Valget värvi surm

Lea Larin

ustria mägikuurordist Galtürist surmavast lõksust pääsenud Levicomi juhatuse esimehe Toomas Peeki arvates jäävad lumelaviinides hukkunud 38 inimese elud kohalike võimude südametunnistusele.

Kui lähedal te laviinidele olite?
Ega mägedes vahemaid kerge hinnata ei ole: lumesaju tõttu puudus nähtavus ja kõik oli nagunii ühtlaselt valge. Üks laviin läks meie hotellist paarikümne meetri kauguselt mööda. Laviini teele sattunud põder oli kokku rullitud. Kohalikud koristasid jäänused ruttu minema.
Hotelli eest parklast haaras teine laviin kaasa autod ja paiskas need vastas olevast mäenõlvast paarikümne meetri võrra üles. Autodel olid katused maha lõigatud ja need olid tihkelt lumme pakitud… Kõige suurem laviin jäi meist võibolla kilomeetri kaugusele.
Ära lennates nägin lennuki aknast, et mägedest oli laviine alla tulnud sadu. Lihtsalt räägitakse neist kolmest, mis Galtüri küla keskele keerasid.

Mis kõige hullem oli?
Kõige rängemini mõjus ükskõiksus. Lihtsalt öeldi, et lumi on teed ära ummistanud, parata pole midagi. Kui küsisime transpordi kohta, et kas helikopterid ei lenda, leiutas hotelli administraator iga kord uue vale: kord ei olevat ilma, kord ei saadud lennuluba.
Ometi olid ööd selged ja tuuletud, ma usun, et inimeste äraviimist oleks saanud korraldada.
Samal ajal, kui administraator käsi laiutas, et kopterid ei lenda, kuulsime tiivikute mürinat. Kuid sinna joosta oli võimatu – Galtür on 1800 meetri kõrgusel, õhku on nii vähe, et isegi kümme meetrit mäkke jooksu võtab silmade eest mustaks.
Kopterid käisid küll: tõid toitu ja aspiriini, aga ühtegi inimest peale ei võtnud.
Stress tekitab viha. Su elu sõltub mingi hotelli administraatori või kohaliku linnapea otsusest.

Kuidas kohalike käitumist seletada?
Mägedes elavate inimeste elu on sellele üles ehitatud, et turistid tuleksid ja hotelli jääksid. Turiste peibutatakse ilusate piltidega.
Ohtudest ei räägi keegi. Olen ligi 30 aastat merd sõitnud ja ma ei usu, et Austria võimudele ja ilmateenistusele tulid kolme päevaga maha sadanud üle kolmemeetrine lumekiht ja kümme päeva kestnud 60kilomeetrise kiirusega tormituul üllatusena. See on ju globaalne tsüklon.
Juba nädal enne suurt õnnetust ja laviine oli Galtüris lumevaringuid ja seetõttu olid teed suletud. Teed lükati lahti ja turistidevool jätkus.
Nende filosoofia oligi selline – mis teil viga, süüa on ja tuuakse kogu aeg helikopteritega juurde.
Mis seal vahet, kas ma suren täis või tühja kõhuga?

Mida te kõik see aeg tegite?
Treenisin, kuidas ennast 30 sekundiga riidesse panna. Sest iga päev ei tahtnud saapad jalas magada. Ega laviinide tulekut suure tuule tõttu kuulda polnud – 60 km/h, see on merel ju 9palline torm.
Voodi nihutasin laes olevate talade alt minema ja mõtlesin, kuidas aknast kiiresti välja pääseda: vaatasin, kus tuletõrjevoolik on, ja arutasin, kuidas linadest köit sõlmida.
Katsusime kogu aeg leida transporti, mis meid minema viiks. Ujusime… töö asju kirjutasin.

Mis mulje jäi teile kohalike valmisolekust katastroofiga toime tulla?
Võibolla, kui ilm on selge ja tuul ning sademed normaalsed, siis suudavad nad toime tulla. Ohtu ei osata hinnata, neil on tekkinud rutiin.
Kohalik linnapea tagus rusikatega vastu rinda ja kinnitas, et toime tullakse oma jõududega. Ta ei andnud tükk aega teiste riikide helikopteritele maandumiseks luba.
Minu sügava veendumuse kohaselt on turistide surma põhjustanud korralageduse taga kohalike tsiviilvõimude süüdimatus.
Oleks helikopter paar päeva varem inimesi evakueerima hakanud, oleks see värk võinud olemata olla. Tunda oli, et keegi ei riski anda käsku evakuatsiooniks – ilmselt mõeldi sellele, et kes kannab kulud, kui midagi ei juhtugi.
Päästevahendid olid algelised, inimesi kaevati kätega lumest välja. Ei mingeid termoandureid. Isegi lumelabidaid ei jätkunud.
Hotellis ei olnud mingit evakuatsiooniplaani lumelaviini ega tulekahju puhuks. Kuigi asutusel oli neli tärni, ei osanud töötajad inglise keelt. Kes saksa keelt ei osanud, oli päris hädas. Oleks võinud ju inimesi sellestki teavitada, et lumelaviini lähedusse sattudes rebib õhurõhk kopsud lõhki.

Kuidas te minema pääsesite?
Inimesed ootasid iga päev helikoptereid. Neil oli vist apaatia, lihtsalt moodustati järjekorrad ja oodati.
Tegelikult olid nad krambis. Lõpuks tekkisid tõmblemine ja paanika. Hakati rebima. Lapsi ju helikopterist välja ei saa tõsta.
Mina sain sõjaväe kopteri peale, mis viis kõik evakueeritud umbes 60 kilomeetri kaugusele Landeckisse. Seal läks enamik kriisiabipunkti psühholoogide käest abi saama. Ära tulin, kilekott näpus – kõik asjad ja varustus jäid maha.
Erinevalt tsiviilvõimudest saab sõjaväelaste kohta rääkida ainult head – kõik rääkisid inglise keelt ning paistsid ülimalt asjatundlikud. Võrreldes Švejki aegse Austriaga on asjad tagurpidi – praegu on tsiviilvõimud sama süüdimatud kui toona sõjaväelased.

Mida te mägedesse kaasa võtta soovitate?
Järgmisel korral teen varustuse veel ratsionaalsemaks. Peaks olema väike kott soojade riietega. Kindlasti peaks kaasas olema vilkuriga taskulamp, väike konjakipudel, miniapteek ja hermeetiliselt suletud pakk rahaga.
Galtüris käis paar korda taksokopter, mille meeskond oli 1000 dollari eest nõus sind ohutusse kohta viima. See siis on elu hind.

Kas saadud šokk on teid muutnud?
Valge värv läks minu paletil teise kohta. Kui enne oli see minu jaoks puhtuse, usu ja lootuse värv, siis nüüd on valge minu jaoks surma värv.

Eestlasi lumevangis teisigi

“Teisel päeval hakkas sadama lund ja kõik mäed suleti. Lisaks pandi kinni külast välja minevad teed – lähistel oli kaks ohtlikku kohta, kust laviin oleks võinud tulla,” kirjeldab äpardunud suusareisi Galtürist kuue kilomeetri kaugusel Saint Antonis lumevangi sattunud Ekspress Grupi juhatuse esimees Gunnar Kobin.
Hirmu laviinide ja lume ees siiski ei tekkinud: “Öösel tuli küll hotelli perenaine ja pani akendele luugid ette – sealtpoolt küljest läks laviini tee. Ise me vaatasime, et kui laviin tuleb, siis viib ta Shelli bensiinijaama ära, hotellist oleks trajektoor mööda läinud.”
“Muidugi on see väga masendav, mis Galtüris toimus, aga Saint Antonis valitses selline meeleolu, et kõik sõimasid austerlasi, miks nad ei viitsi mäge korda teha. Ettevaatusabinõudega pingutati meie külas isegi üle: linnapea käskis õhtul kõik kõrtsid sulgeda, hirmu küttis üles ka kohalik kaabeltelevisioon, kus esimesel ohupäeval ilmus üleskutse: “It is ordered to stay in acommodation.” Kuigi järgmisel päeval oli ilm ilus, teatati ikkagi, et olukord on ohtlik, ja alles kolmandal päeval anti mõista, et pisut jalutada ei ole kurjast,” räägib Kobin.

Sajandi suurim lumeõnnetus

Austrias lumevangis istus saatuslikul nädalal teisigi eestlasi. Kui palju täpselt eestlasi ohupiirkonnas viibis, pole teada. Eesti Austria suursaatkonna andmetel viibis surmalõksus Galtüris ainult Peek koos kolme kolleegiga.
“Kuna kriisipiirkond oli suur – hõlmas kahte liidumaad –, siis on raske öelda, kui palju seal kokku eesti turiste võis olla. Kõik külad ei ole ju mägedes,” ütleb saatkonna töötaja Meelis Aas.
“Nii traagilist lumeõnnetust pole Austrias selle sajandi algusest olnud,” kinnitab Aas, “Galtür asub küll laviiniohtlikus, nn punases tsoonis, kuid see, et laviinid otse külla tulid, oli suur üllatus.”

Laviini all on raske ellu jääda

“Reeglina teatakse, kustkohast laviinid alla võivad tulla,” ütleb staazhikas alpinist Jaan Künnap, kes on laviiniga sõitnud, laviini pildistanud ja ka inimesi laviini alt välja kaevata aidanud.
Apinistid jälgivad mägedes temperatuurikõikumisi ja sademeid laviiniohtlikes kohtades vägagi teraselt.
Austria traagilise laviiniõnnetuse kohta arvab Künnap, et küllap kaotati seal kontroll olukorra üle: “Olen seal ise käinud, tavaliselt pommitatakse Apides nõlvu lumekahuritega ja kutsutakse kunstlikult laviinid esile, et suuremat ohtu vältida.”
Künnapi arvates võisid Austrias hiiglaslikud laviinid tekkida seetõttu, et kergelt jäätunud lumega kaetud mägedele sadas paarikümnekilomeetrine lumekiht, mis samuti külmus. “Kui ülemise ja alumise lumekihi vahele jääb pehmet lund, siis hakkavad lumeplaadid kallakut mööda väga kergesti liikuma. Piisab lume enda raskusest,” räägib Künnap.
“See ei ole nagu filmides, kus laviini kujutatakse justkui veerevat lumepalli, mis aina kasvab. Tegelikult liigub ülevalt tipust, Alpide puhul umbes kahe kilomeetri kõrguselt, suur mass lund korraga. Arvatakse ka, et laviin on pehme lumi, mida saab hiljem kätega kaevata. Tegelikult surutakse laviinis suure kiirusega liikunud lumi tihkeks massiks, mis tavaliselt kohe külmub,” kummutab Künnap eksiarvamusi.
Selle kõige tõttu on laviini alla sattudes ellujäämise šansid tühised. Kui just ei satuta maapinna lähedale. Sügavamale lume alla jäänul surutakse rinnakorv sisse ja ta jäätub peaaegu silmapilkselt.
Kõigest hoolimata ütleb Künnap, et laviin on ilus.