Eesti Ekspress 05. aprill 2001  

RAAMAT

Bahama, Bahama Mama...

Liisi Ojamaa. "Lootus".
Varrak, 2000. 38 lk.





Andres Aule
, Paula Sering. "0-0".
Bahama, 2000. 128 lk.


Selline kerglane viisike Boney M-ilt ilmub kindlasti huulile, kui rühmituse Bahama nime lugeda. Loomulikult ei ole kaks luuletajat päris piisav nö rühmituse jaoks, aga paistab, et kambas on ka Liisi Ojamaa ja veel mõni (manifestilaadse tekstiga esineti 26. jaanuari Sirbis), mistõttu ka kaks raamatut siin kõrvuti seisavad. Esimene vihjav toon seob neid diskoansambliga küll, nad mõjuvad kõik emotsionaalselt, kuid sugugi mitte kerglaselt.

Põrutav oli leida, et hoolimata senisest suuremast lihtsusest on Liisi Ojamaa luule kõnekus saavutanud eriliselt tugeva kõlajõu. Pärast esmakordset lugemist olin, hoolimata vaoshoitud algusest, emotsionaalne vare. Ei Rooste "Sonetid" ega Pilve "Päike ehk päike" pole mu sisimaid soppe sellise maagikäega puudutanud. Kevades nukrutsevast hipist Wäiksest on saanud eluga võitlev naine, kes siiski säilitanud kõik ilusa oma hinges ja suudab seda ka väljendada.

Eluga võitlev naine on kindlasti ka Paula Sering, veidi vanem ja küpsemgi. Põlvkonnale iseloomulikke suureüldistuslikke allusioone hoovab ta luuletustest. Kujundid nagu hing, lein, lootus, tõotus, vaim, elu ja armastus on tema raamatupooles esikohal. Sering püüab mängida just igikestvate teemadega, võimalikult kõrvaolijana nö tasase ennustaja häälega.

Andres Aule, ainus mees ses seltskonnas, kinnitab veel kord, et luule ei pruugi olla sooline, vaid siiski üle kõiksuguste piiride. Eakaaslaste Aule ja Ojamaa luule seosed on ilmsemad kui Ojamaal ja Seringul. Veidi pungim keskkond on mõlema puhul see, mis õrna tonaalsuse värssidele jätnud. Konkreetsemad teemad ja linn kui keskkond on tunnuslik Liisi ja Andrese luulele.

Kolm lüürilist kangelast

LO - Nabokovi Lolita, otsib praegu oma kuningat ja tajub Ringi. Räägib, et võõraste linnade kõrtsid on kõledad. Jumalastki räägitakse ning ta pojast, teema, mida pea iga luuletaja viimaseil aastail kuidagigi käsitlenud. Rooste suhtleb jumalaga otse, pilkab ja surub kätt väikekodanlikul moraalil. LO lihtsalt kuuleb kuskil kellestki jumalast. Ta ei aruta, ei nea. Vahetevahel on õnnelik, harva katk kellegi jaoks. Läbi Tallinna tänavate ja kohvikutegi hõljub ta vaim. Muinasjutuline teemaarendus viib tantsule üle võõranduva linna, üle üheksa torni ning ta soovitab ehitada uus parem linn. Me kõik loodame, et see saab parem, ent sedagi teame, et lootus on lühike.

PS - post scriptum, asjade lõpus ja kokkuvõttes on tihti määravamgi kui kiri ise - räägib ka lunastusest ja mõistmisest. Tema mõtetel on mustad tiivad ja aeg-ajalt tunneb ta end raugana. Mõned luuletused on pühendet ka sinule. Ta ei salli joont, vaid jumaldab punkti, sest seal ollakse koos.

AA - anonüümne alkohoolik, seda on iga luuletaja, kes kõrvale jäänud akadeemilise ringi kõrvetav-suretavast embusest. Kunagi joome me kõik endid surnuks, see pole lubadus, vaid fakt. Võrk ja jooned ikka joonistuvad millelgi ning ristuvad. Elu ongi üks suur kemplemine ning tasakaalu otsimine. Hiidteos "Ultramariin" on pisut väsitav, seni elav ja kandev pungilikkus taandub ning muutub impressioonseks soigumiseks ja see pole nõnda pika asja puhul mitte hea. Konkreetsem ja parem on "Punane ja roheline".

Kolmnurga tipud

Kõigis kolmes raamatus on mingit võõrapärast energiat, mis kannab meid tavateadvusest kõrgemale, otsekui pärast erootilist või koguni seksuaalset kogemust. Joovastav kokteil, mis teeb rohkem purju kui miski muu. Eelkõige flirdib erootika ja armastusega LO, peites seda meie mõistes triviaalkujundite taha. PS on kantud pigem vaimu kui liha energiast ja AA kritiseerib ning tema luules on armastusele vähe kohta jäetud, ometi ei puudu seesinane tunne ka neis kahes. Kuid pigem taustsüsteemina kui peajoonena.

Kindlasti pole tegu võrdkülgse kolmnurgaga. Ojamaa on enam-vähem luulestaar, teised kaks rohkem varjunud. Ometi on neil annet ja küpsustki piisavalt.

Kolme luuletajat seob rühmitus ja Kadriorg. Ühte paari ühendab küps naine ja teist paari linn ning kolmandat raamatukaaned. Ja hea, et just Sering ja Aule ühes raamatus on, sest nõnda tekib huvitavaid kooskõlasid veidi rohkem.

 

IVAR SILD


Copyright ©1995-2001 Eesti Ekspress


Webmaster