Armastuse sekti pealik

Selle Mõtsar

astaid haudus meedikute koolkond sõjaplaani salateaduste õpetaja Luule Viilma (48) vastu. Tohtreid pahandas, et imearst peab armastust ja andestust paremaks haiguse peletajaks kui tablette. Viilma ravimit – raamatut “Ellujäämise õpetus” – saatis tohutu menu. Nüüd nurruvad sõjakuulutajad nagu rahulolevad kõutsid: armastusega ravitseja on arstide ridadest välja heidetud.
Läinud aasta 3. septembril lõppes Viilmal günekoloogi litsents, mille alusel ta viimased aastad tegutses. Uut litsentsi pole ta taotlenud, enda sõnul seetõttu, et teab, et talle seda niikuinii ei antaks.
“Tal ei ole enam ARSTI litsentsi!” võidutseb Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa. “Me ei pea õigeks, et ta annab inimestele lootust, et suudab neil haiguse ära võtta.”

Salateadus contra meditsiin
Öelge valutavale kohale “ma armastan sind”, õpetab Viilma.
“Mina nohu armastusega muidugi ei raviks,” kritiseerib Tallinna Psühhoneuroloogiahaigla peaarst Tiit Kadastik. Ta on lugenud Viilma raamatut vaid kolm lehekülge, rohkemaks ei suutnud ta end sundida.
“Tal on õigus, et just hirmust ja süütundest tulevad hädad. Ega ma surmtõsiselt ka kohe kõike ei võta, aga positiivne iva on küll tema õpetuses sees,” räägib Viilma raamatuid lugenud Irma, kes on katsetanud enda peal küll joogat, küll nädalast elu ainult veega.
Enne Haapsallu kolimist töötas Viilma Raplas günekoloogina. Rapla perearsti Reine Kadastiku sõnul sõidab Rapla rahvas tänini Haapsallu Viilma juurde. Reine Kadastikule on Viilma õpetus vastuvõetamatu: “Kui tulin ise lõikuselt ja olin veel voodis, siis keegi hea inimene tõi tema raamatu. Kolm lauset suutsin lugeda, siis panin kõrvale.
Ja nüüd, kui olen teda televisioonis näinud, tundub, et ta on täiesti ära pööranud.”
Tohtrid sosistavad omakeskis, et pärast visiite Viilma juurde läheb paljude patsientide olukord päris hulluks. Üks Tallinna psühhiaatriahaigla arst räägib mehest, kes läks Viilma seanssidele. Võttis Haapsalus hotellitoa ja puha. Kui koju naasis, üritas naisega räigelt ja vägivaldselt intiimsuhtesse astuda. Takkaotsa tahtis naist pliidile tõsta. Aga see on lugu, mida kohtus tohter ei korda. Pealegi oli mees juba enne Viilma juurde minekut psühhiaatriahaiglas ravil olnud.
Teise sama haigla tohtri sõnul satuvad paljud inimesed suurde ärevusse, kuna püüavad järgida Viilma õpetust, aga nad ei leia enesest piisavalt süütundeid, mida vaja vabastada.
Ent ükski meedik pole võtnud telefonitoru, et Viilmale otse öelda: sinu ravi tegi minu patsiendi olukorra hullemaks.
Oma pikast praksisest on Luule Viilmal teada vaid üks tagasilöök. Tema juurde tulid vanemad koos skisofreenikust tütrega. Kõik kolm võtsid üritust tõsiselt ja tüdruk paranes. Siis tutvus tüdruk sama haigust põdeva Jehoova tunnistajaga ja tüdruku olukord halvenes kiiresti.
Järve haigla sisehaiguste osakonna doktor Elga Mesimaa ütleb, et tema ise pole küll Viilma fänn, aga ei tea samas ühtki haiget, keda Viilma enda juures kinni oleks hoidnud, eriti kui patsient veel tavameditsiini abi vajab.
Tartus praktiseeriv onkokirurg Ragnar Heido suhtub Viilmasse ja tema ametivendadesse neutraalselt. “Objektiivselt võttes jätab tema tegevus mu külmaks. Ainus, mis sensitiivide puhul meid segab, on see, et tüüpiliselt jätavad inimesed imearsti juurde minnes järelravi katki ja haigus läheb sel ajal edasi. Nii et me kaotame kõvasti aega. Samas – igas riigis eksisteerib kõrvuti tavameditsiiniga ka taoline meditsiiniline tegevus,” on Heido tolerantne. Ühtegi konkreetset juhtumit seoses Viilmaga Heidole ei meenu.
Vähiregistri juhataja Tiiu Aareleid arvab, et kui Viilma suudab vähihaigele jõudu juurde anda, on see väga oluline.

Täitsa inetud asjad
Viilma arstilitsentsi kallale hakati kippuma juba aastaid tagasi. “Ja sellega olid täitsa inetud asjad,” märgib Viilma sama sügavrahulikul toonil, nagu ta aitab hädalistel oma hirmudest ehk haiguse allikatest vabaneda.
Kaks aastat tagasi sai ta kirja, mil polnud ei templit ega allkirja, kuid mis kohustas teda ilmuma Tartusse Naistearstide Seltsi koosolekule.
“Ma ütleks, et minuga käituti kui paberilipakaga ja arvati, et ma lambukesena panen kaela pakule ja kirves langeb siis lihtsalt.”
Viilma jõudis Tartusse viis minutit ettenähtust hiljem. See tähendas, et testirongile, millest kiri teda sõnagagi ei teavitanud, teda enam ei lubatud. Viilma arvab praegu, et tegelikult ei olnud mingit testi üldse ette nähtudki.
Naistearstide Seltsi pahameeleks jäi Viilma seisukohale, et kui talle on litsents ametlikult antud, siis võetagu see ka ametlikult ära. Ja alles nüüd tõuseb ta hääl poole tooni võrra: “Ega ma ikka päris lambuke ka ei ole.” Ja jätkab taas rahulikult: “Kui mulle anti valida, kas jääda arstiks või inimeseks, siis ma valisin viimase. Nüüd on sotsiaalministeerium minust lihtsalt käed puhtaks pühkinud.”

Viilma edastab uue sõnumi
Viilma uksekell ei tööta hästi. Võtab natuke aega, enne kui ta uksele ilmub. Selge sügav pilk, üleni mustas, kaelaehteks kuukivi. Väga muljetavaldav.
Esimese korruse tuba on kui talveaed, täis lopsakat rohelust. Toa temperatuur on troopikast kaugel. Selline, mille kohta öeldakse, et inimene säilib külmas noorena.
Imearst pakub kohvi ja vastlakukleid.
Viilma mõjub suure ja rahuliku, emaliku energiakerana. Ta päästab oma silmadega lahti sellise energiapaisu, et pea tundub hiigelsuureks palliks kasvavat. Viilma sõnadevool on tõesti sugereeriv ja inforohke… selleks siis kassetid, kuhu Viilma jutuajamise salvestab ja külalisele kaasa annab.
Seekord räägib Viilma lindile oma uue sõnumi: eelmise aasta aprillist selle aasta juuni lõpuni võimenduvad inimeste uhkus ja kõrkus. “Need on üldse kõige raskemad energiad, mida inimene taluda suudab,” sõnab Viilma.
Uhkus on selline energia, mis võtab inimeselt mõtlemisvõime ära, arvab Viilma ja konstateerib: “Arulagedust on selle aasta jooksul olnud hästi palju.”
Kõrkus on energia, mis tekitavat vähki. “Kui inimesed loevad seda, siis olen taas kohutav süüdlane, sest vähki haigestuvad inimesed on kuldsed inimesed,” teab Viilma oma sõnade mõju üldsusele ette.
Miks kuldsed inimesed siis vähki haigestuvad? Kuld on raske metall ja kui inimene tahab olla kuldne inimene, siis koguneb ta kehasse liiga palju kulda, räägib Viilma.
Kõrkus olevat jälle ainus omadus, mida inimene ei suuda andestada, ja ainuke patt ilmas on kui inimene ei andesta. Aga kui inimene teab, mida tähendab kõrkus, siis suudab ka seda andestada. Kõrkus on uhkustamine oma kannatustega.

Kõige hullem õppetund
Viilma sõnul hakkab peagi kasvama uus energia – see on süütunne. Miks ta on kõige hullem? Inimesele võib vähk tekkida ükskõik kuhu, pealaest jalatallani. Ainult mitte südamesse ja diafragmasse, sest enne, kui vähk seal võimust võtab, inimene sureb. Aga kui inimene süütunde energiat kõvasti enda sees hoiab, saab ta selle tõttu kõrgema tasandi haiguse. See on hingehaigus ehk tundetus, mille allikaks on süütunded, kõlab Viilma õpetus.
Edasi tuleb Viilma järgi depressioon – seisund, kus inimene ei hooli enam mitte millestki. Kui depressiooni alla suruda, olevat järgmine aste apaatia.
Erinevus on selles, et depressioonis inimene on füüsiliselt ja emotsionaalselt järjest rohkem maadligi, aga ta tunded on ergad ja ta reageerib kõigele väga valuliselt. Apaatses olekus on inimesel füüsiline ja emotsionaalne kõrgseis, aga tunded täiesti nullis. “Nii et depressiooni allasurumisega, halva tuju keelamisega, enda positiivseks mõtlejaks sundimisega jõuabki inimene apaatiasse,” teab Viilma. “Apaatiat võib veel ka teisiti nimetada – tundetuseks, südametuseks, külmaverelisuseks. See oleks kui elamine elava laibana.” Sellise stsenaariumi vältimiseks soovitab salateaduste teadja vabaneda oma süütunnetest ja hirmudest. “Ja ärge süüdistage kedagi,” kordab ta enda põhitõde.
Kui Viilma ise järjekordse rünnaku ohvriks satub, ei süüdista ta vastu. Kui temalt küsida (mida on päris ebameeldiv teha), et räägitakse, nagu …satuksid paljud pärast visiiti teie juurde hullumajja, siis ta ei ägestu ning isegi ei muuda hääletooni.

Pole prostitutsiooni, pole alternatiivmeditsiini
Nagu prostitutsioon, pole ka alternatiivmeditsiin Eestis ei illegaalne ega legaalne. Ehk teisisõnu – me lihtsalt eitame selle olemasolu. Viilma sõnul on alternatiivmeditsiin ametlikult tunnustatud näiteks Lätis, Venemaal, Soomes jne. Aga mitte Eestis.
“Ei saa ju iga käejooni lugevat mustlast hakata litsentseerima,” õigustab endine sotsiaalminister, Haapsalust pärit riigikogu liige Toomas Vilosius. Tema sõnul on seadusandjatel targematki teha kui reguleerida ja defineerida alternatiivmeditsiini. See on meedikute koolkonnast mõjutatud poliitikute seas lihtsalt põlu all.
Ent Viilma on tunnustatud mujal. Tema sõnul on ühe Moskva instituudi professor Timofejeva kutsunud Viilmat sinna õppejõuks. Iga kuu vähemalt nädala on tal loengud Soomes. Esimene osa “Ellujäämise õpetusest” on soome keeles juba ilmunud, teine osa kohe ilmumas.
Viilma räägib veel Houstoni ülikooli professorist Vlahhovist, kes tunnustab Viilma raamatut “Ellujäämise õpetus” sedavõrd, et kasutavat eestlase raamatut oma patsientide ettevalmistamiseks. “Mis mul nüüd viga, ma võin nüüd ainult ravimeid määrata. Kõik eeltöö on raamatu kaudu tehtud,” on öelnud Vlahhov Viilmale.

Ise pole õpetajat leidnud
“Olen otsinud, et keegi ka mind õpetaks, ütleks, et sa teed neid ja neid vigu,” räägib Luule Viilma. Oma otsingutel on ta jõudnud Indiasse, Kanadasse, Ameerikasse. Ja alati leidnud end taas õpetaja rollis. Pettumuse valmistasid kohtumised India guruga ja ka Tiibeti laamaga.
Viilma kinkis India gurule oma ingliskeelse raamatu. Guru oli üllatunud, et valge inimene ja niimoodi…
Tiibeti laama pärinud, mida Viilma temast arvab. “See oli minule löök. Kui laama küsib enda kohta, mis ma temast arvan. Arvab see, kes ei saa asjast aru,” laseb Viilma pettumusel välja paista. “Ütlesin talle, ma ei arva midagi, ma tunnen. Selle peale ta kummardas maani. Ta sai minu delikaatsusest aru, sest tal ei olnud vaja, et ma oleksin talle öelnud. Ta oli haige.” Ühele pühakule, kellesse inimesed pimesi usuvad, ei ole paslik midagi säärast öelda.
Kuigi Viilma raamatutõdede kohta öeldakse, et see on filosoofide, piibli ja idamaiste tarkuste segu, tunnistab Viilma, et pole ühegagi neist põhjalikult tutvust teinud. “Mina olen armastuse usku,” kuulutab ta oma ususekti.

Äge ärinaine?
Palju on Eestis Viilma raamatuid müüdud? “Ärme sellest räägime, pole mõtet kadedust suuremaks ajada,” vastab Viilma.
Kallis on visiiditasu? Räägitakse 500 ja 1500 kroonist… Üks pensionär helistas Viilmale: “Mul ei ole veel kogu raha koos, aga häda ei luba enam kannatada. Kas võtaksite mu vastu? Maksan puudujääva osa hiljem…” Telefonile vastanud imearsti abikaasa päris, et palju siis raha kogutud on. “600 krooni,” tuli õnnetu vastus. Kas ta teab, palju visiit maksab? Pensionär muutunud hoopis kurvaks: “Loomulikult… 800 krooni.” Tegelik visiiditasu on üle viie korra madalam.
Viilma sõnul on tal nn materiaalset nii palju kui vaja või natukene vähem, aga ta pole hädas. Täiesti ebatüüpiliselt ei ole tal mobiili: “Mobiiltelefon on see, millega inimene endale pidevalt ise vastu pead ja kõrvu taob, see suurendab veel süütundeid. Mina pean suurimaks väärtuseks hingerahu.”