| Eesti Ekspress 23. november 2000 | |
Väike seksiajalugu novellides Arvo Mägi. "Pärast pidu". Arvo Mägi (1913) on üks meie vanemaid teotsevaid kirjanikke, eksiilis vististi suisa vanim. Mägi on elu jooksul kirjutanud seitseteist romaani, neist olulisimaks julgen pidada 1970ndate alul ilmunud tetraloogiat "Karvikute kroonika", milles näidatakse ühe eesti perekonna käekäiku XII sajandist kaasajani. Lisaks on ta avaldanud üheksa jutukogu ja luuleraamatuid, kirjandusteadlasena aga publitseerinud kolleegide biograafiaid ja kirjanduslugusid ning ajanud eksiili kultuuripoliitikat. Ühesõnaga, ääretult teovõimeline ja mitmekülgne isiksus. Kodumaal on tema teostest ilmunud vaid novellivalimik Loomingu Raamatukogus "Lugu lahti" (1994) ja kaks esimest romaani "Karvikute kroonikast" Eesti Raamatu kirjastamisel.
NOVELLIKOGU "Pärast pidu" alapealkirjaga "19 lugu tungival teemal" keskendub nii või teisiti seksiprobleemidele. Mägi oma suure eruditsiooniga ehitab mõistagi seksiteema ümber ulatusliku ajaloolise taustsüsteemi, esimesed suhted sõlmuvad juba aastal 1905 (novellide tegevusaeg on dateeritud), mil revolutsiooniline meelsus vormis meie kandiski "uuetüübilise naise", kes paraku küll oma vabameelses vahekorraharrastuses paneb piinlikku intsestiohtu järgmise põlvkonna. Vaat et õnneks jäi alul peale siiski väikekodanlik seksimoraal. Mägi jäädvustab möödunud aegade armuelu rituaale, nö intiimeluni kasvamist. Tulevad uued ajad, kohvikud ja moodne magus elu, intiimsustele annavad varjundi juba ka kaalutletud künism ja varem mõeldamatu seksuaalne egoism, seks on muutumas hoogsa seltsielu osaks. Kolmekümnendate lõpp aga tundub olevat ilusa, õrna ja avameelse seksi aeg, ehkki vahest tuleb selline kujutlus panna autori enda teatud kõrgperioodi elamuste arvele. Kindlasti on Mägi novellides viiteid paljudele talle tuntud konkreetsetele isikutele, mina tundsin ära küll vaid dr Juhan Luiga naistemehe-portree. Raamatu viimased lood kirjeldavad pensioni läveni jõudnud inimeste intiimsuhete mõningaid peensusi. Mägi kirjutab väga selget nö lapidaarset proosat üsna rohke dialoogilisandiga ja mõistagi ei kirjuta ta naturalistlikus või shokeerivas laadis. Ta jääb truuks vanale klassikalisele stiilile, mille puhul eeldatakse lugejalt aktiivsemat kujutlusvõimet kui praegu üldiselt tavaks. Selline puhas ja selge kirjeldus on ju kena vaheldus: "See on rituaal - tüdruku riietest vabastamine läheb ikka ja alati ägeda ja vaikse võitlemisega. Aga alasti Leenu võib toas rahulikult ringi käia, kuni Ain valmis on. Silitamine muidugi on omaette peatükk. Selle tehnika täieneb ja muutub iga korraga. Väga tore pilt on - ja vääriks jäädvustamist fotos või õlis -, kui Leenu lebab selili, põlved pisut kõrgemal, rinnanibud kikkis, ja vilistab poolvaljult. Ta ei ütle, mis viis see on." Päris lahe?
PEETER KüNSTLER | |
Copyright ©1995-2000 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre | |