Tai / Bangkok & Koh Phangan

Identiteedivahetus Naeratuste Maal

Seljakotirändurite lihtne õnn Kagu-Aasias. Kop Kop Phi Hopp Delailaa (varem tuntud ka Peeter Riba nime all) kiri Bangkokist.

Naeratuste Maa asub Kagu-Aasias ja tema tegelik nimi on Tai Kuningriik.

Praegu, kui siin lõpeb külm ja algab kuum aastaaeg, on päevasel ajal juba tõeliselt palav, Bangkokis üle 35 kraadi. Nii kuum on, et inimesed ei jaksa enam rääkida ka, annavad kulmudega märku, kui midagi on.

Tais on ikka turiste palju olnud. Peamine meelitaja on olnud Bangkoki ja Pattaya halb reputatsioon ja eksootilised ööd. See trend aga edasi eriti ei arene, põhjuseks peamiselt aidsi levik. Seevastu saabub Taisse üha enam väikese eelarvega backpacker'eid, kelle elamine peab paarist kuust kuni paari aastani mahtuma ära seljakoti sisse. Maailm on muutunud ja reisimine koos sellega.

Tegelikult pole enam mingit vajadust turismitööstuse poolt väljapakutud pakettide järele. Vabandan siinkohal ajalehe reklaamiandjate ees, aga lennujaamast odavasse hotelli (tuba 40- 80 krooni öö ja päev) jõudmiseks pole mingit paketti vaja.

Tuleb lihtsalt Bangkoki lennujaamas minna bussi peale A2, mis viib otse Khao San Roadile. Vaja on muidugi piisavalt hästi inglise keelt osata, aga seda oskavad ju kõik niikuinii. Elamine Tais on odavam ja elukvaliteet parem kui kodus Eestis. Ka siin eksisteerivad kõrvuti modernne, 21. sajandi infrastruktuur ja kohutav vaesus, nagu igal tüüpilisel arengumaal. Bangkok on suur. Keegi ei tea, kas siin elab 8 või 10 miljonit inimest, peale selle on Bangkok oluline kokkusaamispunkt globaalses ulatuses.

NOORTELE lääneeurooplastele, jaapanlastele, israeliitidele, kanadalastele, austraallastele pole vaja seletada, mis asi on Khao San. Neile pole ka lennukipilet (Eestist edasi-tagasi 11 000 - 13 000 krooni) ületamatu takistus ja seljakottidega rahvast muudkui tuleb, vaatamata sellele, et ametlikult on turismihooaeg (detsembrist veebruarini) läbi. Thanon Khao San on omaette maailm Chao Phraya jõe ja Demokraatia monumendi läheduses. Mitte kõigile ei meeldi see sellisena, nagu ta on, aga mõne inimese jaoks on see ainuke normaalne eksisteerimise viis. Põhiline on siin see, et kõik näevad välja nagu friigid.

On võimalik oma kehaga võtta ette mitmesuguseid asju, nagu tätoveerimine, kõrvadesse, ninna, huulde, keelde rõngaste paigaldamine, kehamaalimine, juustest saab eksootilise konstruktori teha (rastapatsid) ja garderoobiga väga selgelt oma väärtushinnanguid väljendada. Khao Sanil ei kehti materialistliku ühiskonna taustsüsteem koos kõigi oma hierarhiatega. Siin ei ole tähtis see, kes sa olid või oled oma päritolumaal. Sa pead lihtsalt ise huvitav olema, see loeb ja ongi kõik.

Tegelikult on see põgenemine "hästifunktsioneerivatest" ühiskondadest, kus igapäevane elu kipub igavaks kätte minema. Võin seda omast kogemusest väita.

KUID TEGELIKULT on see veel alles väline külg. Eesmärk on sügavam - uue tegelaskuju loomine. Reisimine on iseenesest juba teatud mõttes virtuaalne tegevus, seal saad nimelt olla see, kes sa tahadki olla.

Khao San pakub täiendavaid võimalusi, siit võite osta endale ka mõne uue dokumendi, nagu rahvusvahelise üliõpilaspileti või pressikaardi, võltsingud loomulikult, aga kasutamiskõlblikud.

Peale selle on siin väga head kasutatud raamatute poed. Tüüpiline Khao Sani backpacker loeb peale Lonely Planeti eri maade käsiraamatute veel kindlasti kas science fiction kirjandust, religiooni ja esoteerikat (budism, hinduism, jooga, i ching jpm). Lääne mõtte areng läheb ka hästi peale (psühholoogia rohkem, filosoofia vähem), kuigi Ida on kahtlemata eelistatum.

Keskmine backpacker pole vanem kui 25 aastat ja elu on tal alles ees. Bangkokis on veel üle 300 wat'i ehk budistliku templi, kui huvi peaks sügavam olema.

Khao Sanist on saanud rahvusvahelise tähtsusega alternatiivkultuurikeskus, kuigi Vietnami sõja ajal olid Bangkokis Ameerika sõdurid ja siis oli Khao San rohkem bordell. Enne kui esimesed hipid saabusid, oli pilt ilmselt veidi teine, kuigi ka praegu võib siin aeg-ajalt (näiteks jõulude ajal) kohata kolmandat sugu - ladyboy'sid.

Peamine on see, et siin võib kogu aeg kohata huvitavaid inimesi. See on luksus, millega pole mõtet väga ära harjuda, sest koju jõudes on teil käepärast jälle üksnes kesine sõprade ring, kes vaevalt millegi uue või huvitavaga välja suudavad tulla. Khao San on õige koht inimesele, kellel ei tohi kunagi igav hakata.

Laias laastus on farang'idel (tai sõna tähistamaks kõiki valgeid) Khao Sanil kaks eri liiki motivatsiooni, miks nad on siia jõudnud. Esimene on levinum ja puudutab seltskonda alates 20. eluaastast. Maailma peab nägema, ta on seda väärt. Isegi vaatamata sellele, et meie koolisüsteem ei pea vajalikuks õpetada Aasia maade ajalugu. Aasias muide õpivad nad ikka terve maailma ajalugu.

Teine grupp on oma huvialade poolest veidi küpsem, vanustki rohkem, nii 25-40 aastat. Neid ühendab üks tunnus, nad kõik on pärit Läänest, aga tegelenud ühe või teise Aasiast pärit võitluskunsti või mõne muu enesearendamise vormiga, nagu Kung Fu, Tai Chi, tai poks, traditsiooniline tai massaazh, vipassana meditatsioon, jooga.

Nad kõik on eluaegsed tudengid, kes siin tunnevad end rohkem kodus kui päritolumaal. Sellel grupil on võimalik mõista Aasiat sügavamalt kui Khao Sani rahvusvahelisel hipil või Sukumwiti või Pathpongi seksturistil.

Nii või teisiti mõjub Khao San stimuleerivalt kõigile loomingulistele protsessidele, mis inimese peas toimuvad. Ja juhul, kui uus tegelaskuju on loodud, oleks mõtet ka piirkonnas veidi laiemalt ringi vaadata.

NII ON TEINE OLULINE kohtumispaik Koh Phangani saar, mis asub Bangkokist lõuna pool, Tai lahes Koh Samuist põhjas. Kliimagi on seal teine - veel rohkem troopikat. Aasta põhisündmus on vihmaperioodi algus, juulikuised täiskuuööd, siis läheb Haadrini rannas lahti suuremaks technopeoks.

Backpacker'ite reisisiht on see juba kümme aastat ja praeguses ulatuses võrreldav Goa transiga Indias voi Love Parade'iga Berliinis. Seltskonna keskmine vanus ei ületa sel ajal Koh Phanganil 25 eluaastat. Ligi 10 000 noort tuleb siia vähemalt üheks õhtuks, kuigi sel ajal võib osutuda peaaegu võimatuks üürida endale ööbimiseks vaba bangalot kookospalmide all. Tavaliselt algavad nende hinnad 150 bahtist. Teine võimalus on muidugi üldse mitte magada. Kuigi sõit Bangkokist lähimasse suurde linna Surat Thanisse (kas rongi või VIP-bussiga) võtab aega terve öö ja sealt edasi kulub veel vähemalt viis tundi. Asi on seda väärt, sest tegu on Ibiza tai versiooniga. Viimasel ajal on hakatud juba iga täiskuu ajal pidu korraldama.

KOH PHANGAN on nõiduslik saar ja seda on tunda niipea, kui jalg sinna maha panna. Aeg kulgeb siin teisiti kui Bangkokis ja mõned inimesed, kes tulevad nädalaks, unustavad end siia kolmeks kuuks. Taidki näevad siin veidi teistsugused välja, siin on nad geneetiliselt polüneesia päritolu. Need välismaalased, kes siia pikemalt jäävad, on tavaliselt vanemad, 30-45 eluaastat juba turjal. Harilikult on nad väsinud tööl käimisest, kuna Lääne ühiskonnas on ju töötegemine ilgelt tõsine asi. Siin on aga kõik nagu muinasjutus - mäed, dzhungel, meri, rand, kosed ja muidugi ka "reiv". Vaba aja veetmise võimalusi pole küll palju - päevitamine, murdlainetega meres suplemine, maitsva tai köögi nautimine ja uute inimestega tutvumine. Pärast päikeseloojangut kella poole seitsme paiku algab kohe ööelu.

DJd alustavad ja osa rahvast hakkab varakult peale, tavaliselt kella üheteistkümneks nad juba magavad kusagil palmi all. Ilmselt ei osanud nad siis tai viskit piisavalt kahtlustada. Sellest on kahju, sest alles nüüd tõeline pidu algab.

Politsei on ka kohal, aga tema kohalolek on näiteks Kao Saniga võrreldes palju diskreetsem. Koh Phangani politseinike jaoks on see öö pigem võimalus võtta üks naps koos kolleegidega. Kao Sanil võib politsei teid aeg-ajalt läbi otsida, kahtlustades narkootikumide omamises.

Siin seevastu kaotavad sotsiaalsed normid tõepoolest oma tavapärase tähtsuse. See hetk on küll efemeerne, aga ta on olemas. Peamine on mitte mõelda liiga palju, vaid lihtsalt lasta asjadel juhtuda. See muide ongi taide enda seas kõige levinum elufilosoofia.

*

Tegelikult on veel palju teisi kohti, mis kõik mahuvad oma suunitluse poolest ühte "ketti". Tõusev täht on kahtlemata Vang Wien Laose Rahvademokraatlikus Vabariigis. Kunstnikul oleks seal raske, sest ta lihtsalt ei suudaks otsustada, mida maalida. Ja muidugi tuleb mainida ka Bali saart. Kõik on ju siinsamas, küsimus on ainult ajas.

Copyright ©1995-2001Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster