PEETER ALLIK: "Kui ütled "ilu", mõtleb igaüks ise asja - kes mõtleb Artur Rinnet, kes mõtleb oma naist."

KAANELUGU

Konkreetsed lahendused ja tarbetud nüansid

Marko Mägi vestlus kunstnik Peeter Allikuga, kes usub maali ja graafika elujõusse.

Peeter Allik (34) tuli oma kunstiga laiema avalikkuse ette Kursi koolkonna ridades, selle asutajaliikmena aastal 1988. Aastal 1993 täitis Kursi koolkond oma grotesksete taiestega absoluutselt kõik Tartu galeriid, eesmärgiks totaalsus ja massiga löömine. Tuntumaist kursilastest võiks veel nimetada Albert Gulki, Marko Mäetamme ja Ilmar Kruusamäed.

Eestis on kõige kuulsamaks saanud Tartu ülikooli kunstiosakonna lõpetanud Peeter Alliku maal "Oksendav tüdruk" aastast 1996. Kunstnik on esinenud korduvalt välisnäitustel, saanud auhindu nii kodumaal, Soomes kui ka Itaalias. Tänavu suvel grupinäitusel "Duchamp'i kohver" Bristolis saavutas tema linoollõige "Puto" näituse mitteametliku sümboli staatuse. Töö kujutab inglikest, kelle käes on kohver, mida kaunistab anarhia märk.

Tänavu sügisel näitas Peeter Allik oma graafikat galeriis Sammas pealkirja all "Konkreetsed lahendused". Pildil nimega "Tugev keskklass" antakse pidulikult üle padi, mis on kaunistatud haakristiga, ja pildil "Tarbetud nüansid" lastakse püstolist kellegi pea tükkideks.

Mis on konkreetsed lahendused ja tarbetud nüansid sinu jaoks?

Kõike seda graaafikat, mida teen, võibki nimetada konkreetsete lahenduste seeriaks. Graafika on konkreetne nokitsemine, nagu kudumine. Tegelikult on tegu ikka rohkem peitusemänguga. Püüan vaatajaid ära petta ja mänguga kaasa ahvatleda. Et nad hakkaksid kunstist midagi rohkemat otsima.

Ma kontseptualistlik kunstnik ei ole. Et panen kohe mingid asjad paika või nii. Aga tarbetud nüansid on sihuke dadaistlik kujund, kirjutasingi selle otse välja kuskilt ajaleheartiklist. Kusjuures see artikkel käis kunsti kohta, või ilu kohta õigemini.

Ehitan oma pilte üldse suurte vastanduste peale üles. Kuid see vastandus peaks toimuma pildi ja vaataja vahel. Annan vaatajale küsimärgi, mõistatuse - vastuse peaks ta üles leidma pigem enda peast kui sealt pildi pealt.

Kas pooldad isiklikult konkreetseid lahendusi - kas nüansid on alati tarbetud?

Ma olen üldse selline inimene, kes oma elu eriti ei ela. Selline laisk tegelane. No pigem siis pooldan lahendusi. Viimases hädas peab ju mingi lahenduse leidma, ehhehhee.

Mis elu muidu elad?

Seal, kus ma elan, on mul alati ka ateljee. Veel paar aastat tagasi imestasin, kui mõni kunstnik kurtis, et tal pole ateljeed. Mõtlesin, et no kus ta siis üldse elab...

Mida sa elult ikka tahad. Hästi süüa ja hästi juua. Kuulata head muusikat ja lugeda head kirjandust. Maailmas ringi reisida. Kusjuures reisimine on viimastel andmetel kitsh.

Kui aktiivselt Kursi koolkond praegu tegutseb?

Ega me pole väga ühtset rida kunagi ajanudki. Kursi koolkond ongi selline Tartu-keskne nähtus, lõppkokkuvõttes. Kuigi paljud on mujalt ka - Tallinnast ja Pärnust ja Viljandist ja... Peamine idee oli, et väikelinna on vaja power'it sisse tuua.

Traditsiooniline suurem näitus, mida oleme Tartus iga kolme aasta tagant korraldanud, toimub ikka edasi. Ja jätkuvad suvised kunstilaagrid, mida koolkond on Tartu ülikooli kunstikabineti liinis korraldanud.

Mis teid veel sidus ja seob?

Eks alguses koondusime popkunsti tegema, aga sest ahvatlusest eriti midagi välja ei tulnud. Sest igaühel oli ikka omaenda käekiri. Nüüd ei tegele kitsamas mõttes popkunstiga meie hulgast vist mitte keegi. Ega seal muud joont ei olnudki.

Need, kes Tartus elavad, elavad ühes majas põhimõtteliselt - kunstnike maja ateljeedes.

Nii et suhteliselt lõtv side sisuliselt?

Võibolla ongi hea, et kunstnikud on kunstikesksed. Ega tänapäeval vist selliseid väga konkreetseid rühmitusi ei olegi. Kui ka kellelgi on manifest, siis ikkagi väga üldsõnaline või siis millegi kordamine. Sisuliselt on mõttetu mingit rühmitust millegi niisuguse peale rajada. Grupinäitusi ja kontseptsiooninäitusi tehakse ikka, aga see on kõigest üks võimalus. Üks vorm, mis on kunagi alguse saanud.

Kursi koolkonda kõige rohkem just selle pärast kritiseeritud ongi, et tal ühtne idee puudub. Aga ma ei näe mõtet sellisel kriitikal. Kui koolkond juba olemas on, las ta siis olla.

Kirjeldasid Kursi koolkonda kui Tartu-keskset nähtust. Kas see tähendab vastandumist Tallinna-hoiakutele?

Kui mingid vastandused on tekkinud, siis kunstiväliselt. Arvan, et me ise neid küll kuidagi provotseerinud pole.

Ja vastandused pole olnud Tallinna suhtes, pigem kohalik Tartu kunstielu on seoses meie koolkonnaga kangesti kihisema läinud.

Millised elu tahud on su jaoks kõige inspireerivamad?

Kõigest võib ju inspiratsiooni saada. Päriselust ja kirjandusest ja meediast ja...

Tegelikult arvan, et mida profimaks tegija saab, seda vähem rajab ta oma teoseid inspiratsioonile. Ideaal on selline, et oled oma tunnete valdaja. Et sa just nimelt tead, mida sa teed. Sest teatud määral on igas palangus, mis võib küll tunduda hästi spontaansena, ikka mingisugune konstruktsioon taga.

Ma arvan, et ka minu looming pole nii väga inspiratsioonist sündinud, ta on rohkem teadlikult üles ehitatud.

Mis on su eesmärk?

No eesmärgiks on ikka võimalikult huvitava kujundi leidmine. Mis sa sellest kunstist muud ikka tahad. Tahad ju ikka kunstist midagi head, et jääks helge tunne.

Helge tunne jääb ka siis, kui pilt ise on jäle või kole, aga kisub sind kaasa.

Mis on kole ja mis on ilus?

Kui sa eitad ilu, siis teed tahtmatult koleda pildi. Aga et teadlikult koledat pilti teha, pead ilu ikka jaatama. Aga kui ütled "ilu", mõtleb igaüks niikuinii ise asja - kes mõtleb Artur Rinnet, kes mõtleb oma naist...

Ilu on ikka seotud mingi kogemusehetkega. Seda ei saagi võtta konkreetse asjana, üheselt.

Kui tähtis on kunst?

Väga tähtis. Sain sellest aru, kui käisin vene sõjaväes. See oli aastal 1985. Asotsiaalidest polnud siis avalikult juttu.

Aga betooni tassides avastasin ühest maa-alusest termosõlmest kellegi eluaseme. Seal olid kolm asja: mingitest kaltsudest voodi, silgukast laua funktsioonis ja mingisuguse maali reproduktsioon seina peal. Selgus, et kunst on elu üks kolmest tähtsaimast asjast!

Miks oled ühiskonnakriitiline?

Traditsioonilisi kunstitehnikaid, nagu maal, graafika ja skulptuur, peavad paljud nii-öelda puhasteks, õilsateks tehnikateks. Nagu pühaks lehmaks.

Teine osa kunstnikke ja kriitikuid arvavad, et need vahendid on täielik jama ja kommerts, kuna nendega pole võimalik väljendada kaasaja problemaatikat. Tahan tõestada vastupidist, et maal ja graafika võivad olla tänapäevalgi adekvaatsed ja elujõulised.

Ühiskonnakriitilisus torkab seepärast silma, et esitan oma töid maali- ja graafikanäitustel. Otsin kontakti, elulisust. Et kunst ei oleks lihtsalt mingi surnud asi. Et ta oleks dialoogis meie praeguse ühiskonnaga, tekitaks vaatajas tundeid ja mõtteid.

Miks ikkagi on paljud kunstnikud ja kriitikud graafika ja maalikunsti maha kandnud?

Ausalt öeldes on see ikka kunstnike endi süü. Karmilt öeldud, aga kui vaadata näiteks graafikatriennaale, mida on maailmas tohutult palju - seal pole elusa kunstiga midagi pistmist. See on nagu Pekingi ooper, mis tegeleb ainult omaenese probleemidega. Ja enam-vähem sama asi on maalikunstiga. Väga vähe tegeldakse seal inimlike küsimustega.

Kui moodsa, kontseptualistliku kunsti näitustele on mõni maalikunstnik esinema valitud, siis esineb ta seal nagu mingi vähemuse esindajana. Võtame ühe transvestiidi, ühe maalikunstniku, ühe aafriklase ja ülejäänud las keskenduvad siis kontseptsioonile.

Kas ühiskondlikud suhted on sulle kui kunstnikule tähtsamad kui inimestevahelised?

Jah, ühiskondlikud ja poliitilised. Inimestevahelised suhted on mu meelest rohkem kirjanduse rida. Olen suur kirjanduse fänn ja eriti ei püüagi inimestevahelisi suhteid oma kunstis välja elada.

Oled maalinud oksendavat tüdrukut. Kuidas suhtud feministlikku kunsti?

Mulle meeldivad feministlikud kunstnikud, sest nemad on vähesed, kellel tundub praegu olevat mingi reaalne asi ajada. Just nemad tegelevadki kunstis inimsuhetega, aga nad ei tee seda eksistentsialistlikult ega vanamoodsalt.

REPRO

PUTO ANARHISMI KOHVRIGA (detail): Koopiatest kokkukleebitud monumentaalteos rippus sellesuvisel "Duchamp'i kohvri" näitusel Bristolis Arnolfini keskuses. Peeter Alliku töö "Pärast suudlust" reklaamis ühena vähestest näitust nii Arnolfini koduleheküljel, bukletis kui ka plakatil ning oli ainsana reprodutseeritud mitmes inglise ajalehes - The Times (2.-8. september), The Guardian (12. august) jm.

Copyright ©1995-2000 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster