New Yorgi hingus Estonias

"Muusika lennuväljadele".

Bang On A Can All Stars (New York) koosseisus Robert Black, Susannah Chapman, Lisa Moore, Steven Schick, Mark Stewart, Evan Ziporyn; helirezissöör Andrew Cotton.

Kavas: David Langi "Pettes, valetades, varastades", Julia Wolfe'i "Uskudes", Evan Ziporyni "Tsmindao Ghmerto", Michael Gordoni "Ma matsin Pauli", samade heliloojate seaded Brian Eno teosest "Muusika lennuväljadele".

Estonia kontserdisaalis 27. septembril.

ang On A Can All Starsi kunstilise juhi Michael Gordoni ja tema ansambli esinemine festivalil NYYD '91 kuulub minu tugevamate muusikaelamuste hulka. See mõjus tollal nagu välgunool, mis lennutas kahte lehte umbseks jäänud ja lahtisemaid mõtteviise. Võimalik, et Gordon tugevdas tookord mõne teisegi kontserdilkäinu kõikuma kippuvat usku sellesse, et akadeemilistes kontserdisaalides kõlav muusika saab veel edasi minna mõnes elusas ja viljakas suunas, mis muidugimõista ei pruugi Gordoni ja ta sõprade muusika kõlapildile üldsegi sarnaneda.

Sünteesi suurmeistrid

NYYD '99 lainele häälestaval Bang On A Can All Starsi kontserdil oli kuulaja tundlaid liikuma panevate eriliste muusikahoovuste kõrval ka igavamaid hetki, aga selle seltskonna järgmine siiatulek oleks väga oodatud uudis.

Bang On A Cani muusikud ­ rühm New Yorgi heliloojaid ja andekaid pillimängijaid ­ on ära tabanud võimalusterohke ala, millel juhtida kokku nö süvamuusika, rock, jazz, mitmed idapoolsed muusikaliigid ja veel muudki. Nende süntees annab tulemuse, mis näib ühendavat kõigi oma inspiratsiooniallikate kõlaliselt ja intellektuaalselt atraktiivsemaid osi. Muusikud toetuvad loomingulisele kooslusele, mille kitarrist Mark Stewart sõnastas kui "konservatooriumi pea ja rock'n'roll'i näpud".

Mõnda ansambli lugu, näiteks David Langi loovalt fraase lammutavat-ehitavat teost "Pettes, valetades, varastades", võib kergesti kujutleda ka akadeemilisemas variandis, kui muuta koosseis traditsioonilisemaks, vähendada löökpillide osa ja mahendada rütmi teravust, aga suuresti just rütm ja eriti rockilikud leiud annavad Bangile jõu ja veenvuse, mida ei kuule uues muusikas just sageli.

Bangi seltskond ­ nagu nende vaimukaaslane Brian Enogi ­ tahab ja oskab leida uut muusikalist algollust ning isegi vormi-ideid ka sealt, kust enamasti ei otsita ega leita.

Nad matsid Pauli

Väga endassehaarav lugu kontserdil oli Gordoni "Ma matsin Pauli", ajendatud lõigust, mis kõlab pärast biitlite laulu "Strawberry Fields Forever" nö ametlikku lõppu (loo pealkiri tuleb Johni vaevu välja kuuldavast, kuid palju segadust tekitanud lausest) ning mõnede DJ-de ideest mängida biitlite lugusid ka tagurpidi.

Gordoni loo meloodia liigub iseäraliku nurgelisusega, mis on sageli iseloomulik tagant ettepoole mängitud muusikale. Sellega Gordoni tagurpidisuse-esteetika ei piirdu. Ta lööb segamini alguse ja lõpu tunnetuse ­ hajutused loovad korduvalt mulje, et lugu lõpeb, aga vaikusest kasvatab end välja uue lõigu algus, mis kõlab nagu ümberkeeratud lõpp. Väga aktiivne löökpilliosa muudab loo jooksul palju kordi oma siserütmi ­ kuidas see toimus, oli suurepäraselt teostatud idee.

Kontserdi teine pool oli täidetud nelja helilooja ansambliseadetega Brian Eno legendaarsest elektroonilisest teosest "Muusika lennuväljadele", mis aastal 1978 avas muusikasse uue suure ukse ning tõi kaasa mõiste ambient music. Kui võtta tõsiselt ideed muusika kirjeldamise võimalikkusest teise muusikaga, siis "Lennuväljade" seeriat võiks sellena vaadata. Sedalaadi hüpnootilisse seisundisse tõmbava muusika jaoks oli kontserdisaal ebasobiv koht ning kriitilisemalt kuulates ei olnud see ka otsast lõpuni huvitav, aga võib ju ka küsida, kas gregooriuse laul peab olema kuulajale huvitav.

ANNELI REMME

Naised vallutavad jazzi

ANNE ERM

azzkaare sügishooaja avab Sossi klubis projekt "Ladies in Jazz", kus esinevad ainult naised: Novella Hanson, Hedvig Hanson, Silvi Vrait, Siiri Sisask, Sirje Medell, Kelli Uustani, Karolina Leedo, Marju Kuut, Mare Väljataga vokaalkvintett, Kaire Vilgats ja neidude tantsuansambel Easy. Anne Erm vestles sel puhul ema ja tütre, Novella ja Hedvig Hansoniga.

 Laulud, millega Novella Laine ja Fixi aegadel tähelepanu äratas, olid teistsugused. Ja Hedvigki on laulnud mitmesugust muusikat. Millal ja miks siis ikkagi jazzi valisite?

Novella Hanson: Esimene, kellega neli aastat tagasi jazzilugusid laulma hakkasin, oli pianist ja helilooja Sergei Pedersen. Edasi viis juhus mind kokku Aldo Meristo ja Tõnu Naissooga. Miks just jazz? Aeg oli ilmselt selleks küps. Olin elus ja laval juba üht ja teist proovinud ja olen õnnelik, et avastasin enda jaoks just svingmuusika.

Hedvig Hanson: Jazzi laulmiseks peab olema piisavalt kogemusi. Olin maitsnud poppi ja souli, aga pikapeale jõudsin äratundmisele, et see ei ole enam piisavalt põnev. Jazz on intelligentsem, loomingulisem ja ka keerukam. Esimene teetähis jazzis oli Basic Conceptiga tehtud CD "Love for Sale". Plaat on müügilettidelt kadunud, küllap siis meeldis.

 Scat on jazzi laulmises üks keerukamaid oskusi, aga selleta polegi nagu õige jazzilaulja. Kuidas hakkama saate?

Novella Hanson: Viimasel ajal tunnen ennast "skättides" päris mõnusalt.

Hedvig Hanson: Ka selleks peab kogemusi olema. Eelkõige nõuab scatlaul head harmooniataju ja harjutamist, et improvisatsioon sünniks sisemisest vajadusest.

 Kuidas ennast arendate?

Hedvig Hanson: Enamik jazzilauljaid siin Eestimaal on iseõppijad. Eks ta meil tuleb samamoodi ­ kuulates, otsides ja harjutades.

 Kas teil on ka ühiseid lemmikuid?

Hedvig Hanson: Meie muusikaline maitse on tõesti üpris sarnane. Shirley Horn, Carmen McRae, DeeDee Bridgewater on kõige armsamad. Aga neid, kes meeldivad, on veel päris palju.

 Kas olete üksteisele ka kriitikud?

Novella Hanson: Ega vist ei ole küll. Teeme tööd kumbki omaette ja just nii, nagu ise õigeks peame.

 Millised on loomingulised plaanid?

Hedvig Hanson: Sel aastal olen aja maha võtnud. Aitab showmaailma toretsevast pealispinnast, aeg on sügavuti minna. Olen kirjutanud paarkümmend laulu, nii sõnad kui ka muusika, ja neid tuleb aina juurde. Ilmselt see, et elan nüüd vaikses maakohas, tuleb loomingule kasuks. Järgmisel aastal on mul plaan minna edasi õppima. Teen kõik selle nimel, et oleksin sada protsenti mina ise.

Novella Hanson: Mulle näib, et ka minul on lemmikutelt mõõduvõtmise periood seljataha jäänud. Võin laulu vormida just selliseks, nagu hing igatseb. Unistus on taas laulda ühe tõeliselt hea trioga ja kaugemates plaanides on ka oma plaat. 

Copyright ©1995-1999 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster