| Eesti Ekspress 28. oktoober 1999 | Kodumaa | ||||||||||||||||||||||||||||||||
|
KURIOOSUM - Valimisvõitlusest Pärnus 1913 sündis Eesti esimene mängufilm. Pärnu linnapea hädas karuga JAAN RUUS
Filmis loeb jõukas härrasmees Frackmann ajalehest, et "Pärnumaa metsades elavat kohutav suur karu, millepärast kõik ümbruskonna Saksa elanikkond hirmul olevat". Ta organiseerib politseinikud, härrasmehed ja bur¼id karu jahtima. Kuid saksad lahkuvad lahinguväljalt haledalt ja läbipekstult. Frackmann on jäänud karu alla ja ta kuub on narmais. Lõputiiter teatab, et "karul seista pesa nii kindlasti, et vaevalt loota võib teda ärahävitada". Esilinastusel 13. veebruaril 1914 tundsid vaatajad selles mõistujandis ära eestlaste ja sakslaste ägeda ja dramaatilise valimisheitluse Pärnu linnavolikogu valimistel ja sellele eelnenud kohtuprotsessi Pärnu linnapea Oskar Brackmanni ja Jaan Karu vahel. Saksa kants Kuni valimisteni 18. detsembril 1913 kiitis Pärnu volikogu "ühehäälselt" heaks kõik sakslaste ettevõtmised. Kui Võrus oli "Eesti ollus" linnavolikogus enamuse saanud juba neli aastat varem, siis nüüd jõudis eestlaste rõõmuvõit ka Pärnu. Linnavolikogusse valiti 31 eestlast ja 25 sakslast või saksameelset. "Saksa kants Pärnus on purustatud," hõiskas Postimees. "See kuulutab saksa alalhoidluse saatust kõigis meie linnades." Pärnus elas tollal u 18 000(?) inimest, valimisõigus oli aga vaid 712-l, kuna kehtis valimistsensus. Valijal pidi olema vähemalt 300 rubla eest "liikumata varandust". Reaalselt oodati kohale 660 valijat. Ülejäänud olid haiged, kinnitamata pärijad, "naisterahvad ilma volitamise võimaluseta" jne. Neist 660st häälest anti ära 620, siis 94 protsenti. Valimised olid haruldaselt elavad, kohale sõidutati isegi haiged. Valijaid tuli kohale Tallinnast, Viljandist, Peterburist, isegi Kaluugast. Rong, mis hommikul Pärnu pidi jõudma, läks linna lähistel rööpaist välja ja pool tosinat saksa valijat pidi linna kõmpima jalgsi. Eestlastele rõõm missugune! 56st linnavolinikust sai kõige enam hääli suurkaupmees Johannes Linde (506 poolt, 114 vastu), suurkaupmees Hermann Ammende oli 28. (346 poolt, 274 vastu). Linnavolinike hulgas oli palju kaupmehi ja laevakapteneid, ka ehitusmeistreid ja advokaate. Senine linnapea Oskar Brackmann sai sisse kolmekümne esimesena: 340 poolt, 280 vastu. Reaalpoliitilistel kaalutlustel oli Brackmann ka eestlaste "uuenduse-nõudjate" nimekirjas. Kuid kõige agaramad valimiskihutajad ja väsimatud linnavalitsuse arvustajad, ajakirjanik Jaan Karu ja advokaat Hugo Reimann, kukkusid läbi. Teine päev Kuid linnavolikogu liikmeile valiti juurde ka 12 volikogu kandidaati. Neist osutus esimesel päeval valituks kuus. Ülejäänud tuli ära valida kohe järgmisel päeval. Lisavalimistel üritasid sakslased kompromissi: nende poolt kolm ja eestlaste poolt kolm kandidaati. Eestlased nõudsid, et täiendavas nimekirjas peavad olema Karu ja Reimann. "Igal asjal on oma piir," oli Brackmann resoluutne, "jäägu teised, kuid mitte Karu!" Kokkuleppest ei saanud asja. Valimismasin käivitus taas. Riiga ja Tartusse tagasisõitjad saadi kätte Valgast. Lõplikult oli siiski lahkunud 76 valijat. Kui valged ja mustad kuulid kokku loeti (poolt valge, vastu must), selgus, et sakslased kukkusid täielikult läbi ja valiti kõik 6 kandidaati eesti nimekirjast. Jaan Karu sai 279 poolt- ja 264 vastuhäält. 40 päeva soolaputkat laimamise eest Kolm nädalat enne valimisi arutas Riia ringkonnakohus oma väljasõiduistungil Pärnus Pärnu linnapea Oskar Brackmanni ja linnaameti kaebust Jaan Karu vastu laimamises. Karu kirjutas oma lehes, et Waldhofi puupapivabrik reostab Pärnu jõe vett. Selle asemel, et Brackmann linnapeana sellele vastu seisaks, kaitseb ta hoopis vabriku huve kui selle üks direktor. Karu advokaat Jaan Poska nõudis vabrikust välja tõendi, et kümne aasta jooksul on Brackmann saanud Waldhofi direktorina 46 000 rubla palka. Kohtus selgus, et Brackmann oli Waldhofi direktor juba siis, kui ta seda volikogu koosolekut juhatas, kus otsustati maa müük vabrikule. Poska ei jätnud kaitsekõnes rõhutamata ka seda, et Waldhof on välismaa kapitalistide ettevõte ja need viivad oma kapitalid välismaale, jättes meile haisvad solgiaugud. Kohus leidis, et Karu on laimanud kogu linnaametit, mõistis ta süüdi ning karistas teda 40 päeva vangistusega. Karu kaebas edasi ja pole teada, kas ta selle aja ära istus. Moraalselt ta küll võitis, sest avalikult selgus Brackmanni huvide konflikt ja see 46 000 rubla kleepus Brackmannile pikemaks ajaks külge. Süüdistaja leidis, et kirjutis on "laimava sihiga linnavalimiste kihutuse otstarbeks", milles tal võis ju õigus olla. Kuid Waldhofi vabrik oli vett reostanud juba 11 aastat. 1903. a asutamislepingus oli selge punkt, et jõe vett ei tohi rüvetada. Kui linnaarst tahtis saata ministeeriumile ettekande jõe reostamise kohta, ähvardas linnanõunik Hermann Ammende mehe lahti lasta. Kirjanik Hindrey Komöödia idee võtsid operaator Johannes Pääsuke ja filmis näitlejaid juhendanud Vanemuise parukameister ja asjaarmastaja-näiteringide juhataja Tõnis Nõmmits Postimehe 9. detsembri nädalavestest. Enese teadmata pakkus Hoia Ronk (Karl August Hindrey) kahele mehele stsenaariumi sünopsist, kui kasutada tänapäevast väljendust. Ta följetoniseeris: "Pärnus peeti karujahti. Metsloom oli kurja teinud. Oli linnapea Brackmanni kõvasti kriimustanud. Ja nüüd tuli suur tagaajamine... Tagaajamisel sai linnapea Brackmann jäledasti pureda, ta kisuti seekord nii täielikult paljaks, et teisel inimesel piinlik oleks niisuguses ülikonnata olekus liikuda." Kondikava oli olemas. Tuli vaid liha luude ümber panna. Kas oli see operaator Pääsuke ise, kes paarilt kinoomanikult 1000 rubla hankis ja uljalt alustas, või andis filmi tegemiseks raha ka Eesti Rahvuslik Eduerakond ja Postimees sest tulemas oli poliitiline film , pole tänaseks teada. Kuid Eesti filmikunst oli sündimas. Politsei keelas filmi Pääsuke saatis jaanuaris 1914 Eesti kinoomanikele kirju, milles teatas oma uuest mängufilmist. Kirjas Pärnu kino Illusioon omanikule lubas ta: "Loodetavasti saab see pilt Pärnus hiiglamoodi rahvast tõmbama, sest juba Tartuski on nõudmine tema järele suur." Pääsukese lootus siiski ei täitunud. Politseiülem keelas Pärnus filmi ära. Nii toimuski esilinastus Tartus kinos Ideal, ka politseitsensuuri poolt kärbituna, sest kummalised mundrid olevat naeruvääristanud politseinikke. Pärnu valimisi oli Eesti ajakirjandus laialdaselt valgustanud. Sellepärast võis ka Ideal nimetada "Karujahti Pärnumaal" kõikidele tuntud päevasündmuseks. Tallinnas linastus film kinos The Royal Bio. Päevaleht pidas seda endastmõistetavalt Pärnu kõmuliste valimiste pildistuseks ja pealkirjastas uudise "Pärnu linnavalimised kinos". Jandi allegooria oli selgelt loetav. Hoia Ronga järgi näidati Tartus filmi "rahva suurel osavõtmisel". Müügikirjas Võru kinoomanikule reklaamis Pääsuke, et Viljandis olevat kino "kõik neli päeva rahvast tungil täis olnud". Ainus, kes filmist ei saanud pikalt kirjutada, oli Jaan Karu ise. Politsei hirmul pidi ta oma lehes piirduma lühiteadetega, et Pärnu karujaht tuleb Tartus etendamisele ja et seda näidatakse ka Viljandis ja Tallinnas. Kuid "nagu kuulda, on piltisid ka Soomemaale tellitud", teadis Karu. Esimene Eesti mängufilm jõudis rahva
hulka. Poliitika oli sünnitanud entertainmendi. TULD, KARU! Kõvakübarates sakslased Vändra metsas (K)karu jahtimas.
Jaan Karu
Oskar Brackmann (1841-1927)
Johannes Pääsuke (1892-1918)
PIONEER: Eesti esimese mängufilmi "Karujaht Pärnumaal" looja Johannes Pääsuke.
SKANDAALNE - Suurärimees Preatoni nõuab Õhtulehelt au riivamise eest 3 miljonit. Tüli algas Arvi Tapveri artiklist, kellele see pole esimene kord kohtusse sattuda. Afääriajakirjanik
TEE KOHTUSSE JUBA TUTTAV: Tapveri sõnul ajas Preatoni hagi naerma isegi teda Tallinna Linnakohtus esindanud advokaadi. MIHKEL KÄRMAS
Üks väheseid suuri eestikeelseid lehti, kus Tapver veel töötanud pole, on Äripäev. Seni on ta ühes töökohas vastu pidanud keskmiselt aasta. Viimased kaks kuud töötab ta ajakirjas Luup. Mängu tuleb Veel suvel töötas Tapver Õhtulehes. "Tundsin teda Eesti Ekspressi ajast ja teadsin, et temaga võib tekkida probleeme," meenutab tabloidlehe peatoimetaja Priit Hõbemägi. Tema aimdus läks täkkesse. Eestis kõvasti kinnisvarasse investeerinud Ernesto Preatoni pidas enda au ja väärikust solvavaks 7. juuni Õhtulehes ilmunud Tapveri artiklit "Allilmaliider ?vedovi kuulsusetu lõpp". "Tegelikult suhtleb Švedov ühteviisi vabalt nii Moskva allilma, Venemaa julgeolekuteenistuse FSB kui ka maineka itaallasest Tallinna kinnisvaraärimehega," kirjutas Tapver. Ehkki Preatonit nimeliselt artiklis ei märgita, esitas itaallane juuli algul Õhtulehe ja Arvi Tapveri vastu kohtusse hagi ja maksis silmagi pilgutamata üle 90 000 krooni riigilõivu. Tapver väidab, et ei viidanud artiklis üldse Preatonile. "Neil kahel inimesel on ühist ainult see, et mõlemad on itaallased," selgitab artikli autor. Tõe ja fantaasia Kõikjal, kuhu Arvi läheb, saadavad teda afäärid. Ajakirjanik Tapver armastab kirjutada suurtest ja keerulistest skeemidest, mille otsad viivad tavaliselt Venemaale või kaovad kusagile Neitsisaartel registreeritud off-shore-firmadesse. Mõned nimetavad Tapveri töid palmarulikeks, teised hoopis vandenõuteooriateks. "Tal on ajakirjaniku kohta pagana hea nina. Tüübil on ilmselgelt visadust nui neljaks, ta saab asja kätte. Kuid mõnikord näeb ta kolli seal, kus seda tegelikult pole," nendib lapsepõlvesõber ja endine kolleeg Kaubalehest Kristjan Otsmann. "Tapver lubas palju, tegi aga märksa vähem. Kui midagi tegi, siis informatsiooni hankis ta kiiresti. Lugusid pidi kõvasti toimetama, sest nad olid üsna mahukad. Tema kohta käis toimetuses nali kui anda Tapverile ükskõik milline teema kirjutada, siis teeb ta sellest ikka maffialoo," räägib Hõbemägi endisest alluvast. "Arvi Tapver leiab oma pikas elus kindlasti veel koha suhtekorralduses ja sõubisnises. Hämmastaval kombel puudub tal taktitunne ja tal on meditsiiniliselt väike südametunnistus. Tema lugudes on tõelisuse ja fantaasia suhe 50:50, aga ta teeb sellest nii mõnusa miksi, et ei saa enam aru, kus lõpeb tõde ja algab fantaasia," on Eesti Ekspressi toimetaja Tiina Kaalep karmim. Ei karda kohut ega Männiku karjääri Tapver arvab, et talle tehakse ülekohut. "Ma olen alati üritanud teha tööd objektiivselt ja võimalikult kiiresti. Olenemata riski suurusest, kas lõpetad Männiku karjääris või kohtus," sõnastab Tapver oma kreedo. Tapveril on harjumusi, mis kolleegidele närvidele käivad. Ka intervjuu ajal kargab ta iga natukese aja tagant närviliselt püsti ja mõõdab sammudega tuba nagu loomaaia tiiger oma puuri. Ja veel on tal komme täiesti süüdimatult teiste inimeste laudadelt nende pabereid lugeda. "Kord palus Tapver mul ühe delikaatse asja kohta informatsiooni otsida. Helistasin sellega seoses ühele inimesele. Tapver läks aga hiljem sama telefoni juurde ja valis redial'iga sama numbri. Pärast oli inimene väga pahane," räägib endine Eesti Ekspressi kolleeg Meelis Hiiob. Tapveri sõnul käib jutt mahalastud Jaak Veike äripartnerist Ahti-Kullervo Jõgist. "Ta keeldus Hiiobi kaudu minuga rääkimast. Ma tahtsin uuesti proovida las ta siis ütleb mulle otse ära." Punkbändi solist Tegelikult on Arvi abivalmis inimene, osutades sageli inimestele teeneid. Kui Kristjan Otsmann veel Keila keskkooli 9. klassis käis, varustas aasta noorem Arvi nende sõpruskonda piiritusega. "Pagan teab, kust ta seda sai, aga igatahes oli see mõistliku hinnaga," meenutab Otsmann. Pere ainsa lapsena üles kasvatatud Tapver torkab silma juba välimusega. Näiteks Mait Metsamaa matustel kandis lehvivate valgete juustega noormees lumivalget ülikonda nagu peigmees. Kolm aastat tagasi esines ta oma glam- ja punkrokki viljeleva bändiga Social Immunity kaks korda "Seitsmes Vapras". Nüüd käib ta sõprade juures Kakumäel uue bändi proovis ja on stuudios mõned lood salvestanud. Ajakirjanik sai Tapverist juhuslikult. Ta alustas 1993. aastal peatoimetaja Tõnis Erilaidi ajal Õhtulehe suvereporterina. Edasi oli ta paar kuud BNSi Riigikogu reporter. "Riigikogu ei olnud minu jaoks õige koht. Pidin pidevalt kasutama teiste abi, et aru saada, mis toimub," tunnistab Tapver. Rahva Hääle kaudu maandus ta 1995. aasta alguses Tiina Soone juhitavasse Kaubalehte. Ka majanduslehes ei pidanud ta kaua vastu. "Mina läksin temaga tülli. Maksin talle oma taskust peo peale 150 krooni, mis me talle võlgu olime, ja ütlesin, et sul on kolm minutit siit kaduda," meenutab Kaubalehe endine tegevtoimetaja Heikki Saller. Tal ajasid kopsu üle maksa Tapveri pidevad lubadused lugusid tuua. Kuid Tapveriga seotud kohtuasi kestis edasi veel siis, kui majandusleht ammu pankrotis oli. Nimelt ütles suurtööstur Ülo Pärnits kunagi intervjuus Tapverile oma vastase, Tallinna mööblikombinaadi õigusjärgse omaniku Yens Marsen Lutheri kohta, et viimane on "tavaline väljapressija nagu kõik kantpead". Inglismaal elava Lutheri advokaat Viktor Kaasik kaebas Tapveri ja Kaubalehe solvamise eest kohtusse. Tänaseks on kohtuasi soikunud. Jälle Kaasik Päras põgusat peatust ETA majandustoimetuses pakkus Tapver end tööle Eesti Ekspressi. Siin ristus tema tee uuesti vandeadvokaat Viktor Kaasikuga. Mullu aprillis ilmus Tapveri sulest artikkel "Kaasik tõmbas konkurendi kliendi üle". Kaasik andis asja Avaliku Sõna Nõukogusse ja seal langetati Eesti Ekspressi suhtes osaliselt tauniv otsus. Kui mõni Ekspressi ajakirjanik nüüd Kaasikuga räägib, peab ta alguses välja kannatama viis minutit kestva sajatuse Tapveri aadressil.
NETIKAUBANDUS - Eesti intenetipoodide valik on kehv ja hind konkurentsivõimetu. Netist ei saa odavamalt MAREK KALLIN
1) Ei viitsi suhelda rumalate teenindajatega. 2) On vaja ühte asja, mida on mugavam võrgust tellida. 3) Valik peaks netis ju laiem olema. 4) Ja kaubad on odavamad, sest netis pole vaja ülal pidada suurt poodi, palgata müüjaid jne. Kahjuks ei kehti enamik ülalnimetatud eeliseid Eesti võrgukaubanduses. Väheseid asju on mugav internetist tellida. Valik on suvalise poega võrreldes masendavalt väiksem. Ja kaubad on minimaalselt odavamad kui kaubamajas ning mõnikord isegi kallimad. Eestis tasub kaaluda ainult kolme kauba ostmist neti kaudu. Plaadid, raamatud ja videofilmid. See ei tähenda aga üldse, et sealt peaks ostma või oleks mõttekas osta. Valik on tagasihoidlik, eriti plaatide osas, ent ka raamatuvalik pole kiita. Siinse internetikaubandusega on üldse see häda, et puudub kaubavalik. Asi on iseenesest arusaadav, sest kes tahaks lattu kuhjata kaupa, mis võib sinna aastateks seisma jääda. Samas on kummaline, et internetikaubandusega ei tegele firmad, kel endil on suur valik, odavad hinnad ja kel piisaks äri alustamiseks lihtsalt oma kataloogi võrku lükkamisest. Näiteks eesti suurim plaatide maaletooja Pedrobeat ei müü millegipärast oma kaupa otse võrgust, vaid palub pöörduda "hästivarustatud muusikapoodide" poole, samal ajal kui mul endal õnnestus just sealt saada üks kassett, mida üheski "hästivarustatud poes" polnud. Seevastu on oma äri ilusasti käima saanud www.vkholding.ee, kes videofilmide maaletoojana tegeleb ka otsemüügiga, ja sealsed hinnad on äärmiselt soodsad, võrreldes kõigi edasimüüjatega, lisaks veel suurim valik. Samamoodi võiks oma äri püsti panna Nike'i, CK jt kaubamärkide maaletoojad. Käigu kuradile edasimüüjad ja nende 20-25 juurdehindlusprotsent. Eriti naljakas nähtus netis on kaubamaja www.index.ee. Seal on küll hästi palju tootekategooriaid, ent kui pärast hulka klikkimisi jõuad CD-mängijate alamkataloogi, selgub, et müügil on ÜKS mudel. Poehinnaga, otse loomulikult. Üks positiivne asi index.ee puhul on see, et sealtkaudu saab osta maailma suurima intrenetipoe amazon.com kaupu ilma krediitkaardita. Kuna kaardi saamiseks peab minimaalne netosissetulek olema viis tuhat krooni kuus, siis võib teenusest huvitatud olla enamik Eesti raamatu-, video-, muusikahuvilisi. Ainsa värske lõhnana siinses kopitanud e-kommertsõhustikus mõjub netiarvutikaubandus. Kuigi puhtal kujul võrgu kaudu arvutit osta saab ainult mõnes üksikus kohas, on olemas äärmiselt mugav lehekülg www.hinnavaatlus.ee, kus saab võrrelda arvutikomponentide hindu Eesti põhilistes müügikohtades. Kui sinna lisataks ka tüüpilisemate konfiguratsioonidega arvutite hinnavõrdlused eri müügikohtades, nimetaks ma selle paiga kindlalt tarbijale kõige kasulikumaks leheküljeks, mis .ee domeeni piires eksisteerib. Kokkuvõttes, neti kaudu ostmine võib olla
mugav maapiirkondades, kui sul on Tallinna või mujale linna harva asja.
Seni takistab seda netiühenduse ja arvutite puudumine ja tõenäoliselt
pole paljudel maaelanikel ka raha. Kes aga tahab linnas saada kiiresti oma
lemmikraamatut, -plaati, Hinnavõrdlus Uued plaadid
Uued raamatud: (näide: Richard Kochi "80/20 printsiip")
Uued videod
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||
| Eelmine lugu | Järgmine lugu | ||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Copyright ©1995-1999 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre |
|||||||||||||||||||||||||||||||||
|
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||
esti
esimeseks mängufilmiks osutunud janti "Karujaht Pärnumaal"
reklaamis Tartu kino Ideal kui "kõikidele tuntud päevasündmust".
Sajandi alguse eestlased lugesid ajalehti ja teadsid, et selles kümneminutises
naljaloos ei peetud jahti mitte mingile müstilisele Vändra metsade
karule, vaid täiesti konkreetsele Jaan Karule, Postimehe Pärnu väljaande
toimetajale ja agarale eesti-eduerakondlasele.
Arendas
Pärnut kui kuurorti, asutas supelmajad, rajas suure puiestiku.
aljude
arvates on 25aastane Arvi Tapver Eesti kõige jultunum ja
skandaalsem noor ajakirjanik. Kuue aasta jooksul on ajakirjanik Tapver
korra Avaliku Sõna Nõukogusse ja kaks korda kohtusse kaevatud. Ähvardusi
ei jaksa ta enam kokku lugeda. "Üks naisterahvas helistas toimetusse
ja ähvardas mind maha lasta ja siis kohtusse kaevata. Ilmselt ei osanud
ta otsustada, kumba ta eelistab," muigab Tapver.
uskilt on tulnud
arvamus, et inimestele meeldib internetis šopata. Nonsenss. Inimestele,
eriti naissoost, meeldib šopata poodides. Samas on mõned loogilised põhjused
netikaubanduse kasuks.