ESSEE

Hans H. Luik

Kuritäi ja Villi Fritsi ühine aju

_" Kui internetiportaalis ühendatud ajud muutuvad kärjeks, mis mõtleb, suhtleb, lahendab probleeme, siis tekib uus tekst, metatekst._"

Mind huvitab UUS, mitte VANA. Võrgu puhul räägitakse hästi hoogsalt uutest võimalustest, mis on minu arust vana lähenemine. Kiiremini teksti, rohkem teksti... Uued protokollid IP ja http asemele... Broadband... Tekst mobiili ka WAPi kaudu... Need on minu arust tehnilised jutud. Uus tehniline lahendus on tegelikult vana jutt. Nagu ma ei viitsi lugeda autolehekülgedelt seda, millised nõndanimetatud revolutsioonilised uuendused on läbi teinud järjekordne Toyota Corolla, ei huvita mind uudised uutest kiirustest info-kiirteel.

Mind ei huvita uudised uutest kiirustest niikaua, kuni jutt pole valguskiiruse ületamisest.

Sellest hetkest pole uudis enam täiendavast kvantiteedist, vaid uuest kvaliteedist.

Internetis saabub täiendav kvaliteet siis, kui võrgustatud andmebaasid ja andmeallikad loovad üheskoos uue kollektiivse aju. Kui üksikule ajule antakse kasutada parem ja kiirem andmekogu, siis pole uut kvaliteeti veel saabunud.

Sest mis vahe on heal raamatukogul ja hüpertekstil? Hüpertekst on tekst, mis sisaldab linke teistele tekstidele. Okei, aga ka raamatukogus entsüklopeediat sirvides leian näiteks märksõna "katoliiklus" alt viite "Aquino Thomasele". Noh, muidugi võtab raamatukogutädidel aega järgmise niinimetatud lingi otsimine. Mis siis, söön senikaua ühe omleti. See, et arvutis tekivad lingid kiiremini kui raamatukoguriiulitelt raamatuid leitakse, on fantastiline. Aga see on tehniline uuendus. Aga milleks mulle see fantastiline tehniline uuendus, kui ma pole tehnikahuviline. Olen uue meedia huviline.

Uue meedia kõige huvitavam osa on kollektiivne aju. Hiljuti Tallinnas esinenud Columbia ülikooli professor Pavlik kirjeldas, kuidas rahvas loob netis dokumentaalfilmi. Teemaks on kodutud. Igaüks filmib digitaalkaameraga oma kodulinna hulguseid, lisab intervjuu, ütleb eetrisse ka oma arvamuse. Need riputatakse üles, kõik osalejad valivad hääletades välja huvitavamad lõigud, ja korraga ongi võrgus kollektiivne film.

Sama teeb internetiportaal delfi@comment. Toimetajad on kavalad ja laisad. Nende ülesanne on üks: mõelda kolm päeva intrigeerivamat teemat, mis netis üldisele arutamisele läheb. Ja siis juhtub see, mida ajakirjanduses veel pole nähtud. Publik hakkab üheskoos, spontaanselt, paralleelselt, sporaadiliselt, sünkroonselt ise ajakirjandust tegema. Omavahel suhtlema, infot täpsustama, emotsioone lisama, teese püstitama ja arendama.

Ma ei tea, et sellist nähtust oleks varem esinenud. Vestlustoad (chat) arenevad suvalistel määratlemata teemadel ja ei ole kuigi kollektiivsed. Erialased vestlusringid on muidu, eriti ingliskeelsetes maades, samuti väga sarnased kollektiivsele ajule. Aga see pole üldine, poliitiliselt laiale avalikkusele mõeldud ajakirjandus.

See, mida me comment´is teeme, on avalikkuse spontaanne esiletoomine, provotseerimine.

Kui selliselt ühendatud ajud muutuvad kärjeks, mis mõtleb, suhtleb, lahendab probleeme, siis tekib metatekst. Võrk, mis varem oli vaid tekstide kiirema leidmise ja süstematiseerimise allikaks, loob tekstide põhjal uue teksti, metateksti, kus senised andmebaasid ja allikad loovad uue kollektiivse nähtuse. Metatekst on tekst, mis annab omaette tähenduse endistele tekstidele. Kollektiivse teadvuse voog toob esile meie kommenteerijate kollektiivse alateadvuse ja poolteadvuse. Meie kommentaatorid loovad endale kõigepealt uue identiteedi. Tekivad kuulsad ainult netis esinevad kujud Kuritäi, Charlemagne, Võmm, VihaneVenku, Uskmatu Toomas, Mr.Nice, Villi Frits. Voolukatkestuse puhul need isikud kaovad. Võrgust välja lülitumise puhul samuti.

Seega on kiirete linkide asemel loodud ülehelikiirus - kiire koosmõtlemine.

Copyright ©1995-2000 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster