| Eesti Ekspress 21. september 2000 | |
Santlaager ma olen, ei muud ma Rock'n'roll ilma mässu ja meelehaiguseta? Mihkel Raua õhtupoolik Riho Sibulaga. " Ma tahaksin siiski arvata, et õiget meest ei riku isegi riie." Riho Sibul on hiljuti lõpetanud oma esimese sooloplaadi tegemise ning me istume Von Krahli Teatri baaris. Kitsukeselt rõdult avaneb vaade imepisikesele lavaesisele platsikesele, mida kogenud klubiinimese silm on harjunud ekstaatiliste noorte poolt täidetuna nägema. Õhk on aga vaikne ja selleks on õieti kaks põhjust. Esiteks on pühapäeva pärastlõuna ning viimsedki eelmise õhtu metsikustest kõnelevad asitõendid on kohusetundlik koristaja likvideerida jõudnud. Teiseks on baaripidaja Riho palvel pistnud plaadimasinasse ameeriklase Arto Lindsay bossanovaplaadi" The Subtle Body". Sellel kõlav muusika tekitab aga hoopis eriskummalisi mõtteid ja küsimusi. Nagu ka Sibula enda värske looming. Von Krahli Teatri baar näib olevat koht, kus sa viimastel aastatel päris palju viibinud oled... On kuidagi sattunud jah. See oli ka alguses ainuke koht, kus mingi nii-öelda bändindus esines, ehkki see ideoloogia on praegu vist natuke muutunud. Juhuslikku publikut on siin suhteliselt vähe. Inimesed teavad, mida nad tahavad ja mida kuulama tulevad. On sinu jaoks vahet, millise sotsiaalse taustaga seltskonnale sa musitseerid? Kui võrrelda mänge siin ja näiteks Amigos. Loomulikult on. See on küll selline klisheeline jutt andmisest ja saamisest, kuid näiteks bluusiklassikat mängides on tagasiside väga oluline. Ilma selleta on ju üsna raske, kuigi aeg-ajalt tuleb kasvatada ka paksu nahka. Ma olen esinenud väga imelikes kohtades. Esimestel kordadel Amigos mängides arvasin ma küll, et sinna enam kunagi tagasi ei lähe, see tundus täiesti jampslik ettevõtmine. Samas käib seal ju kindel hulk inimesi ka ainult meie pärast ja kui sa suudad huvi äratada kelleski, kes on sinna täiesti juhuslikult sattunud, on see ju väga tore. Hiljuti mängisin Amigos koos kitarrist John Kingiga. Saal oli jaotunud pooleks: ühed olid selgelt tulnud Kingi kuulama, teised palusid tal "Õhtud Moskva lähistel" mängida. Juukseid ma millegi tehtu pärast ei katku. Ma olen enda arvates üsna puhtalt välja tulnud, ehkki ma ei oska tihti "ei" öelda ja see on pannud mind üpris kahemõttelistesse olukordadesse. Vanadele kolleegidele vastu tulles olen teinud küll asju, mida ehk muidu oma nime all ei teeks. Samas ehmatavad mind ka teised äärmused, need endale vastu rinda taguvad inimesed, kes ei tee mingil juhul ei seda ega toda. Ma tahaksin siiski arvata, et õiget meest ei riku isegi riie. Kui nüüd neist Suurtest Kitarristidest rääkida, siis kes sind selle instrumendi juurde kunagi väga ammu juhatas? Ega ma algust väga konkreetselt enam mäletagi. Kitarr tundus mulle müstiline. Mind on elu aeg huvitanud nn nihestajad, kes kitarri piire on märkimisväärselt avardanud. Mul on eelistuses olnud väga erinevaid perioode. Kindlasti tuleb nimetada Hendrixit. Neid on tegelikult nii palju. Kasvõi Wayne Krantz, kes on täiesti vapustav kitarrist. Või Jeff Beck, Bill Frisell, John Scofield, Derek Bailey, Marc Ribot, Brandon Ross jne. Neid on liiga palju, et kõiki nimetada suudaks. Sinu uue plaadi muusikat kuulates näib, et neidsamu eespool nimetatud mehi sinu nimega seostanud inimesed on justkui kogu aeg midagi sellist sinult oodanud. Kui palju oled sa kasvõi Thulega mängides sellest teisest poolest puudust tundnud? Ma arvasin, et sa seda küsid, ja püüdsin mõelda, kuidas sellele ausalt vastata. Ma tahtsin teha New Yorgi Downtowni mürategijate laadis muusikat. Lindistama hakates oli mul väga selge ettekujutus, mida saavutada tahan. Kuid see, mis välja tuli, on ikkagi tingitud plaadiümbrisel olevast pildist (Arno Vihalemma puulõige "Poeet külmetab klaasmäel" - M.R.), mida ma oma sõbra seinal olen mitmeid kordi vaadanud. Ma soovisin laulda luuletusi, mis mulle tähtsad on. Ma üritasin tabada mingit meeleolu. Nagu Pat Metheny, kes oma sõnutsi teeb muusikat iseendast paremini arusaamiseks. Õnnestus sul endast paremini aru saada? Küünik võib alati küsida, kas ongi üldse millestki aru saada. Oled sa siis nii huvitav mees? Või oled äkki lihtne nagu laud? Ma loodan küll, et ma sain paremaks ja targemaks. Head mehed lähevad ikka vananedes paremaks. Ma püüdsin oma muusika hoida puhta. Minu seisund eeldas lihtsalt sellist lähenemist. Eks see ole lihtsalt üks olemise viisi väljendus. Loomulikult hakkab tegijast või loojast sõltumatult tema taha tähendusi kuhjuma. Väga drastiline juhus oli mul Torontos. Üks välis-eesti daam tuli seletama, kuidas Ultima Thule oma lauludega oli vaata et üks esimesi, kes Eesti iseseisvumisele tõuke andis ja tõe välja ütles. Ma jäin natuke nõutuks. Siis tsiteeris ta Thule laulu "Aed": oli korras kõik, siis tuli maru. Venelased, noh. Oli ilus Eesti aeg, siis tuli maru, pühkis taimed kõik, kurvaks jäi aed. Ma jäin hämmingust tummaks. Kui ma seda hiljem Korzhetsile rääkisin, pidi ta püksi laskma. Mind ajab alati naerma, kui loen kellegi pajatust, kuidas tema ise tegelikult laule ei kirjutagi, ta saab need kuskilt ülevalt, tema on ainult vahendaja. Võiks ju siis end autorikaitses ka niiviisi registreerida - vahendaja. Miskipärast keegi ei tee seda. Ma ei nõustu paljude muusikast kirjutavate ajakirjanikega, kes jorisevad lõputult sellest, et miski on halb, kuna ta on ohutu. Või siis see jutt, et professionaalsus polegi ilmtingimata vajalik. Mind huvitab tõesti see, kui profid meelega kultuurimaja bändi tasemel mängivad, lööke nihestavad. Kuid sa ei saa tulla metsast ja mängida kolme geniaalset nooti. No aga vaevalt et näiteks Sonic Youthi kitarrist Thurston Moore kunagisse G. Otsa nimelisse muusikakooli sisse oleks saanud. Miks sa nii arvad? See on sama nagu minimalismiga, sa saad taanduma hakata alles siis, kui sa teemat valdad. Inimesed võiksid oma materjalist siiski ju üle olla. Ehk on huvitav teada, et Thurston Moore'i arvates on 90ndate tähtsaim kitarrimuusika plaat Pat Metheny "Zero Tolerance For Silence". Professionaalsus ei pea tingimata tähendama igavust. Aga tihtilugu ta ju tähendab. Suurem osa väga igavast popmuusikast on tehtud väga professionaalsete inimeste poolt. Ma ei valule nende teemade üle eriti. Ma ei puutu sellise muusikaga tihti kokku. Pigem häirib mind tohutu pretensioonikas emotsioon, mida sulle pähe püütakse määrida. Pretensioonikas maailmavalu. Ma ei viitsi kuulata neid pungist pärit põlispuberteete. Ma ei arva, et rock'n'roll peaks endas ainult mingit mässu või meelehaigust kätkema. Võib-olla tuleneb see minu ealistest iseärasustest, ehk ei taha ma enam lihtsalt mäletada või on minu mälu väga selektiivseks muutunud. Ma ei arva, et 45aastasena oleks naeruväärne kitarriga laval olla. Pungis ei olnud ju tegelikult midagi uut, samuti grunges. Cobaini peetakse põlvkondlikuks hääletoruks, angst'i välja elajaks või lunastajaks või kelleks tahes. Ta oli kindlasti aus. Ometi polnud ta ju esimene, igal ajal on oma Ilmavalu Indrekud. On olemas inimesed, mitte põlvkonnad. Minu 77aastane isa kuulab Led Zeppelini, ma ei saa talle ette heita, et ta on ajast maha jäänud, kuna ei tea Soundgardenit. Mis tähtsust sellel on? Kas Psychoterrori "rahvas ära maksa maksu, ära toida perset paksu" on kuidagi põlvkondlik? Mil määral sa end uue muusikaga kursis hoiad? Praegu on igaüks kunstnik. Ma olen mõelnud sellest, kas looja isiku ületähtsustamise kadumine on mingi aja märk. Olen kuulnud, et Hiinas ei signeerinud ka keegi mingil ajal oma maale. Autor ei olnud nii väga tähtis. Ma ei tea paraku nende tänapäeva remiksijate maailmast palju, Bill Laswell ehk välja arvatud. Raul Saaremetsa saateid olen püüdnud küll kuulata. Ma ei tunne nende inimeste loomingut eriti. Roni Size on kõrva jäänud. Aastaid tagasi meeldis mulle Portishead. Eels on mind huvitanud. Ja Radiohead. Ma olen kuulanud hiljuti ka mingeid vanu asju, mida ma varem ei teadnud. Miles Davist olen alati palju kuulanud, praegu eelistan tema varasemat perioodi. Arto Lindsay, Prince, David Sylvian, Robert Wyatt, Laurie Anderson, Marianne Faithfull, Rickie Lee Jones - kõigi nende muusika on mind aegade jooksul paelunud. Usud sa, et sinu muusika on eesti muusika, või kaldud sa rohkem tolle teooria poole, et geograafiline asukohamaa on suhteliselt vähetähtis? Muidugi ei ole see muusika puhul oluline. Muusika on selles mõttes eelisolukorras. Ta on universaalne. Samas on näiteks eesti luule eelkõige ikka neile inimestele tähtis, kes siin elavad. Me oleme väga õnnelikud, et meil on selline poeesia. Ei ole oluline, kas seda kusagil kaugemal ka hinnatakse või mitte. Ei mängi mingit rolli, kas Juhan Viidingul või Viivi Luigel on Nobeli preemia või mitte. Jüri Aarma ütles vist, et kui kunagi loeti ridade vahelt, siis nüüd pole enam ridu, mille vahelt lugeda. Kui tõene on see praegu tihti tekkiv pilt, et needsamad Viiding ja Luik või uued viidingud ja luiged on täna inimestele vähemtähtsad kui võib-olla paarkümmend aastat tagasi? Ma usun, et see on näiline. Kunstist huvituvate inimeste hulk on üsna konstantne ja paraku küllalti väike. Massitiraazhid ei näita midagi. Võib-olla ma eksin, võib-olla oli see nn surutise aeg sõnakunsti või mis tahes kunsti kuldaeg. Kuid ma ei tea, kas kõik peaksidki tingimata nö ridade vahelt lugedes õndsaks saama. Sinu plaadi lõpus kordub fraas "mul on halb..." Oled sa kunagi pidanud kahetsema, et ei jäänud läände, ehkki oleksid võinud? Vastab kujutelm, et sealne vaimne atmosfäär on vabam, sinu hinnangul tõele? Vabadus sõltub ikkagi inimesest endast. New York ei ole muidugi Eestiga võrreldav. Mulle meeldis väga üks Viivi Luige lause Eesti Ekspressis: inimesed elavad ja käituvad siin Eestis, justkui oleks meid 15 miljonit. Paraku on nii, et mis juhtub ühele, juhtub ka väga paljudele teistele. Kõik on nii seotud. Keegi peaks seda ilmselt mingilt distantsilt meile ütlema. Palju see inimestele korda läheb, on muidugi iseasi. Ka Eestis võib luuletada ja armastada, ära ei ela sellest kusagil. Mingi arrogantse mehe mõte oli, et aus olla tähendab mitte valetada endale rohkem kui teistele.
Bändid, kus Riho Sibul mänginud on Magnetic Band 1976 Grapsi pärast ma tulingi Tallinnasse, ma oleksin tegelikult tahtnud Tartusse. Haak 1979 Haaki kutsus mind Peeter Malkov. Algselt oli seal ka Joel Steinfeldt, hiljem muutus bänd aga instrumentaalseks. In Spe 1979 Propeller 1980 Pärast Propellerit arvasin ma, et ei taha enam üldse mängida ja Kaseke 1981 Võib-olla on huvitav teada, et mingi kirglik jazzrocki fänn pole ma kunagi olnud. Kaseke oli ikka rohkem rockmuusika. Kasekese Melodija alt ilmunud materjal on nüüd värskelt muide ühe Vene plaadifirma poolt uuesti välja antud. Kappel, Varts, Sibul 1981 Selle trio esimesel kontserdil EPA klubis rääkis konferansjee Peeter Volkonski nalja pärast rahvale, et bändil pole veel nimegi ning et äkki on kellelgi kuulajatest mõni ettepanek. Üks tõsine maapoiss tõusiski toolilt ja teatas täiesti siiralt: teen ettepaneku panna ansamblile nimeks EPA. Loomulikult järgnes sellele kogu saali haarav hüsteeriline naer. Volkonskil hakkas vennikesest kahju ja umbes sekundi jooksul hüüdis ta: suurepärane idee! Eesti Parim Ansambel! E = mc2 1983 Mul on väga kahju, et sellest pole säilinud ainsatki lindistust. Music Seif 1984 Turist 1985 Lainer 1985 Lainer oli Jaak Joala saatebänd. Sel ajal olin ma rohkem sõidus kui kodus. Laineris kohtusin oma hilisemate bändikaaslaste Aare Põdra, Raul Vaigla ja Vjatsheslav Kobriniga. VSP Projekt 1986 Kobrin Blues Band 1986 Ultima Thule 1987 Radar 1988 Radariga käisin Praha jazzifestivalil. Ma olin värskelt Soomes näinud Miles Davise kontserti ja võib arvata, mida ma kõigest mõtlesin pärast Milesi kogemust. Havanna Black 1994 Ma tegin nendega paar kontserti. Käisin Soomes ühes proovis ja mäletan kõigi üllatunud ja jahmunud nägusid. Hiljem küsisin bändi lauljalt Hannu Leidenilt, et mis siis viga on. Hannu ütles: "Vittu kun sä oot nopea oppimaan!!!" Erinevates väiksemates koosseisudes on Riho Sibul mänginud koos Erkki-Sven Tüüri, Viktor Vassiljevi, Raul Vaigla, Raul Ukareda, Tõuni, Ain Agana, Robert Jürjendali, Arvo Urbi, Jaak Tuksami, Raivo Tafenau ja John Kingiga. | |
Copyright ©1995-2000 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre | |