Lotman ja postlotmanistlik olukord

Haljand Udam vaatleb semiootika ja Lotmani kuulsate kaasvõitlejate käekäiku viimastel aastakümnetel.

TARTU KOOLKONNA
ISAKUJU: Juri Lotman Tartus
14. XI 1975 . Malle Tuisu
sulejoonistus (Haljand Udami kogust).

Juri Lotman. "Semiosfäärist".
Koostanud ja vene keelest tõlkinud Kajar Pruul. Järelsõna Peeter Torop. Vagabund, 1999. 415 lk.

raegu selle artikli kirjutamise hetkel on Lotmani raamat nädala enim müüdud raamatute seas esikohal. Tõepoolest, raamat on kena ja hästi tehtud, vahest ilusaim raamat mis Lotmani tekstidest kokku seatud. Tavaliselt on sedalaadi akadeemilised üllitised tunduvalt hallimad ja argisemad.

Kui raamatut ostetakse, siis ilmselt seda ka loetakse. Kui mitte kohe, siis veidi hiljem. Sest Lotmanist on saanud omamoodi kultuskirjanik, ta on ainus, kes seob Eestit globaalse kultuurikontekstiga. Aga see raamat, nagu teisedki Lotmani kirjutised, on mõeldud juba edasijõudnud lugejale. Lotman paraku ei kirjutanud "Sissejuhatust semiootikasse". Ingliskeelne "The Universe of Mind" (1990, vene keeles 1996) on siiski vaid kogumik varasemaid vene keeles ilmunud artikleid, mis on mõneti sisulisse järjestusse seatud. Omal ajal ei teinud ta seda meelega, sest oli vaja säilitada barjääri, mis eraldas "lihtsaid, kuid ideoloogiliselt valvsaid nõukogude inimesi" sellest, millega tegeles väike asjasse pühendatud inetellektuaalide ring, mida nüüd nimetatakse Tartu-Moskva koolkonnaks.

Semiootika õppimist on vahest mõistlikum alustada mõne teise raamatuga, näiteks inglise õpikuga "Semiotics for Absolute Beginners". Lotmanit selles raamatus ei mainita, teda ei nimeta ka Umberto Eco oma semiootikaõpikus "La Struttura Assente", mille venekeelne tõlge praegu meil müügil on. Ka prantsuse strukturalism, kus on olulised Lévi-Strauss, Greimas, Barthes, Lacan ja Kristeva, on temata läbi saanud. Leedulastel on oma semiootikaklassik Greimas. Soomlased on teinud argliku katse alustada oma semiootika ajalugu Kaunase ülikooli professori W. Sesemanni ja tema noorena surnud hõimlase Henry Parlandiga. Viimase noorem veli, arst ja kirjanik Oscar Parland oli oli surmani Soome semiootikaseltsi auesimees.

Ka Peeter Toropi järelsõna ei tee lugeja elu kergemaks. See on muidu väga õpetlik ja ilus, kuid konspektitaoline ja eelteadmisi nõudev ülevaade Lotmani semiootika kujunemisjärkudest ja selle seostest avarama taustaga. Torop peab "varase" ja "hilise" Lotmani vaheliseks piiriks 1973. aastat. "Semiosfäärist" hõlmab valdavalt hilise Lotmani tekste (vanim on aastast 1973, ajaliselt järgmine aastast 1983), enamik 1990. aastal ilmunud "Kultuurisemiootika" tekste pärineb samuti 1973. aasta järgsest perioodist.

Koolkonna lapsepõlv

Tartu-Moskva semiootika algas 1950.-60. aastate vahetusel, selle kõrgpunktiks olid Kääriku suvekoolid. See periood lõppes Nõukogude tankide jõudmisega Prahasse 1967. aasta suvel. Siis selgus, et semiootika ei ole pelk pühendatute ringis toimuv intellektuaalne mäng, vaid ka "märk", millel on selgepiiriline poliitiline tähendus. Ühiskond oli ehitatud selliselt, et mida rohkem sa poliitikast distantseerusid, seda enam poliitilise värvingu su käitumine omandas.

Seevastu ametlikes võimustruktuurides viibija võis teatud tingimustes jääda poliitiliselt täiesti neutraalseks. Sõja algusest lõpuni läbi teinud, ordenite kavaler ja põline partei liige ning Venemaalt Eestisse asunud Lotman, kelles kohalikud võimud nägid pigem punakomissari, võis distantseeruda ametlikust teadusest palju kaugemale kui ükski teine Tartu õppejõud.

Omamoodi vaimseks pöördepunktiks oli olnud ka kuuepäevane sõda Siinail. Olin siis parajasti Moskvas ja mäletan elevust, mis valitses Moskva Orientalistikainstituudi koridorides, kus võis kohata enamikku mõjukaid semiootikuid. Järgnenud emigreerumine Läände muutis semiootilist olukorda põhjalikult.

Ma ei tea, kuidas käsitasid oma tegevust semiootika algatajad ise, kuid veidi hilisemat juurdetulijat veetles see eeskätt kui iseäralik intellektuaalne mäng, millel oli üpris vähe kokkupuutepunkte akadeemilise teadusega. Mina jõudsin väitekirja kaitsmiseni 1970. aasta lõpul, siis oli üldine õhkkond juba üpris sallimatu, mitte niivõrd semiootika enda, kuivõrd teatud nimede suhtes. Lotmani kui kaugelolija maine oli seevastu laitmatu ja tema kirjutatud põhjalik ja heatahtlik retsensioon minu kirjatöö kohta läks täie eest.

Semiootika kui kabala

Ükski Tartu-Moskva koolis osaleja ei olnud elukutseline semiootik. Kõik nad olid professionaalid muudes valdkondades, kuid kõiki neid ühendas teatav "intellektuaalne mängukirg". Ilmselt seetõttu on soome semiootik Henri Broms võrrelnud oma romaanis "Paiga hing" (1993) Tartu semiootikat Hermann Hesse Klaaspärlimänguga. See kujunes paljude tegurite koostoimel: vene formalism, informatsiooniteooria, deskriptiivne lingvistika, strukturalism... Ja ilmselt veel midagi, mis pealiskaudsel vaatamisel märkamata jääb. Nende ridade kirjutaja mulje on, et toimis veel mingi alateadvuslik tegur, mille juured ulatuvad juudi kabalasse. Aga seda ei saa keegi tõestada.

Semiootika algtõdesid on, et on sõnum, selle edastamiseks antakse talle teatud koodi ehk märgisüsteemi varal teksti kuju. Teksti seejärel loetakse ja püütakse mõista, dekodeerida. Viimane on aga valdkond, kui on võimalik moodustada lõputul hulgal uusi sekundaarseid tekste (ühe teksti tähenduseks on teine tekst). Kabala järgi läkitab sõnumi ja kirjutab teksti Jumal, inimese saatus on seda uurida, et teada saada, mida Jumal temalt tahab. Inimene kirjutab niisuguse ürgteksti seletamiseks aina uusi tekste, sest inimene ei saa ürgtekstist iial aru. Niisugusest inimlikust mõistmatusest sündinud lõputu hulk tekste ongi kokku kultuur.

Kultuur kui vene meelehaigus

Tartu-Moskva koolkonna üks juhtfiguure A. Pjatigorski (Torop tsiteerib tema artiklit "Vaade 1960. aastate semiootikale 1990. aastatest"), radikaalne kultuuri-välise semiootika viljeleja, on kusagil maininud et kultuur on suuresti religiooni mandunud vorm. Lotmani semiootika on suuresti kultuurikeskne ja kultuurisisene. Pjatigorski meelest, seevastu, ehtsal teadvusel ja mõtlemisel pole kultuuriga midagi peale hakata: kultuur on kogum elutuid klišeesid, pelk kitš. Kultuuri ületähtsustamine Lotmani moodi on pelk vene meelehaigus. Läänes ei ole ta kusagil sellist nähtust kohanud.

Tartu semiootika kontekst ja tähendus on nüüdseks põhjalikult muutunud. Selle koolkonna algatajad on ka ise märgatavalt teisenenud. Pjatigorski arvates on ainus ustav semiootik pärast Roman Jakobsoni vaid Vjatšeslav Ivanov, praeguse Venemaa üks vaimseid gurusid, kes viibib küll enamasti Los Angeleses. Kuid temagi on endale nime teinud kui muistsete indoeuroopa keelte uurija.

Indoeuroopa keeli ja vanaindia müüte on uurinud ka Vene TA akadeemik V. Toporov koos oma emanda Tatjana Jelizarenkovaga. Viimasel ajal kirjutab ta suuri ja raskesti loetavaid käsitlusi "mütopoeetikast". Londoni ülikooli professor Pjatigorski, kui otsustada tema "Valitud teoste" (1996) järgi, arendas algusest peale semiootika ja budismi uurimise kõrval koos grusiinlase M. Mamardašviliga eripärast paradoksaalset filosoofiat ja kirjutab nüüd romaane, millest on peaaegu võimatu aru saada. Ilmselt on romaanide kirjutamine nagu semiootikute kutsehaigus, sest neid ei kirjuta mitte ainult Umberto Eco, vaid ka paljud väiksemad vennad. Lotmangi viljeles biograafilist romaani: "Karamzini loomine" on pigem belletristika kui uurimus. On kujunenud isegi žanr nagu semiootiline romaan.

Puhta semiootika viljelemine on jäänud nooremate meeste asjaks. 

Copyright ©1995-1999 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster