gakevadine moetornaado on oma ringi moepealinnadele peale teinud ja New York, London, Pariis ning Milano võivad jälle kergemini hingata. Tühjakspumbatud disainerid tõttavad uueks ringiks patareisid laadima. Moetoimetajad teritavad sulge ja keelt ning modellid ravivad kitsastest kingadest paisunud konnasilmi ja ohtrast keemiast väljalangevaid juukseid.

Üldiselt võib öelda, et need, kellelt üllatust oodata võis, enamasti ka seda tegid.

John Galliano, kes Diori majas ilmselt omanike meele järgi peab olema, maksis omaenda kollektsiooniga kätte kõigile neile, kes tema loovust on puuri suruda püüdnud. Galliano lihtsalt jahmatas. Mida muud öelda hiiglasuurte paberist lindude, mänguautode ja liblikate kohta, kes mööda lava vaarusid. Kuna teemaks oli lapsepõlv, nägid modellid välja nagu väikelapsed, kes on ema kapi kallal käinud. Galliano senisest leivanumbrist - ajaloolisest kostüümist - polnud seekord õnneks lõhnagi.

Hussein Chalayan, moemaailma filosoof, jõudis oma mõtluste tulemusel kantava mööblini. Etenduse kulminatsiooniks oli see, kui modellid panid selga laua ja paar tooli. Eelmisel hooajal pani ta oma modellid lendama, ükskord varem aga kängitses nad plastikust viiulikastidesse. Ideesid sel mehel ilmselt ei napi.  

NAINE NAGU SEEN: Arkadius vormib vahtkummist seene- ja vorstikujulisi objekte, mida ta pluusideks ja kleitideks nimetab.

HÕIMUVENNAD MOELAVAL: Yohji Yamamoto kollektsioon oli kummardus meie Siberi sugulastele.  

KURJAD ILMAD TULGU KUREGA: John Galliano teeb laval lapsikusi.