FOTOD INGMAR MUUSIKUS

HÄÄLEKAS VAIDLUS: Pastor Peet Jürgenstein ja Mari-Anne Heljas omavahel.

PETTUS Ameerikas elava vanapreili Aime Nii (93) kingitus sattus Jaani koguduse asemel hoopis vahendaja Mari-Anne Heljase käsutusse.

Seaduse järgi tehtud patt

Madis Jürgen

madis@ekspress.ee

n laupäev. Mere kohalt hoovab nii paks udu, et Tallinnast Viimsisse sõites pole kallast nähagi. See tähendab, et varsti läheb soojaks.

Viimsis, Lepa tee 7 eralastekodus (Tallinna Perekodu) räägitakse kõva häälega. Rääkijad on perenaine Mari-Anne Heljas ja Los Angelesest kohale sõitnud pastor Peet Jürgenstein.

Pastor on kunagi Estonia teatri ooperikooris laulnud. Tema Tallinnas külma saanud bariton kipub bassiks üle minema.

Jürgenstein: "Preili Aime tahe oli see, et tema vara saaks Jaani kogudusele!"

Heljas: "Me ei ole selles asjas nii kokku leppinud!"

Jürgenstein: "Aga ise kirjutasite alguses kogu aeg preili Aimele, et te töötate Jaani kirikuga käsikäes."

Heljas: "Töötasimegi."

Jürgenstein: "Jaani koguduse juhatus ei teadnud midagi, mida te preili Aime rahaga teete!"

Heljas: "Kallis inimene! Saage aru! Me oleme täiesti iseseisev juriidiline isik. Preili Aimel ei ole siin midagi tahta!"

Los Angelese kesklinnas, 10 minutit Hollywoodist

Augustis 1997 läheb vanapreili Aime Nii oma kahekorruselises majas ust avama, aga ei saa tükil ajal ust lahti. Ta on kutsunud külla oma koguduse õpetaja Peet Jürgensteini.

Preili vabandab, et on väga närviline, magamata ja vaevatud. Ütleb, et ta on juba kaua tahtnud õpetajahärrale ühte asja rääkida, aga pole söandanud.

Preilile teeb muret, et ta tahab kinkida Tallinna Jaani kogudusele oma vanematele kuulunud kaks Tallinnas asuvat maja. Neid kinkimiseasju korraldab Tallinnas Jaani koguduse juriidiline nõustaja Mari-Anne Heljas. Ja vee üks asi - ta on saatnud Tallinna 100 000 dollarit oma venna Alfredi raha, et Jaani koguduse juurde loodaks tütarlastekodu. Ka tütarlastekodu rajamist korraldab Tallinnas Mari-Anne Heljas.

"Siis on sul ju kõik toredasti!" ütleb õpetajahärra Jürgenstein oma baritonihäälel. "Sul on head sõbrad, kes sind aitavad."

Preili raputab pead.

Mari-Anne Heljas ostis selle raha eest Viimsisse ühepereelamu (maksis selle eest 70 000 dollarit). Ja praegu elab selles majas Mari-Anne Heljas ise ja üks 15-aastane tüdruk (hiljem tuleb tüdrukuid juurde). Ja Jaani kirikuga pole asi kuidagi seotud.

Ka majad, mida preili Nii kavatses kinkida Jaani kirikule, on sattunud Mari-Anne Heljase juhitud Tallinna Tütarlastekodule. Preili Aime kallis kodukirik pole saanud mitte midagi.

Preili Aime on oma loo hinge pealt ära rääkinud.

"Ma palun teid, kallis pastor, aidake mind!"

Üevaade aastatepikkusest probleemist

Preili Nii ja Mari-Anne Heljase kirjavahetus on nii mahukas, et paljundusmasinas lõpeb tahm, enne kui kirjapakk sealt läbi lastud saab.

Nende kirjavahetus on täis kristlikku retoorikat, armastust ja kallistusi ja soove Kristuse lähedaloleku järele. Kohati on nad nii poeetilised, et kuidagi ei raatsi tsiteerimata jätta.

Armas preili Aime. Meil on sel aastaajal jälle varajane kevad. Maikuus õitsesid kõik korraga: maikellukesed, nurmenukud, kullerkupud, toomingad, õunapuud ja kohe ka sirelid. Ka teie kodukask on end täies suveehtes laiali laotanud.

Raha, mis tuleb korterite üürist, peale riigimaksude mahaarvamist kannan Jaani koguduse arvele. Nõnda olete te ju otsustanud. (Nii kirjutab Mari-Anne Heljas preili Aimele maikuus 1994.)

Mõni päev hiljem avab Mari-Anne Heljas Tallinna Pangas Tütarlastekodu arve ja laseb sinna kanda preili Aime
100 000 dollarit. Jaani koguduse arvele ei kanta ei sel päeval ega edaspidi kroonigi Los Angelesest tulevat preili Aime raha. Kokku tuleb seda 151 000 dollarit.

Kui preili Aime raha on üle kantud Tütarlastekodu arvele, pole preili Aimel selle raha üle enam mingit voli ega sõnaõigust. Seda raha käsutab laekumise hetkest Heljase juhitav Tallinna Tütarlastekodu.

Heljas ostab Tütarlastekodule Viimsisse maja. Ta plaanib preili Aime raha eest osta veel korteri kesklinna - lastekodu ülalpidamiskulude katteks. Nii ta ka teeb.

Mari-Anne Heljas on
kahtlemata andekas inimene

Tal on haaret ja lööki. Ta jätab endast sümpaatse mulje. Ta toimetab väsimatult. Ta tunneb seadust. Ta on töötanud advokaadina ja ta on võidelnud Eesti omandiks õigeusu kiriku varad. Ta korraldab oma asjad nii, et kui keegi peab tema samme sulitembuks, siis tõestada seda lihtne ei ole.

Septembriks 1995 on Heljas majad Graniidi tänaval preili Aime nimele registreerinud. Kõik on valmis selleks, et preili Aime saaks nad kinkida Jaani kirikule. Ja siis juhtub midagi kummalist. Äärmiselt segastel asjaoludel loobub Jaani Kiriku Nõukogu preili Aime pakutud üürimajadest.

Jaani Koguduse Nõukogu leiab äkki, et ilmselt on vanapreili Aime seal Los Angeleses oma kinkimise plaanid ümber mõelnud ja tahab majad hoopis Heljase juhitavale Tütarlastekodule kinkida.

Ometi kirjutab preili Aime 1995. aasta lõpul: ...mina pole oma kunagist otsust muutnud. Soovin, et minu Isakodu läheb tervelt Eesti Jaani Tallinna kiriku omandiks. Aga kirik on juba kingitusest loobunud.

Järgmise sammuna kingib preili Aime Graniidi tänava majad Heljase juhitavale Tütarlastekodule. (Vanapreili peab Tütarlastekodu Jaani kirikuga seotuks.) Kogu preili Aime saadetud raha ja Tallinnas asuvad majad ja tema raha eest ostetud korter on nüüd kõik Tallinna Tütarlastekodu nimel. Jaani kirik ei saanud midagi. Mari-Anne Heljas võtab Tütarlastekodusse tüdrukuid juurde. Neid on seal vahepeal kuus. (Praegu on viis.) Ta teeb suurejoonelisi laiendamisplaane ja kirjas preili Aimele nimetab, et juurdeehitus läheb maksma kaks ja pool miljonit krooni.

Preili Aimele hakkab kahtlus südamesse hiilima. Kas saata veel raha? On tema kingitud majade ja rahaga ikka kõik korras seal Eestimaal? On see ikka kõik Jaani koguduse käes?

1997. aasta sügisest on Aime Nii esindaja ja nõustaja õpetaja Peet Jürgenstein. Siitpeale on vanapreili Aime kirjad kategoorilised. Nad soovivad Heljasele rohkem kristlikku südametunnistust. Nad nõuavad, et Heljas nii Tallinnas asuvad kaks maja, lastekodu kui ka korteri Jaani kogudusele üle annaks.

Jaani Koguduse Nõukogul, kes 23. jaanuaril kokku tuleb, ei ole enam midagi preili Aime kingituse vastu.

Pikaks läheb see lugu,
hakkaks lõpetama

Udu muudkui pressib ja pressib läbi Viimsi kaldaäärse lepavõsa. Jutuajamine Lepa tee 7 kestab mitmendat tundi.

Bariton Jürgenstein on oma häälepaelad lahti rääkinud ja resonaatorid tööle saanud. Proua Heljas jookseb tagatoa vahet. Näitab dokumente ja õpetab seadust tundma.

Jürgenstein: "Proua Heljas! Kui te teeksite seda lastekodu koos Jaani kirkikuga, ei ütleks keegi paha sõna. See oleks preili Aime soov."

Heljas: "Kallis inimene. Kui lastekodu läheb kiriku alluvusse, on see lastekodu lõpp!"

Jürgenstein: "Proua Heljas! Te olete pettusega preili Aime kingituse kirikust mööda juhtinud!"

Heljas: "Jürgenstein, te olete mulle nii palju inetusi kirjutanud, et ma isegi ei solvu enam!"

Ja kui me autoga tagasi sõidame, kehastub pastor Jürgenstein äkitselt Figaroks ja laulab müriseva häälega:

A-va-ge sil-mad-kõr-vad ja vaatke, kuis te arm-sa-mad teid pet-vad ka-va-lalt!  

LEPA TEE 7: Valedesse kätesse sattunud lastekodu.  

PEET JÜRGENSTEIN: Kogu Tallinnas asuv Aime Nii kinnisvara ja Jaani kogudusele mõeldud 151 000 dollarit on Aime Nii tahte vastaselt teise omaniku leidnud.  

VANAPREILI AIME NII: Minu soov on olnud algusest peale, et kogu minu varandus Eestis kuuluks Tallinna Jaani kogudusele.

Copyright ©1995-2000 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster