühed rikkad ja teised vaesed, ühed lugupeetavad ja teised hukkamõistetud. See on vaade, mida nimetatakse bioloogiliseks determinismiks.
LOOMULIKULT ON erinevuste päritolu keeruline küsimus. Teadlastel võiks aga jaguda tarkust, et tegelikke põhjusi hoolikate uurimustega kindlaks teha. Ent nagu Gould paljude näidete kaudu esile toob, on teadlastelgi oma eelarvamusi ning need võivad uurimise tulemusi mõjutada. Gouldi haarabki see, et näidata ja üles otsida vigu, mida uurijad tahtmatult on teinud. Ta teeb seda natuke samamoodi nagu Thomas Browne 1646. aastal raamatus "Pseudodoxia epidemica: ehk uurimus väga paljudest omandatud uskumustest ja tavapäraselt õigekspeetavatest tõdedest" - mida Gould ilmse naudinguga tsiteerib. Browne kummutas loogika ja vaatluste toel näiteks niisuguseid omal ajal levinud arvamusi nagu väited, et elevantide jäsemed on liigesteta, et mäkradel on ühel pool lühemad jalad kui teisel pool, et jaanalinnud seedivad rauda, et jahtija eest põgenevad koprad hammustavad ära oma munandid jne. Gouldil on kummutada arvamus, et inimeste geneetilised erinevused määravad erinevuse intelligentsuses. Täpsemini, ta näitab, missuguseid vigu on seda küsimust uurinud bioloogide, psühholoogide, antropoloogide töödes ette tulnud.
INTELLIGENTSUSE mõõtmine on tõepoolest valdkond, kus eksida on erakordselt kerge, sest mõte seda mõõta sisaldab ise juba kahtlasi eeldusi. Pikkust, kaalu, kiirust saab mõõta ja nende tunnuste järgi mõõdetavaid järjestada. Ent niipea, kui üritame mõõta ja reastada eluprotsessi ennast iseloomustavaid jooni, selgub, et see kuidagi rahuldavalt ei õnnestu. Tarkust ei saa väljendada arvudes. Bioloogial on matemaatikaga teistsugune suhe kui füüsikal. Lõpuks tahaks lisada mõne lause, et ümber lükata väärarvamust, nagu oleksid kõige enam tsiteeritud ja kõige suuremas arvus trükitud teosed kõige väärtuslikumad. Siiski võin sellest loobuda, sest eesti lugejad pole kindlasti nii rumalad, et sellist mõttetust uskuda. Järgmine raamat Varraku "Rohelise raamatu" sarjas peaks olema Clive Pontingi "Maailma roheline ajalugu" - esimesi ökoloogilisi ajalookäsitlusi. | |
Copyright ©1995-2001 Eesti Ekspress™ | |