Fanny de Sivers
(26.10.1920)

1949. aastast Pariisis elav keeleteadlane, esseist, tõlkija, usundiloolane, publitsist ja etnoloog. Pikaajaline Eesti Ekspressi kaasautor. Pidanud 1990. aastate algusest arvukalt loenguid ka Eestis, 1993-95 Tartu ülikooli külalisprofessor.

KAANELUGU

Lisandusi Liivi loole

Fanny de Sivers räägib Pariisis Harry Liivrannale oma peatselt ilmuvast uudisteosest liivlaste kohta.

Fannyl on kerged sammud. Lilla jopp, mustad pikad püksid, kuldsed kingad. Kui näen Fannyt Luxembourg'i pargi poolt tulemas, ei ütleks, et ta sai oktoobri lõpul 80. Ja tal on käed kogu aeg tegemist täis. "Mul ei ole üldse vaba aega, kogu aeg külalised ja palju tööd," ütleb Fanny nii kirjades kui ka randevuuks kokku leppides. Novembris ronis ta veel oma aia õunapuude otsa, et viimaseid õunu alla togida, detsembri alul võõrustas Kalle Kasemaad ja Lembit Petersoni. Aga see ei tähenda, et Fanny kurdaks.

Vastupidi, ma ei kujuta ette, ja ilmselt ei kujuta seda ette ka Fanny ise, et ta istuks kodus ja vahiks televiisorist seebioopereid ega tegeleks enam teadusega. Pärast Johannese evangeeliumi tõlkimist pühendas Fanny de Sivers viimased kaks aastat liivlastele. Tulemuseks on prantuskeelne raamatu käsikiri liivi keelest.

Me läheme taas kohvikusse Le Lussac. See on Pantheoni lähedal, pretensioonitu paik, aga kohv on väga hea ja vaade bulvarile oivaline. Maailm jalutab mööda. Varsti tuleb kohvikusse ka Pariisis doktorantuuris õppiv skulptor Aili Vahtrapuu, kes oma Toshiba laptoppi Fanny käsikirja lööb. Fanny pole arvutivõimaluste ja töötempoga rahul. Trükikoja tähtaeg aina läheneb, aga arvutisse sisestatud tekstis on palju veel korrigeerida.

"Mis jutt see on, et arvutis ei ole selliseid diakriitilisi märke, kui mu kirjutusmasinal on," imestab Fanny ja õpetab Ailit, nii et terve kohvik kajab. Aili ei jõua Fanny sõnadele järele, Fanny aga ei saa aru, kuidas pole arvutist võimalik leida pehmendusmärke, kui isegi kirjutusmasinatel on need olemas.

"UUS TEOS "PARLONS LIVE" räägib Liivi ajaloost, rahvast, keelest, annab sissejuhatuse liivi grammatikasse, kõikide nende konksudega, mis seal on. Siis veel igasugu lorijuttu liivi kultuuri kohta. Kokku 220 lehekülge käsikirjas. Raamat ilmub samas sarjas kus ka mu Eesti-raamat, ja sel oli nii suur edu, et varsti tuleb võib-olla teine trükk. Isegi honorari saadetakse siiani," naerab Fanny.

"Mulle meeldib kohutavalt üks liivi kõnekäänd," jätkab Fanny ja ütleb selle liivi keeles. "Said aru? Tõlge on selline: "Parem on lombakaga tantsida kui lollakaga rääkida". Ja usu mind, see kõnekäänd aitas mind selle raamatuga tekkinud probleemidest üle. Teine suurepärane lause kõlab: "Elu on nagu väikse lapse särk - lühike ja sitane". "Kakane," sosistab kõrvalt Aili Vahtrapuu. "Prantsuse keeles on muidugi teine varjund," pareerib Fanny, "aga nii kõlab ka hästi. Liivlastel on hiigla palju huumorit, mõnes mõttes on see peen, mõnes mõttes jäme, ja selliseid näiteid panen muidugi raamatusse sisse."

Kuidas sul üldse tekkis mõte liivlastest kirjutada?

"Juba põhjusel, et minu emapoolsed esivanemad on lõunast. Ja minu mulje põhjal võib olla tegemist liivlastega, igatahes mu vanaisa tuli Lätist. Ma ise pole küll Liivimaal käinud, nii et kui raamat ükskord välja tuleb, siis võivad igasugused eriteadlased hakata vingerdama, et ise pole liivlaste juures käinud, aga kirjutab neist."

Kuidas sa Oskar Looritsa liivi-uurimustesse suhtud?

"Oi, Looritsa materjal on suurepärane. Leian, et Loorits on palju realistlikum kui paljud keeleteadlased, kes on liivi tekste üles võtnud. Ja ma ironiseerin seal ka mitmes kohas senise liivi keele ortograafia üle, sest sel pole mingit normi, ühtegi akadeemiat, ühtegi absoluutset sõnastikku. Ja kui mõnes kohas ütleb Loorits väga ilusasti, et "mina ei kuulnud seda", siis võin ka mina mitte kuulda mõne koha pealt. Diakriitilisi märke on ju meie keeleteadlaste liivi tekstides nii et jube, laest põrandani välja. Igaüks püüab üles tähendada kõiki nüansse, mida ta kuuleb või arvab kuulvat. Õnneks ei ole kirjakeeles enam muud kui pikkusekriips vokaalidel ja konsonantide palatalisatsiooni "konks" nagu läti keeles. Ei kujutanud ettegi, et need lihtsad asjad võiksid pahandust põhjustada. Aga näe, prantsuse arvuti ei võta vastu. Aili, vaeseke, peab mu teksti arvutisse lööma, aga arvuti kaotab või sööb mõnikord kõik need märgid ja konksud ära!"

KUI KAUA OLED RAAMATUGA tegelenud?

"Kaks aastat. Alustasin Johannese evangeeliumiga umbes samaaegselt."

Kas raamat on rohkem keelest või kultuurist?

"Mõlemast. Kui üks prantslane tahab liivi keele algeid selgeks saada, peab ta seda sellest raamatust saama. Igapäevast konversatsiooni, huvitavaid väljendeid jne.

Liivi keele grammatika on nagu eesti omagi väga keeruline ja eesti keelele väga sarnane. Liivi keel kasutab mõnel pool väga kavalasti läti grammatika elemente."

Oled sa mõne liivlasega kokku ka saanud oma elus?

"Ei ole. Mu ungari kolleegid kutsusid mind Budapesti, sest neil olevat seal üks liivlane. No hakkan ma siis praegu ühe liivlase pärast Budapesti sõitma!

Looritsaga pole ma ka kunagi kohtunud. Tema loengutes Tartus ei käinud, sest õppisin seal romaani keeli ja kunstiajalugu ega uurinud veel etnoloogiat. Etnoloogia avastasin enda jaoks alles viimastel aastatel, Pariisi Inimese Muuseumi projektide kaudu, milles osalesin."

Aga sõida siis Kura randa, kus veel paarkümmend liivlast elab.

"Vääri [Eduard Vääri, TÜ eesti keele professor - H.L.] järgi on seal vaid kolm-neli liivi keele oskajat veel. Aga nüüd on väga huvitav see, et lätlased hakkavad liivistuma."

Kas Läti Henrik võis sinu meelest olla lliivlane?

"Väga võimalik." Fanny muutub väga mõtlikuks. "13. sajandil läks ju Liivimaal veri segamini. Sakslased tunnistavad seda ju ka. Liivi asi on väga põnev lugu selles mõttes - mis mind piinama ja paeluma hakkas -, et miks liivlased ära kadusid ja lätistusid, kuid lätlased ei liivistunud. Ajaloost tuleb ju pealegi välja, et liivlased hakkasid rahvust kaotama juba enne sakslaste tulekut. Kui me selle suudaksime ükskord ära seletada, siis võib-olla saaksime ka enda probleemidest paremini aru."

Kas oled uurinud ka liivi usundit?

"Jah, raamatus on üks peatükk ka sellest. Liivi usund on väga komplitseeritud ja paari sõnaga siin seda ära ei seleta. Aga mis mind kuidagi üllatas, oli Maarja kuju liivi rahvausundis. See on täiesti dekristianiseerunud, aga Maarja nimi on sees: Mooraema. Isegi esineb Moorataati - Isa Maarja. Nagu Eestis, oli ka Liivis rahvausku tugevasti mõjutanud katoliiklus."

KURB AJALOOLINE PARADOKS on, et see hääbunud rahvas on andnud nime suurele geograafilisele territooriumile: Liivimaa, Lifland, Lifflandt jne. Isegi Jules Verne on Liivimaast kirjutanud, romaani "Draama Liivimaal".

"Sissejuhatuses seletangi lühidalt, mis asi on liivi rahvas. Prantslased ei tea neist midagi, aga Liivimaast on kuulnud. Arvatavasti oli põhjus nime käibele minekus territooriumi kohta ikkagi selles, et minevikus olid liivlased kaunis vägev rahvas. Põrgu päralt, polnud nad midagi nii väike rahvas, nagu arvatakse. Aga nad rikkusid ise ennast kuidagi ära. See on mentaalne küsimus. Vaadake, kui uurida liivi pulmakombeid ja tekste, siis on kummaline, et kusagil ei räägita armastusest.

On äri, on võim, teatav hangeldamine ja teistele jala taha panemine. Kui sa seda loed, ei imestagi äkki, et seda rahvast enam ei ole. See on minu hüpotees. Näiteks Loorits märgib, et kui liivi pruutpaar läheb kirikusse, siis peab keegi katsuma nende vahelt pärast laulatust läbi minna - see on siis needus, et nad omavahel pärast läbi ei saaks. Peab ikka haige olema, et selliseid kombeid välja mõelda."

Kas sa esimest teadaolevat katoliku kiriku ehitamist Liivimaal, Ükskülas, ka mainid, ja Riia linna asutamist? Ja Kaupo Rooma-reisi?

"Need on siinses seoses pisiasjad. See ei ole ajalooline käsiraamat, vaid ikka keele- ja kultuuriteos. Ajalugu uurigu prantslased mujalt. Ainult selle, mida harilik prantslane on Liivimaast kuulnud, panin sisse. Verne'i nime ka."

MILLISEID ARHIIVE OLED kasutanud?

"Keeleteadlaste uurimusi ja liivi tekste 20. sajandi algusest. Neid uurimusi leidub ka meie Põhjala raamatukogus [Pariisi Saint-Genevieve'i raamatukogu Põhjala osakond - H.L.]. Ja muide, sinna raamatukokku tuleb nüüd eesti osakonna kõrvale ka liivi sektsioon! Kui mu raamat valmis saab ja ilmub, saadan raamatukokku kõik mu kodus olevad liivi-alased raamatud. Tore, siis on kodus jälle natuke rohkem ruumi." Ja Fanny naerab südamest.

"Liivi rahvajutud on sellised, et naera end kõveraks. Näiteks, läheb kord üks talumees Dundaga isandale renti maksma. Tee peal mõtleb, et see isand ei tee midagi ja on rikas ja saab igalt poolt raha, aga mina pean kogu elu orjama ja saan vaevalt ära elada. Maksab siis härrale rendi ära, härra on heas tujus, pakub isegi istet, kui kviitungit kirjutab, ja mees mõtleb, et küsiks nüüd õige. Ja küsibki: "Härra, asi on nimelt nii, et mina orjan ööd ja päevad ja saan vaevalt ära elada, aga teie ei tee mitte midagi, kuid teil on nii palju raha, et ei tea, kuhu seda panna." Härra läheb näost punaseks ja ütleb, et õppimine teeb rikkaks. Mees läheb koju tagasi ja mõtleb, et kui asi nii, siis peab ka kooli minema. Laseb kodus naisel leivakoti hommikuks valmis panna, ja lähebki. Koolmeister kuulab mehe jutu ära ja ütleb talle, et kulla vanamees, et tõesti on hilja. Kui hilja siis hilja, mõtleb mees ja läheb koju tagasi.

Läheb järgmisel hommikul palju varem ja ütleb koolmeistrile, et nüüd vist pole hilja. Koolmeister saab vihaseks ja ütleb, et: "Kurivaim, ma ütlesin sulle eile, et juba on hilja!" Mees läheb jälle koju ja otsustab, et kui see nii on, siis läheb öösel kell kaks, kui veel pime on. Lähebki, kool veel kinni. Mees põrutab siis koolmeistri uksele, see ärkab ja küsib, et mida sa, vanamees, nüüd öösel tahad. "Nüüd ei tohiks veel hilja olla," kostab mees. Koolmeister hakkab naerma ja ütleb, et sa, vanamees, ei saanud minust aru. Sa oled õppimiseks juba liiga vana, sellepärast on hilja. Saada parem oma lapsed kooli, see on palju mõistlikum.

Mees läheb siis pimedas läbi metsa koju tagasi ja komistab millegi otsa. Vaatab, mingi kott. Võtab koti ühes ja läheb koju. Heidab magama. Hommikul vaatab kotti, see kulda täis."

FANNY TEEB PAUSI, et jälle midagi Ailile õpetada. "Lugu läheb veel pikalt edasi, härra saab ka muidugi kullast kuulda, saadab politseiniku asja uurima. Politseinik küsib, kust mees kulda sai. Mees vastab, et koolist. Jne. Nii et see liivi huumor on igavesti vahva.

Või üks teine lugu. Mingi mees jäi laadalt või kusagilt mujalt tulles öö peale ja küsis ühest talust öömaja. Talu nimi oli Kiilma, eesti keeles Külma. Antigi öömaja. Mees riputas oma särgi aga tulikuuma ahju peale ja särki põles auk sisse. Pärast rahvas küsis, et kus sa oma särgi ära põletasid, ja mees vastas, et Külma ahju juures, ja inimesed ei saanud aru! Nii et mul oli selle raamatu kirjutamisega ka palju nalja. Aga arvuti on küll pagana lollakas."

Kas Inimese Muuseumiga oled veel seotud?

"Olen ikka. Muide, muuseumi Euraasia Uuringute Seltsi uude aastaraamatusse, mille üldteema on "Muutuste uurimine maailmas sajandi lõpul", kirjutasin Baltimaadest. Võib-olla mõni, kes seda Eestis loeb, kukub pikali, aga olgu peale. Sain artikli kirjutamiseks head materjali eesti ajalehtedest."

Sel hetkel otsustab Aili arvuti osa liivi raamatu tekstist jälle kusagile kaotada või peita. Ja Aili ei suuda arvutist leida "komaga nõrka d-tähte". "Uskumatu," ütleb Fanny, "uskumatu. Harry, saada mulle see tähekombinatsioon Tallinnast. Äkki Ekspressi arvutitel on."

On hämar, niiske ja tuuline õhtupoolik, kui kohvikust väljume. Peaaegu sama rõske, kui Tallinnas samal ajal detsembri alguses olla võib. Või Vanal Liivimaal, kus omal ajal lauldi: "Puhu, tuul, ja tõuka paati..."

Copyright ©1995-2000 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster