Ökomaja pole rahvakunst, vaid revolutsioon
Ene Läkk uuris ökospetsialistidelt Tõnu Mauringult ja Marek Strandbergilt, miks on kasulik ehitada ökoloogiline elumaja.
Eesti tingimustes ei lähe ökomaja kallimaks kui analoogne muust materjalist ehitis, ent selle pidamine on mitu korda odavam.
Samuti on võimalik ehitada sellist maja ükskõik millisesse pärapõrgusse, sõltumata elektri- ja kanalisatsioonivõrgu olemasolust.
Eestis on otstarbekas ehitada ökomaja toorsavist ja heitveed puhastada märgalal. Peale selle on soovitav teha ökoehitusele vihmavee kogumise süsteem ja murukatus. Kasutada odavaimat hakkpuiduga automaatkütet, võimaluse korral päikesepaneele ja mikrogeneraatorit.
KüMME AASTAT TAGASI läks Šveitsis, pärast seda ka mujal Euroopas lahti ökoloogilise elamise ja olemise buum. Nüüd on see seal igapäevane asi. Ehkki rohkem rikkama elanikkonna pärusmaa.
Tänapäeva Eestis on kohe-kohe vallandumas samasugune laine. Varsti läheb lahti esimese pärisökoloogilise elumaja ehitus Eestis. Arhitekt Vahur Sova.
"Vinüülist ja plastist on kõrini," kurdavad inimesed. "Tahaks midagi muud!"
Peale selle on ökoloogia saamas inimkonna elu ja surma küsimuseks. Inimeste vajadused suurenevad geomeetrilises progressioonis, samas mahus saastub keskkond ja kahanevad loodusvarad. Ökosoofide jutt ökoelamisest ja -olemisest leiab üha rohkem jüngreid.
ÖKOLOOGILINE ELAMISVIIS tähendab seda, et ehitatakse loodussõbralikest materjalidest ja kasutatakse neid säästlikult. "Kõik peab olema otstarbekas. Kui tahame ehitada sajaprotsendiliselt loodussõbralikku hoonet, läheb see hirmus kulukaks. Kui oleme kasutanud poole ulatuses loodusmaterjale, on juba hea. Võime viia ökomaterjalide osakaalu ka 80 protsendini. Ent ülejäänud osas peame nii või teisiti kasutama sünteetilisi, tehis- või põletatud materjale," räägib Marek Strandberg.
Eestis on otstarbekaks ehitada elumaju toorsavist. Savi leidub Eestis piisavalt ja see on hästi kättesaadav. Ent sellest põletatud telliskive ei peeta ökoloogiliseks materjaliks, sest nende tootmiseks on kulutatud energiat.
"Materjali nutikas valik aitab hoone maksumust 10-20 protsenti alla viia," arutleb Strandberg. "Ent hoone hinna määrab ikkagi see, mida arhitekt soovitab ja inimene tahab. Mida keerukam ja asjadeküllasem ruum on, seda kallim tuleb."
ISTUME TARTUS ökokeskuse murukatusel ja ragistame ajusid. Lööme oma mõtetes kokku, kui palju võiks ökomaja säästu anda. "Väga kummaline on rääkida hoone ruutmeetri hinnast, kui me ei tea, millist esteetikat arhitekt on kliendile soovitanud," tõmbab Strandberg meie ponnistustele kriipsu peale. "Võib teha ju väga napi ruumi küllaltki väikeste abivahenditega. See on elustandardi küsimus."
Ökoloogilise ehituse juures olulisim on sein kui hingav membraan. Sellest peab õhk läbi käima. Mõttekas on see teha loodusmaterjalist. Miks mitte toorsavist?
KõIGE LIHTSAM TRIKK on ehitada majale kogukas massiivsavist lõunapoolne sein, selle ette panna klaas, mille taga on polümeerjas kärg. See juhib valguse massiivseinale, mis akumuleerib päevasel ajal endasse sooja nagu käsn. Öösel annab selle jälle hoonesse välja.
Ülejäänud seinad tehakse kergsavist. Need on hästi soojapidavad. Kergsavi saadakse, kui savisse segatakse pilliroogu või hundinuia. Plokk tuleb mahumassiga alates 300 kg/m3.
Kui segada savi sisse hakkpuitu või laastu, tuleb mahumassiks 600 kg/m3. Mida väiksem mahumass, seda soojapidavam.
Kergsavi on mõnusam paigaldada kui massiivsavi. Võib laduda plokkidest või valada savisegu saalungite vahele.
Kõige otstarbekam, odavam ja soojem on, kui teha 40 cm valusein, selle peale panna roomatt ja siis krohvida (savikrohvikiht 0,5-2 cm).
Võib valada ka 20 cm laiuse seina, peale panna kaks kihti roogu, siis hundinuiavilla (~4 cm) ja peale laudis. See värvitakse õlivärviga üle.
"ÜKSKõIK KUST KEEGI savi hangib, oleks soovitav enne ehitama hakkamist teha sõelanalüüs, mis näitab savi terasuuruse jaotust. Sellest sõltub, kas teda saab kergsavina kasutada ja palju tuleb lisada hundinuia, pilliroogu, hakkepuitu või laastu," õpetab Tõnu Mauring. Väike-Munamäel ehitatud kergsavist ja põhust maja, mis ei kuivanudki ära.
"Ei saa veeretada savi näpu vahel ja öelda, et lõhn on õige, krudiseb hamba all õigesti, ju on õige savi," nendib Strandberg.
Ökoloogiliste tehnoloogiate keskus Tartus on katsetanud erinevaid materjalikooslusi juba kaks aastat. Saadud on kerge, soojapidav, tugev plokk, mille maht ei kahane. Savi miinus ongi see, et ta tahab kokku kuivada. Aga mehed on leidnud vastuabinõu: lisavad savile hundinuia kiudu.
"SAVIPLOKK ON KA peaaegu veekindel," ütleb Strandberg ja laseb plokile voolikust tugeva joaga vett peale. Kõik vahivad üksisilmi plokki. Pikapeale hakkab väikesi savitükikesi plokist välja lendama. "Sellist situatsiooni ei tule kunagi ette, et vihm sajab sellise survega ja risti seina peale," seletab Mauring ja lisab, et kunagi ei jäeta ka saviplokki maja välisseinas katmata.
"Saviplokk on peaaegu et tulekindel. Lasime 1,5 tundi leeklambist tuld otse seina peale. Lõpuks jäi 1,5 cm sügavune auk järele," kiidab Strandberg kaupa.
Eesti on õnnelik paik oma mitmekesiste värvitoonidega savi poolest. Soomlasedki on kadedad. Neil leidub ainult halli savi. Lõuna-Eestis on aga punased, mujal Eestimaa nurkades hallikad-valged savid, mõnel pool leidub ka sinist.
KANALISATSIOONI POLE VAJA. Peaaegu 100 000 krooni jääb taskusse.
Kogu heitvete ümbertöötluse saab üles ehitada hoone lähedal oleva märgala peal. Neljaliikmelise pere puhul on see umbes 60- 70 m2. Tegemist on insenertehnilise rajatisega, mis on suuteline tänu oma taimekoosluste ja kõrguste vahele ja filtersüsteemidele töötlema jääkvett. Selline süsteem ei ohusta keskkonda. Selle rajamine koos kõigi taimede istutamisega võib maksma minna
30 000 - 40 000 krooni. Nii säästab inimene 100 000 krooni kanalisatsioonivõrguga liitumise tasu, lisaks jääb järele igakuine kanalisatsioonitasu.
"Märgala võib luua ükskõik kuhu. Küsimus on ainult selles, mis see maksab. Selle määrab põhjavee kõrgus, kas on vaja lisapinnast juurde ja kas põhjavett on vaja isoleerida. Ent kulukam variantki ei tule kallim kui tänapäeval liitumine kanalisatsiooniga," seletab Mauring.
"Me loemegi enda teeneks, et tänaseks päevaks oleme suutnud tõestada, et tegemist pole rahvakunstiga või ökoloogilise harrastusega, vaid täiesti konkreetselt rakendatava tehnoloogiaga," lisab Strandberg.
Ökoloogiliste tehnoloogiate keskus suudab projekteerida ja kõik senised projektid on Eesti keskkonnaametnikud ka kinnitanud. Nad aktsepteerivad märgala puhastuse tehnoloogiat kui alternatiivi olemasolevatele kanalisatsioonisüsteemidele.
"Siin ei kasutata mingisugust juhust. See on insenerisüsteem, kus on kontrollitud sissevool ja väljavool. See puhastab vee niisamuti kui teinegi süsteem," seletab Mauring.
"Ta võib välja näha nagu mingi hundinuiade või kõrkjate puhmas. Aga selle puhma all on täpselt kavandatud pinnas, erinevad vahekihid. Pealevoolud ja äravoolud. Ei mingit lõhna," lisab Strandberg.
KõIGE ODAVAM küttesüsteem on puidujäätmetel põhinev põleti ja katel. Kogu täisautomaatika küttesüsteem võib paarisajaruutmeetrise maja puhul maksma minna 90 000 - 130 000 krooni. Süsteem on küll 40 000 - 50 000 krooni kallim kui tavaline küttesüsteem, kuid teeb ennast õige pea tasa odava kütte tõttu.
Küttekulud muude kütuste puhul on tohutud. Kui õlikütte puhul maksab inimene ühe MWh energia eest ligi 200 krooni, siis puiduhakke puhul maksab ta kõigest 60-70 krooni. Nelja-viie talvega tasub puidujäätme-küttesüsteem ära.
KA ELEKTRIVõRKU POLE VAJA. Praegu on maailmas väljatöötamisel mikrogeneraatorid. See on väga kiirelt arenev tehnoloogia, mis käivitus 5-10 aastat tagasi. Need on lihtsad mehhaanilised mootorid, lihtsa kontstruktsiooniga, mille tootlikkus on 3-100 kWh olenevalt mootori tüübist. Need töötavad loodusliku gaasi peal. Tänapäeval piiravad hoone asukoha valikut tavaliselt nii olemasolevad elektriliinid kui ka kanalisatsioonitrassid. Mikrogeneraatorid ja märgalad vabastavad inimese nendest piirangutest.
"Ma arvan, et viie aasta pärast on mikrogeneraatorid rutiinne seadmetoodang maailmas, samamoodi nagu tänasel päeval puidupõletidki," ennustab Strandberg.
"Tehniliselt vananenud majas on elektrienergia kulu ühe ruutmeetri kohta aastas 300 kWh, heas seisukorras majas 200. Ökoloogilisi põhimõtteid järgiv süsteem suudab eletrienergia kulu viia 50 kWh ruutmeetrile aastas. Siin on arvestatud kõiki kolme komponenti: ruumi õhu kütmine, vee kütmine, ülejäänud energiatarve. Ruumi õhuküttele aitab kaasa seesama akumuleeriv savisein," võrdleb Mauring.
Ka katusel olevad päikesepaneelid akumuleerivad sooja.
Suvisel ajal piisab sellest sooja vee saamiseks. Praegu õnnestuks ruutmeetrise paneeli pinna pealt saada 100 W soojust.
VIHMAVEE KASUTAMINE hoiab kokku. "Võtame näiteks ühe maja, mis kasutab 100 m3 joogivett aastas. Oletame, et selle maja katusele sajab kogu aasta jooksul 60 m3 vihmavett ja voolab mööda vihmaveetorusid rentslisse. Kokku tuleb sellest majast 100 + 60=160 m3 reovett.
Kui nüüd vihmavesi koguda paaki ja tarvitada kohtades, kus ei ole vee kvaliteedile nii suuri nõudeid - WC loputuskastid, majapidamistööd, aiakastmine -, saame jällegi suure säästu. Ja joogivett kulub ainult 100 - 60 = 40 m3.
Saame 160 m3 asemel 100 m3 reovett, mis on suur majanduslik võit, arvutab Mauring.
Tallinnas maksab kogu linna vihmavee laskmine kanalisatsiooni hinnanguliselt 10-30 miljonit krooni, mille maksavad kinni pealinna elanikud.
Tõnu Mauring räägib, et ökokeskuse maja puhul hoiavad nad tänu vihmavee kasutamisele kokku ligi 70 protsenti vee tarbest. Maksma läks süsteem 10 000 krooni.
"Kui on põud, siis lülitame veevärgi ümber linna veevärgile," lisab Mauring.
Ka murukatus pole üksnes ilu pärast välja mõeldud, vaid aitab suurte vihmavalingute korral reguleerida vee hulka kanalisatsioonis. Ta imab nagu käsn vee enda sisse ja hakkab tasapisi sealt vett välja immutama.
"SAVIMAJADE PUHUL ei räägi me igavatest interjööridest, vaid fantaasiarikastest niššidega pindadest," näitab Mauring pilte, kus savist on tehtud riiulid, pingid ja kaminad.
Väga eksklusiivse põranda saab saviplonnidest. Seda tehakse nii, et liistudest valmistatakse põrand ette, tehakse viie cm sügavused ruudukujulised tühikud, sinna tambitakse savi vahele. See ei ole tavaline savi, vaid tugev liivasegune savi. Selle pind töödeldakse õli ja mesilasvahaga. Jääb tugev, pühitav ja pestav.
"Loomulikult pole mõtet seda panna vannituppa, kus vesi lariseb peale. Ehkki oleme seda katsetuseks hoidnud väga kaua kraani all, ei juhtunud midagi. See plaat tuleb küllaltki kallis, sest on käsitöövärk," seletab Mauring.
Savist tulevad väga vahvad aknaraamid: puitliistu külge tuleb polümeeriga liimida pakett, siis mätsida raamid savist. Suure aknana mõjub ääretult mõnusalt. "Kogu see aken läks maksma 1000 krooni," meenutab Strandberg.
KUI MAJA ON EHITATUD looduslähedastest materjalidest, siis ei tohi seda siseviimistlusega ära rikkuda, vaid tuleb samuti kasutada ökoloogilisi materjale.
Strandberg ja Mauring saadavad oma jüngrid poodi. Mõtlesin, et nüüd tuleb pidu, aga ei. Poest toodi kilo rasvata kohupiima ja hulgimüüjalt booraksit, kriiti ja linaõli. Segades booraksit kohupiimaga, tekib kohupiimaliim. Seda saab kasutada puidu liimimiseks ja ka pinna kruntimiseks.
Kui lisada klaas vett ja hunnik kriiti, mis segada ühtlaseks massiks, ning peenikese joana linaõli, siis saab isuäratava kohupiimavärvi. Värvimulda saab osta väheste maaletoojate käest. Värv peab paar tundi seisma ja säilib vaid neli kuni viis päeva.
Mida rohkem lisada liimainet - booraksit ja kohupiima - seda pestavamaks värv muutub.
Nagu hea kokk võtab toidu valmistamisel küll retsepti aluseks, aga teeb ikka tunde järgi, nii sündis siin ka kohupiimavärv - retsepti alusel, tunde järgi.
"Kohupiimavärvi retsept on üle 700 aasta vana. Sellega maaliti freskosid, mis on siiani säilinud," jagab Tõnu Mauring oma teadmisi.
Kaseiinvärv on mitmeid kordi odavam kui poest ostetud värvid.
"Kindlasti peseb vihm selle värvi maha?" küsivad skeptikud.
"Ei, seda nüüd kindlasti mitte," vaidlevad värvisegajad vastu.
"Kui lisada rohkem õli, saab õlivärvi. Kuid see on palju kallim kui kaseiinvärv. Linaõli, kuigi Eesti toode, on käsitöö. Värv tuleb siis sama kallis kui poe värv. Põrandad, uksed, aknad võiks värvida linaõlivärviga. Lage ja seinu ei ole mõistlik sellega katta."
Kõige otstarbekam on kasutada puhtaid naturaalseid värvitoone. Looduslikud toonid sobivad nii või teisiti kokku. Isegi siis, kui seda väga oskamatult teha. Selliste naturaalsete värvide vananemine ei ole kole, vaid pigem huvitav.
Kõik need pingutused ja ponnistused on eelkõige selleks, et keskkond oleks meeldiv ja tervislik.
Ökosäästlik:
Saviseina kuupmeetri tegemiseks kulub 2-6 kWh elektrienergiat. Betoonseina ühe kuupmeetri tegemiseks aga 200-300 kWh.
* * *
Heitvete puhastamine märgalal säästab kanalisatsioonivõrguga liitumistasu 100 000 krooni.
Ökosäästlik:
Ölikütte toodetud MWh maksab 200 krooni,
hakkpuidu MWh 60-70.
* * *
Tehniliselt vanas majas on elektrienergiakulu ruutmeetri kohta aastas 300 kWh, heas seisukorras majas 200, ökoloogilisi põhimõtteid järgivas aga 50 kWh.
Valge õlivärv
Linaseemneõli 600 ml
Titaandioksiid 1kg
Standõli 60 ml
Lahustiks võib olla tärpentin või sidrunikoore õli.
Standõli on linaseemne õli, mis on seisnud lahtises klaasnõus 3-4 aastat.
Valge kaseiinvärv
Rasvata kohupiim 225 kg
Kriiti 7 kg
Vett 2,5 - 3 l
Booraks 80 gr
1) Booraks lahustada 300 ml soojas vees.
Segada kohupiimaga.
Lasta 2 tundi toatemperatuuril seista.
2) Kriit kallata vette 2,5 l.
Lasta 2 tundi seista.
3) Kaseiinliim ja kriidipasta segada, kurnata.
Kasutada 1-2 päeva jooksul.
Copyright ©1995-2000 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre