Orav, nahkhiir ja teised hõrgutised

Peeter Riba muljed laose ja birma köögist.

Laose köök on juba üksi seepärast põnev, et oma toidulaual näevad laod meelsasti küpsetatud oravat. Oravat shashlõki kujul võib leida ka pealinna Vientiane'i tänavatelt. Kord ma isegi kogemata sõin seda, aga see ei maitsnud just eriti hea.

Hiljem, uurides juba põhjalikumalt austro-tai keelkonda kuuluvate laode toitumusharjumusi, selgus veel, et kord aastas, ühel ja samal päeval, süüakse ka nahkhiiri.

Väidetavalt pidi osavõtt sellest peost küll vabatahtlik olema. Laod ostavad oma toidu turult ja mitte supermarketist ning turul võib näha müügil igasuguseid asju, nagu pooleldi nülitud orav või kimp nahkhiiri. Alati nad ei taha, et seda pildistataks, sest laod on natuke häbelikud ka.

Aga ma võin kinnitada, et nülitud orav on kole vaatepilt, ilma oma koheva sabata meenutab ta rohkem rotti, kes vist peakski laias laastus tema sugulane olema.

Laose pealinn Vientiane on oma nimekuju saanud prantslastelt, tegelik hääldus on pigem Wieng Chang. Koos Vietnami ja Kambodzhaga moodustas Laos sellise kauni kolonialismi pärli nagu Prantsuse Indohiina, mis on nüüd küll minevik. Tänapäeval räägib rahvas siin peamiselt ainult lao keelt. Inglise keelest on siiski palju rohkem abi kui prantsuse keelest.

Frankofoonia on hääbumas, aga prantsuse mõju on selles räämas linnas ikka tunda. Nimelt on prantslased avanud siin hulga kergelt snobistlikke restorane, aga ka prantsuse tüüpi boulangerie'sid, kus saab sooje saiu nagu Pariisis ja lisaks veel unikaalset lao kohvi. Midagi, millest koju jõudes saab hakata kohe puudust tundma.

Rahvusrestorani maiused

Vaatamata nahkhiirtele ja oravatele saab Laoses hästi süüa. Parimat osa lao köögist sai maitstud restoranis Lane Xang. Hind on nelikümmend tuhat kippi või viis Ameerika dollarit ja selle eest on neil pakkuda "fikseeritud menüü" ning peale selle veel ka meelelahutuslik osa, mis koosneb rahvalaulu ja -tantsu ansamblist.

Muide, Laose rahvamuusikas on palju ilusaid meloodiaid ja lähemal uurimisel selgub, et värsidki on vaat et trubaduuri tehtud.

Et Areeni lugeja saaks nii subjektiivsest asjast nagu toidu maitse võimalikult adekvaatse pildi, kutsusin appi kaks itaalia toidueksperti - Claudia Benotti Veronast ja Andreo Frecchi Roomast.

Fikseeritud menüüs olid kirjas järgmised road: hapuka leemega Mekongi kalasupp, mündilehtedega kalkunisalat, praetud kana meega, praetud sealiha noorte ingverivõrsetega, praetud juurviljade segu ning kas riis või kleepuv riis (sticky rice). Kleepuv riis on kohalik spetsialiteet ja muide väga hea. Pärast seda antakse ette veel valik tundmatuid troopilisi puuvilju ning kõige lõpuks kas maitsev lao kohv või tee. Nii birma, tai kui ka lao köögis tuuakse kõik põhiroad lauale ühel ajal, magustoit ja kohv muidugi hiljem. Seetõttu saab kõiki asju süüa läbisegi ja katsetada erinevaid maitsekombinatsioone.

Juhtus nii, et meil kujunes võitja-roa suhtes ühine arvamus. Praetud kana mees on lihtne valmistada ja tulemus on väga hea, seda võiks proovida ka kodus ise teha. Kanafilee praetakse kergelt kuumal wok-pannil, pistetakse mee sisse, tshiilipipart pannakse niipalju, kuni te veel suudate seda nautida.

Paremuselt teine oli Mekongi kalasupp. Seda ei saa ma ilmselt kunagi teada, mis kala seal just sees oli, aga liha oli tal valge ja õrn. Koorekaste ümberringi, nagu juba öeldud, kergelt hapukas ja loorberiga maitsestatud. Peaaegu sama hea oli ka praetud sealiha noorte ingverivõrsetega, kuigi Claudia väitis, et ta pole harjunud nii tugeva ingverimaitsega. Võib-olla juhtus talle mõni vana ingverijuurikas.

Praetud juurviljade segu ei jätnud õieti mingit muljet. Köögiviljad (lillkapsas, hernes, porgand) pole tegelikult praetud, vaid nagu rohkem kergelt keedetud, et mitte öelda poolenisti toored. Samamoodi tabas meie ühine halvakspanu kalkunisalatit mündilehtedega. Kalkuniliha oli vist kuivatatud, siis kraabitud ja lõpuks segatud toore mündiga. Selline toiduvalmistamise viis on tavaline ka birma köögis. Birmalastel on kohati väga kummalised ideed toiduainete segamise võimalustest.

Haruldased maitsekombinatsioonid

Nii võidakse teile seal hommikusöögiks pakkuda praetud riisi ubadega ja salatit, mis koosneb toorest riivitud valgest sibulast ja rohelisest tshiilipiprast. Sinna juurde käib veel puljongilaadne supp, mille sees on poolik keedetud küüslauguküüs.

Veidi ka lauakommetest. Kagu-Aasias süüakse üldiselt kahvli ja lusikaga. Kahvel on siiski mõeldud ainult toidu tükeldamiseks, suu vahet käib ainult lusikas. Kahvliga söömine on laode jaoks sama hea kui noa suhu toppimine. Viisakas on ka natuke toitu järele jätta. Vastasel juhul oleks see nagu etteheide, et teate, sõbrad, teiega on küll lõbus, aga näe, vähe annate süüa. Ja nii me siis selle kalkunisalatiga ka tegime.

Õhtut juhtis umbes 40-50aastane puterdades prantsuse keelt kõnelev konferansjee. Ta tõlkis aeg-ajalt laulude sõnu, rõhutades ikka ja jälle lihtsate lao inimeste raskeid elutingimusi ja kannatusi võõramaiste vallutajate all. Nüüdseks on nad muidugi vabastanud kommunistlik partei, mis muide peab just praegu oma järjekordset kongressi.

Laod ja taid on tegelikult naljaarmastajad rahvad. Taid koguni usuvad, et kui inimene ei tee nalja, siis ta hakkab vanaks jääma ja ilmselt valetab ka veel.

Muide, laulu- ja tantsuansambli tegevus elavnes tunduvalt, kui nad märkasid, et keegi neid ka kuulab. Lao ja ka jaapani külalised ei tee neid tavaliselt märkamagi ja enamik laudu on tühjad niikuinii.

Teenindus oli väga püüdlik, paraku napib laodel tavaliselt keeleoskust. Seetõttu peab olema kannatlik. Näiteks coffe with milk asemel toodi mulle kõige lõpuks lihtsalt klaas piima!

Copyright ©1995-2001Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster