SÕDURID TUNNISTASID - Alfons Rebane kutsus kõiki partisani pooma.

Alfons Rebase tundmatud toimikud

PEKKA ERELT

ahte pruunikarva kausta on köidetud pool tuhat lehekülge dokumente. "Kriminaalasi nr 72-65. Alfons Rebase süüdistamine kuritegudes ENSV kriminaalkoodeksi paragrahv 62 järgi" sisaldab suuremalt jaolt tunnistajate ülekuulamisprotokolle vene keeles, osa neist on ka eesti keeles. Uurimine on toimunud väga lühikese aja jooksul, kriminaalasi algatati 27. märtsil 1965 ja kaaned löödi kokku sama aasta 23. juunil.

KGB hädas tõendite leidmisega

27. märtsil 1965 algatatud kriminaalasja Rebase kohta kinnitas ENSV KGB ülem kindralmajor August Pork. Uurijaks määrati KGB kapten Zõbin, kes pööras tähelepanu kahe ajajärgu uurimisele. Esiteks suvi 1941, mil Rebane võitles metsavennana Eestis ning sügis 1941 kuni talv 1942, kui Rebane pidas lahinguid partisanidega Leningradi oblastis.

Kapten Zõbin sattus kohe algul raskustesse, kuna dokumente Rebase kohta tal leida ei õnnestunud. Põhiliseks jäi süüdistus kodumaa reetmises, millele Zõbin lisas veel riikliku ja ühiskondliku vara riisumise ja pisiriisumise ning kehavigastuste tekitamise hingelise erutuse seisundis.

6. aprillil 1965, nädalapäevad hiljem, allkirjastas Zõbin otsuse, mille kohaselt tuleb Rebane vahi alla võtta, juhul kui ta peaks ilmuma NSVL territooriumile. Selles dokumendis olid juba uued paragrahvid. Nüüd süüdistati Rebast lisaks kodumaa reetmisele diversioonis, kahjurluses, nõukogude vastases agitatsioonis ja propagandas ning riikliku saladuse avaldamises.

Miks hakati Rebasega tegelema 1965. aastal?

Pärast sõda töötas Rebane Inglise luures (SIS), kuid ebaõnnestunud luureoperatsioonide järel ta sealt vallandati. Samas on vallandamise asjaolud piisavalt segased ning on võimatu öelda, kes tegelikult luureoperatsioonid nurjas. Mõnda aega öövahiametit pidanud Rebane kolis 1961. aastal elama Saksamaale Augsburgi. Ajaloolase Indrek Jürjo andmeil sai Rebane tänu Hjalmar Mäe soovitusele töökoha Saksa Liitvabariigi luureteenistuses. KGB vastuluurekeskus otsustas tööd Rebasega jätkata, "et lõplikult otsustada küsimus tema koostööle kaasamise otstarbekusest või viia läbi Rebast kompromiteerivaid meetmeid operatiivmängu "Berkut" jt. baasil."

Otsustava sammu Rebase suhtes astus KGB 1964. aastal, kui KGB agent kutsus Rebase kohtamisele taliolümpialinna Innsbrucki. Sõit Innsbrucki jäi ära. Rebase kirjast Mäele selgub, et Austrias ootas teda kuuemeheline KGB grupp. Kuna kohtumist ei toimunud, tegi agent Rebasele ettepaneku kokku saada järgmisel suvel Soomes. Rebane ise tõlgendas seda KGB plaanina teda röövida.

Ühe võimaliku versioonina võis KGB kavatseda Rebase Eestisse toimetada ja siin tema kui sõjakurjategija üle kohut pidada ­ Rebase värbamine oli ju ebaõnnestunud.

Kaitsepolitsei politseidirektor Toivo Kamenik lisab veel ühe aspekti. Novembris 1964 teatas Saksa FV valitsus, et lõpetab 1965. a. maiks natslike sõjakurjategijate kohtuliku jälitamise nende kuritegude aegumise tõttu. Nõukogude Liidu valitsus vastas detsembris 1964 ägeda protestiga ning aprillis 1965 teatati, et võetakse tarvitusele kõik abinõud natslike sõjaroimarite paljastamiseks ja karistamiseks. See vallandas ka Eesti NSVs hoogsa kriminaalasjade algatamise sõjakurjategijate paljastamiseks.

Lahingud hävituspataljonidega

Kõigepealt võttis Zõbin luubi alla suvesõja 1941 ehk Rebase tegevuse metsavennana. 1965. aasta aprilli esimese nädala lõpuks oli KGB läbi hekseldanud kümneid tunnistajaid ning tehtu kokkuvõtteks leidis usin kapten: juunis-augustis 1941 sooritas Rebase juhitud bandiitlik rühmitus rea nõukogude aktivistide tapmisi, relvastatud kallaletunge täitevkomiteedele, autotranspordile inimestega ja Nõukogude armee üksuste vastu.

19. juulil 1941 rünnati Aaspere täitevkomiteed, mis põletati maha ning seda valvanud nõukogude aktivistid Bernhard Kokk ja 15aastane Laulik võeti kinni, viidi metsa ja lasti maha. Rünnaku käigus langes üks metsavend, gruppi juhtis Rebase kõrval ka endine riigivolikogu aseesimees Rudolf Penno. Zõbini arvestuste kohaselt juunis-augustis 1941 tappis Rebase üksus kokku 35 nõukogude aktivisti, neist 16 Rebase isiklikul osavõtul.

"See oli ju sõda nõukogude okupatsioonivägede väljaajamiseks, mis algas enne sakslaste tulekut," ei pea Tõnismäe arhiivis töötav ajaloolane Erich Kaup metsavendade võitlust kuriteoks. Lahinguid peeti hävituspataljonidega, kelle liikmed muuseas kaitsesid ka Aaspere vallamaja.

Jaht partisanidele

Rebase tegevuse kohta Venemaal 1941­1942 puuduvad igasugused dokumendid. Neid pole ei Eesti ega Venemaa arhiivides. Toimikuis väidetu põhineb Rebase 19 sõjakaaslase ja 8 venelasest külaelaniku tunnistustel aastast 1965. Seega ligi 25 aastat pärast kirjeldatud sündmusi, mis annab eriti tunda külaelanike küsitluses ­ eksitakse aastaarvudega jm.

Toimikus käsitletud Eesti Julgestusgrupp 184 moodustati Rakveres vabatahtlikest augusti lõpul 1941. Üksusse astujaile oli eelnevalt teatatud, et pataljoni rakendatakse ainult Eesti territooriumi ulatuses. Sakslased aga ei pidanud lubadust ning juba 12. septembril saadeti üksus Venemaale ülesandega kindlustada Saksa 18. armee tagala julgeolekut. 184. julgestusgrupi 15. kompanii ülemaks oli leitnant Alfons Rebane.

Et 15. kompanii pidas partisanidele jahti, seda ei eita ka teise poole kirjandus, näiteks "Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas" (1995). Üksuse võitleja O. Valk meenutab raamatus, et 15. kompanii paiknes Peipino küla koolimajas ning sealt korraldati ümbruskonna metsadesse haaranguid partisanide vastu. Ometi on sellest ajast vähem mälestusi, kui eesti üksuste hilisematest võitlustest.

Kapten Zõbini kokkuvõtte järgi viis Rebane Kingissepa linna ja Kerstovo küla ümbruses kuni veebruarini 1942 läbi aktiivset karistustegevust nõukogude partisanide ja rahuliku elanikkonna vastu. Ta "tegeles partisanide gruppide väljaselgitamise ja hävitamisega, sooritas rahulike elanike elajalikke tapmisi ja süütas asustatud punkte. Novembris 1941 Rebase üksuse karistajate poolt võeti Tšigirinka külas kinni 5­6 nõukogude partisani. Selle operatsiooni käigus põletati täielikult mõnest majast koosnev külake."

Erich Kaubile kõlab väljend "rahulike elanike elajalik tapmine" tuttavlikult. "Tüüpiline nõukogulik väljend. Sõnastus ise juba suurendab kuritegelikku külge, eriti kui juba ette oli kindel kavatsus Rebane süüdi mõista."

KGB peatab uurimise

Ülekuulamisprotokolle ja Zõbini kokkuvõtet lugedes võib veenduda, et üht sündmust saab mitmeti tõlgendada. Lahingu võib nimetada tapmiseks, partisani hukkamise nõukogude kodaniku tapmiseks jne. Külaelanike tunnistused on lühikesed ja ebaühtlased. Majade põletamise kohta on üks tunnistaja öelnud, et ei tea, kas seda tegid eestlased või sakslased. Samas on teine tunnistanud kindlalt, et külasid põletasid ka eestlased, kes lasid ka partisane maha. Segadus tulenes sellest, et karistusüksused sageli vahetusid.

Karistajate hulgas oli ka venelasi. "Kui meie küla süüdati, kostusid metsa, kus me varjasime, karistajate venekeelsed hüüded," tunnistas Mukkovo elanik Zinaida Jegorova. Eestlastest karistajate ülemust mäletasid tunnistajad kui noort heledapäist ja pikka kasvu meest, kes kõneles head vene keelt.

Huvitav tõik on aga see, et tihti näitasid eestlastele partisanide asukoha kätte külaelanikud ise. Nimelt käisid partisanid külades toitu ja muud vajalikku röövimas. Sellest külaelanikud ülekuulamisel KGBs ei rääkinud. "Kingissepa kandis oli palju ingeri ja ka eesti talusid, nende elanike suhtumine eestlastesse oli märksa heatahtlikum kui sakslastesse," selgitab Kaup.

Esmaoluline on aga, kas sõda partisanidega oli kuritegu või mitte. Eestlased lasid partisane maha ja partisanid eestlasi. Kumbki pool vange tavaliselt ei võtnud.

Kriminaalasi peatati kolm kuud pärast selle alustamist. Mingeid väljanõudmiskatseid Rebase puhul ei tehtud. Toimik lõpeb korraldusega Rebane arreteerida, kui ta peaks välja ilmuma Nõukogude Liidu territooriumil. Seda oodati tulutult kuni Rebase surmani 1976. aastal, mil kriminaalasi lõpetati.

Hiljuti tutvus Rebase toimikuga peaminister Mart Laar, koopia sellest tellis ka president Lennart Meri.

Katkendid KGB ülekuulamisprotokollidest

Erich O.,
endine Rebase jaoülem

"Meie 15. kompanii võttis osa karistusoperatsioonidest nõukogude partisanide vastu. Kui asusime Kerstovos Leningradi oblastis saadeti suur osa kompaniist Rebase käsul partisanide rühma püüdma ja hävitama. Rühm paiknes endises piirivalvekordonis Kingissepa ja Ivangorodi vahel. /---/ Kohale jõudes hakkas juba pimenema, piirasime kordoni sisse, aga partisanid märkasid meid. Algas umbes kaks tundi kestnud tulevahetus, pärast seda partisanid murdsid piiramisrõnga läbi ja läksid metsa. Neid jälitada me kartsime. /---/

Oktoobris 1941 kuulsin, et Rebane isiklikult kuulas üle ühe poisi ja et poissi hirmutada, sundis teda endale hauda kaevama. Seda poissi nägin isiklikult maja õuel, kus asus Rebane meie kompanii meeste kaitse all. Millal see oli, seda praegu ei mäleta. See oli, kui me asusime Malli külas Leningradi oblastis. Poisi edasine saatus on mulle teadmata."

Voldemar V.,
endine Rebase jaoülem

"1941. aasta novembri lõpus või detsembri algul kuulas Rebane kaua üle 12­13aastast vene poissi, keda kahtlustati sidemetes partisanidega. See toimus Kerstovo küla koolimajas. Poiss valdas hästi eesti keelt. Umbes kell 4 päeval jahilt tagasi tulles nägin Kerstovo ja Malli küla vahel, kuidas poisike kaevas labidaga auku. Ümber tema seisid meie kompanii sõdurid. Neilt kuulsin, et poiss kaevab endale hauda Rebase käsul. Auk oli kaevatud peaaegu selle poisikese põlvini. Juuresolijate sõnul oli Rebane teatanud, et laseb poisi ise maha või käsib seda teha teistel, kuna ta ei rääkinud Rebasele midagi partisanidest. Mul hakkas sellest poisist kahju ja kasutades jaoülema võimu, lasin tal minna."

Olga Kurlanova,
Leningradi oblasti Killi küla elanik

"1941. aastal kohe pärast saksa vägede saabumist arreteeriti okupatsioonivõimude poolt minu ema Anna Heikinen ja isa Aleksander Heikinen. Mõlemad nad olid kommunistid. Vahi all olid nad umbes nädala. Siis nad lasti vabaks. /.../ Sügisel 1941 arreteerisid isa eesti karistajad ja sellest peale pole ma teda enam näinud. /.../ Kevadel 1942, kui lumi hakkas sulama, keegi kohalikest elanikest avastas isa laiba Killi ja Kommunaari külade vahelises metsas, mitte kaugel raudteest. /.../ Peale minu isa arreteerisid eestlastest karistajad Killi külas veel meie küla karjuse Mihhail Petrovi. Ka Petrov lasti ilmselt maha, kuna pärast vahistamist karistajad nii nagu minu isastki omastele midagi ei teatanud. Enne Petrovi kinnivõtmist tapsid eesti karistajad tema maja lähedal ühe partisani ja poosid ta jalgupidi puu otsa. Ka Petrovi naise tahtsid karistajad maha lasta, kuid tema eest astusid välja kohalikud elanikud ja palusid karistajaid teda mitte maha lasta. Karistajate perekonnainimesid ma ei tea. Välimuse järgi pole keegi meelde jäänud."

Endel T.,
15. kompanii endine võitleja

"1941. aasta novembris või detsembris 15. kompanii rühm, kuhu kuulusin ka mina, sooritas retke partisanide tabamiseks Killi külla. Selles külas ühest majast tabati üks mees, vanuselt keskealine, rääkis vene keelt, ta nime ei tea. Seda meest läksid Killi külast viima osa rühma võitlejaid Kerstovosse. Killi küla ja Kerstovo küla vahel on raudtee ning kui meie rühma võitlejad jõudsid vahistatud mehega raudtee äärde, vahistatu tahtis ära joosta. Kohe üks meie rühma võitlejatest tulistas jooksjat vintpüssist ja surmas ta. Mahalastu laip jäi raudtee äärde lumme. Sel korral, kui Killi ja Kerstovo külade vahelisel raudtee lähedal lasti maha meesisik, oli kaasas ka Rebane."

 

Kommentaariks toimikutele:   Peaminister Mart Laar "Sõjajärgsete nõukogude kriminaaltoimikute puhul on asi tavapärasest komplitseeritum. Nagu märkisin, ei ole seal sisalduv sugugi alati puhta kullana võetav. Igaühel on õigus oma arvamusele, igaühel on oma tõde, nagu Alfons Rebase ümbermatmise puhul hästi ka meedias välja tuli. Mul on põhjust jääda oma väidete juurde, Rebane oli vapper Eesti sõjamees ning puudub igasugune alus teda mingites inimsusevastastes kuritegudes süüdistada."   Kapo politseidirektor Toivo Kamenik "ENSV RJK uurijate poolt menetletud kriminaalasi ise on kõige kõnekam tõend selle kohta, et Alfons Rebane ei olnud sõjakurjategija, vaid ainult sõjamees, kes tegutses ja juhtis oma alluvaid sõjaaja karmide seaduste järgi. Kodumaa reetmine, diversioon, kahjurlus, nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda ning riikliku saladuse avaldamine, milles Rebast süüdistati, ei kuulu kindlasti aegumatute sõja- ja inimsusevastaste kuritegude hulka. Teades 1960. aastate riikliku julgeoleku võimalusi, töömeetodeid, töökorraldust ja motivatsiooni, ei ole mul mitte mingit alust arvata, et Rebase kriminaalasja puhul tegid uurijad halba tööd või laisklesid. Pigem vastupidi - anti endast parim ­, kuid loodetud tõendeid hankida ei suudetud, sest neid polnud olemas."   Alfons Rebase viimane käskjalg Emil Alesma "Olin Venemaal 183. julgestusgrupi 12. kompaniis ja varakevadel 1942 võtsin ka ise ühe korra haarangust osa. Metsasügavuses asuva partisanide laagri juurde näitasid teed kohalikud elanikud. Kus me ka ei olnud, suhtusid kohalikud elanikud meisse teisiti kui sakslastesse. Oskasime vene keelt ja ehk seetõttu polnudki arusaamatusi. Partisanidesse suhtusid külaelanikud vaenulikult, eriti Ingeri külades. Kui partisane kuskil nähti, teatati sellest meile. Aga eks inimesi oli mitmesuguseid."

Endel T.,
15. kompanii endine võitleja

"1942. aasta jaanuari algul suundus kompanii peaaegu terves koosseisus Kerstovo külast Kaporje lahe äärde Peipino külasse, kus teostati valveteenistust. Ühel päeval andis leitnant Rebane korralduse sõita suuskadel Kaporje lahe jääs asuva laevavraki juurde, kus pidi olema partisane. Sel korral läks partisane tabama rühm mehi, nende hulgas olin ka mina. Jõudes laevavraki lähedusse, meie rühma võitlejaid hakati sealt tulistama ja ka meie lasksime vastu. Mul on meeles, et tulevahetuse tagajärjel sai surma kaks partisani, üks nendest püüdis ära joosta, see lasti maha laevavrakist veidi eemal, teine aga sai surma laevavraki peal. Kolmas partisan võeti seekord vangi ja toodi Peipinosse, kompanii asukohta. Mul on meeles, et vangivõetud partisan oli rahvuselt eestlane, pärit Tallinnast /.../. Ka laevavraki juures mahalastud partisanid olid olnud eestlased, kõik nad olid nõukogude partisanid, tulnud Leningradist Kaporje lahe jääd mööda ja tahtnud minna saksa sõjaväe tagalasse. /.../ Kas järgmisel või ülejärgmisel päeval Rebane otsis oma kompaniist mehi, kes vabatahtlikult pooksid selle partisani üles. Üks niisugune mees leiduski /.../. Rebane käsutas kõik kompanii mehed vaatama, kuidas toimub poomine, ise tuli samuti kohale. N-v tõi partisani hoonest välja, tal olid käed selja taha seotud, viis puu juurde, viskas nööri üle oksa, tegi silmuse ja pani selle partisani kaela, käskis partisanil astuda pingi peale. Teise nööri otsa sidus puu külge ning lõi pingi partisani jalgade alt ära. /.../ Partisani poomist nägid ka kohalikud elanikud, kes partisani poomise momendil läksid sündmuskohast mööda. Ülespoodud partisani laip rippus ühe ööpäeva puu oksas. Minu arusaamise kohaselt partisani poomine Peipino külas viidi läbi kohalike elanike hirmutamiseks, et nad ei käiks läbi partisanidega."

Maria Sergejeva,
Leningradi oblasti Savikino küla endine elanik

"Karistusüksused, kes tegutsesid Kingissepa rajoonis, koosnesid eestlastest. Seda ma tean täpselt, kuna mõistan eesti keelt. Ka Savikino küla põletasid eestlased. 2­3 päeva enne Savikino hävitamist ajasid karistajad kogu meie küla elanikkonna kodudest välja ja viisid konvoi valve all Velikino külla. Meilt nad võtsid ja viisid ära kogu karja. Meie küla elanike väljasaatmise ajal ma veendusin, et karistajad olid eestlased. Nad rääkisid eesti keeles. Pärast meie küla mahapõletamist karistajad võtsid kuskil meie lähikonnas kinni kaks partisani ja lasid nad küla tuhaasemel maha. Partisanide mahalaskmise hetkel varjasin end lähedal metsas ja kuulsin, et karistajad hüüdsid mahalastavaile midagi eesti keeles. Kuulsin laske. Aga mahalaskmist ennast ma metsast ei näinud. /.../ Erinevatel aegadel eesti karistajad hävitasid meie kandis palju teisi külasid. Nende poolt põletati maha Mukkovo, Babino, Polut?je, Hablovo, Malo-Valgovitsõ Tšigirinka, Detkovo, Kupkovo. Kõik need külad asusid metsa piirkonnas."

KRIMI - Mati Kuulmann arvab, et tema jahi süütamine on seotud poja autode põlemisega

"Miks jaht põlema pandi?"

HELEN URBANIK

olmapäeva ennelõunal valitseb Pirital Kalevi jahtklubis matusemeeleolu. Mati Kuulmanni jaht Pirita ei sõida enam kunagi sadamast välja, sest temast on järel vaid ahervare. Pooletonnine purjelaev näeb välja nagu oleks temast üle käinud Oru turbaväljade põleng.

Veel kaks nädalat tagasi tähistas Kuulmann koos nelja meeskonnakaaslasega Hiiumaal Lehtma sadamas Muhu väina regati võitu.

Nüüd vaatab ta morni näoga jahti sisse varisenud süsimusta kajutit. Pirita mast on kukkunud paremas pardas seisvale Aegnale, mis pole Piritast palju paremas seisus. On näha, et öösel puhunud kõva tuul kandis tule kõrvaljahile.

"Keegi taksojuht sõitis üle silla ja märkas leeke," seletab üks Kuulmanni ümber kogunenud keskealistest purjetajatest. Kell oli siis umbes kolmveerand viis varahommikul.

Kõigi meeste näod on surmtõsised. Midagi niisugust pole vanad purjetajad veel kunagi näinud. Nad on kindlad, et jaht süüdati.

"Jaht põlema panna, see on nagu lapse vägistamine," ütleb Kuulmann. Tema häälest kostub ühteaegu viha, solvumist ja kurbust.

Pirita teenis rohkem jääpurjetajana tuntud meest juba 21 aastat. Kuulmanni jaht oli üks vanemaid Carter 30 klassi purjekaid Eestis. Paarkümmend aastat tagasi käis ta laeva ise Poolast toomas, kus neid ameeriklastelt ostetud litsentsi järgi toodeti.

Vendade Tõnistete treener Rein Otoson uurib, missugune kindlustus Pirital oli. Kuulmann kindlustas jahi ühes Taani firmas 300 000 krooni peale. Ta arvab, et kindlustus peaks katma kogu tekkinud kahju.

"Seda saab lepingust järele vaadata," soovitab keegi.

"Leping jäi mul laeva," ütleb Kuulmann.

Jahtklubisse kohale tulnud politseinikud saadavad Pirita omaniku jaoskonda avaldust kirjutama. Kuulmann räägib tee peal, kuidas ta ärkas hommikul kell kuus telefoni helina peale. Helistas Kalevi jahtklubi ülem Veiko Rohunurm ­ sinu jaht põleb.

"See oli tund peale avastamist."

"Millal te ise Piritale jõudsite?"

"Teate, alguses ei tahtnud ma üldse minnagi..."

Kui politsei Piritale välja sõitis, pidi ka Kuulmann tulema oma põlenud laeva vaatama.

Natuke enne poolt ühte jõuame Lasnamäele, Kuulmann siseneb Ida politseijaoskonda. Jään teda autosse ootama.

Kikitan kõrvu ­ Kuku ühestes uudistes räägitakse Kihnu saart tabanud hiiglaslikust külastajate voolust. Vilksatab ka Kuulmanni nimi ­ Raepress raporteerib, et Tallinna linnapea Peeter Lepp ootab Rene Kuulmannilt seletuskirja Kihnus toimunud kakluse kohta.

Rene isa jahi põlemisest ei räägi Kuku sõnakestki.

Mati Kuulmann naaseb alles veerand kahe paiku. Armatuurlaual süttib kollane tuli.

"Teil saab bensiin otsa."

"Ah, selle maa sõidab veel ära," rehmab ta ükskõikselt.

48aastane Mati Kuulmann elab koos oma poja Renega Viimsis. Sellessamas majas, mille hoovis 8. juuli öösel süüdati Rene ja tema elukaaslase Mercedesed.

Nüüd valvab maja turvamees. Ööpäev läbi.

"Noorhärra arvas nii. Mina mõtlesin, et mis sest abi, aga poiss arvas, et on vaja."

Mati Kuulmann on kindel, et Rene ja "ambaalide" kaklus Kihnus, poja autode süütamine ja jahi põleng on omavahel seotud.

Ainult ta ei saa aru, miks tema jaht põlema pandi.

Kui Rene Kuulmann tegeleb hulgimüügiga, peab tema isa Tartu maanteel jalgrattapoodi. Eelmise Eesti vabariigi ajal kuulus Kuulmanni perele naelavabrik ja Brandmanni nimeline šokolaaditehas. Sugulaste mälestuseks taasasutas Mati Brandmanni firma, kuigi maiust ta seal ei tooda. Ka mõned sugulaste majad sai Mati Kuulmann reformi käigus tagasi.

"Ta [Rene] on ju täiskasvanud inimene, kolmekümne aastane.

Tal on oma ärid, minul oma ärid. Neil ei ole mingit seost.

Miks siis jaht põlema pandi?"

Ma ei oska talle vastata.

"Pikaro ja kes seal keskerakonnas on. Pikaro ütles, et tunneb neid kaklejaid, need on retsid.

Ja edasi ei midagi. Keegi ei aita. Mis erakond see on?"

Kuulmanni nägu kisub muigele. "Ma ise kuulun reformi, meil on pojaga kodus suured vaidlused sellel teemal."

Helistab TV 3. Palub kokkusaamist. Läheneme Kuulmanniga Ekspressi toimetusele Narva maanteel.

"Mul on üks roheline Audi," kirjeldab ta oma masinat. "Veel," lisab irooniliselt lõppu.

"Öelge ausalt, kas teil on oma elu pärast hirm?" küsin Kuulmanni käest viimasena.

"Mis see hirm aitab? Mis see aitab?"

TÖÖ - Kohtla-Järve kohtuekspert ei saa pärast lahkamist isegi duši all käia.

Iga päev surnukuuris

JEVGENI KAPOV

Estonija

ahapommijate käest peksa saanud 17-aastane Oru alevi poiss minestas politseiarsti juures. Laibalõhn käis üle pea, kuna Ida-Virumaa kohtumeditsiini ekspert töötab Kohtla-Järve surnukuuris.

"Aga kus ma peaksingi teda läbi vaatama?" küsib ekspert Marat Jeržanov. "Sellised meie tingimused ongi. Seal teises toapugerikus teeme lahkamisi. Valgustus on tavaline, nagu algaja ärimehe kontoris. Pole meil ei varjuvaba valgustit ega elementaarsemaidki ekspertiisiks vajalikke seadmeid."

Laborant Maia nendib, et viimati said nad kohtuarstlikult ekspertiisibüroolt vaid... seepi ja käterätte. "Kirjutusmasin, millega ma ekspertiisiotsust trükin, on Jeržanovi isiklik. Paberi ostame ise. Arvuti pani Marat kolmest mahakantust kokku," selgitab ta.

Ehkki kohtumeditsiini eksperdid käivad juurdlusgrupi koosseisus kuriteopaigal (valdavalt on tegu mõrvade või raskete kehavigastustega), ei allu nad mitte siseministeeriumile, vaid sotsiaalministeeriumile ehk tervishoidu kureerivale ametkonnale.

"See on ühelt poolt hea, kuna nii saame jääda sõltumatuks. Politsei ja kohtuvõimud ei saa ekspertiisi käiku ja tulemusi mõjutada. Teisest küljest aga... meie seljas lastakse liugu. Meie juhtkonna korralduse kohaselt kehtestati meile normeeritud tööaeg, mis tähendab, et saame ekspertiisile sõita ainult kella kaheni päeval. Käsku rikkuda ei tohi, kuid kuidas saan ma ära öelda, kui politsei palub?" kurdab Jeržanov.

Marat Jeržanov on toosama ekspert, kes viis läbi ekspertiisi Anatoli Paali mõrvakohas, kuna tema Narva kolleeg doktor Oleg Panov oli puhkusel.

Ekspertiis viidi läbi nii oskuslikult, et isegi Keskkriminaalpolitsei Ida-Viru regionaalosakonna juhataja Aleksandr Žegulov nimetas Jeržanovit "Eesti parimaks kohtumeditsiini eksperdiks".

Marati hinnangul on kiitus ülepakutud. "Ma olen uurija. Seda tööd tehes peavad emotsioonid kõrvale jääma. Siiski on mul kahju, et provintsis on kohtuarstlik ekspertiis nii käest lastud," tõdeb Jeržanov.

Jõhvi politseijaoskonna komissar Vladimir Prudnikov peab korralageduseks olukorda, kus kohtumeditsiini eksperdid alluvad sotsiaalministeeriumile, kes nende väljasõidu eest sündmuspaigale siseministeeriumilt raha kasseerib.

Huvitav, kuhu küll need rahad lähevad, kui Kohtla-Järvel pole kohtumedekspertidel isegi võimalust pärast laipade lahkamist duši all käia, rääkimata sellest, et ka pissi- ja kakahäda korral tuleb neil haiglatualetti lipata. Pole õhupuhastussüsteemi, tuult teeb Jeržanovi ostetud väike ventilaator.

Politseist läbivaatusele saadetud noormees minestas. Kuid eksperdid? Kas nemad polegi inimesed? 

KRIMI - Kindlustusinspektsioon kahtlustab, et omanikud ja tegevjuht riisusid Ühiskindlustuse maapangalikul moel paljaks.

Ühe kindlustusseltsi häbiväärne lõpp

SULEV VEDLER

ärast Ühiskindlustuse bossi Tõnu Pihlakuga tervitamist on kindlustusinspektsiooni juhataja Ellen Ridaste viimasel ajal oma käed demonstratiivselt puhtaks pühkinud.

Pihlaku autoriteet Ridaste silmis asub kõvasti allpool nulli. Mees ei pea sõna ja on rikkunud korduvalt inspektsiooni ettekirjutusi.

Ridastel viskas asi lõpuks nii üle, et ta lasi sel esmaspäeval kindlustusinspektsiooni nimel Tallinna linnakohtusse Ühiskindlustuse vastu pankrotihagi sisse viia.

Pankrotihagiga ühinesid kahjukäsitlusbüroo QEX ja Optiva Liising, kellele Ühiskindlustus võlgneb vastavalt 670 000 krooni ja 1,1 miljonit krooni.

Optiva Liisingu juhataja Veiko Pedosk kirjeldab Pihlakut kui palgatud "tankisti". "Tuleb naeratades vastu ja ütleb, et näe, olen teid juba mitu nädalat otsinud, tahtsin raha ära maksta, hea et kätte sain."

Arved jäävad ikka maksmata.

Sel teisipäeval lasi Pedosk Ühiskindlustuse kontorist liisingfirmale kuuluva mööbli ja arvutid lõpuks autoga minema viia. Pooled kompuutritest on aga endiselt kätte saamata, sest need asuvad kindlustusseltsiga seotud inimeste kodudes.

Ühiskindlustusele üüritud Opel Vectra asukohta üritabb liisingfirma juba kuu aega teada saada. Väidetavalt peidetakse autot Rootsis.

Pankrotipaberid sisaldavad portsu süüdistusi Pihlaku ning Ühiskindlustuse teiste juhtide ning osanike aadressil. "Kindlustusseltsile on aktsionäride ja juhtkonna poolt tekitatud otsest kahju," väidab hagi koostaja.

Paberid näitavad, et kui Ühiskindlustus sai eelmise aasta lõpus ja tänavu kevadel uute aktsionäride käest värsket raha, lasi Pihlak selle teistpidi kohe laenuna oma firmale ning rootslasele Andres Jonssonile ja viimase esindajale Toivo Tõnissoole välja maksta. Jonsson esineb aegajalt Ühiskindlustuse juhina.

Pihlak kulutas ära ka Ühiskindlustuse 10 miljoni krooni suuruse deposiidi Krediidipangas, kuigi inspektsioon ei lubanud seda raha puutuda.

Siit algas tehingutejada ühe Tallinnas Nõmmel asuva elumaja ümber. Osa tehingutest toimus ainult paberil. Tõenäoliselt lõikas Pihlak neist isiklikku vaheltkasu.

Pihlak ei tunnista loomulikult ühtegi süüdistust. Tõestab paberil ära, et tegelikult peaks Ühiskindlustus hoopis kasumiga lõpetama. "See case ei lõpe pankrotiga, vaid läheb lihtsalt likvideerimisele!" lubab ta.

Pihlak nimetab Ridaste aktsioone kiuslikeks. "Ta keelab edasikindlustajal meile kaks miljonit krooni välja maksta. Me saaksime sellega oma võlad ära maksta. Ma ei tea, miks Ridaste nii teeb. Ta käitub nagu naisterahvas, mitte kindlustusinspektsiooni direktor. Iga kord, kui ma talle helistan, hakkab telefoni loopima. Ta peab vist kellelegi näitama, et millegagi hakkama saab. Aga ta on hambutu!" avaldab Pihlak arvamust.

Tegelikult hoiab Ridaste alati kindlustusseltse. Isegi siis, kui neil on hing juba paelaga kaelas. ASA Kindlustuse "voolikute all hoidmine" on siinkohal hea näide.

Ühiskindlustus läks kirve alla aga seetõttu, et tema juhid tegid liiga palju sigadusi. Seetõttu on välistatud ka raha usaldamine endiste juhatajate kätte.

Selts ei täitnud saneerimisplaani ühtegi punkti.

Pihlaku kõrval tekitab pankrotihagi ebameeldivusi veel mitmele prominentsele isikule. Ühiskindlustuse nõukogusse kuulusid piimaärimehed Toomas Kõuhkna ja Oliver Kruuda, Tallinna Sadama peadirektor Riho Rasmann ja Kivimäe haigla peaarst Jaak Tälli. Äriseadustiku kohaselt vastutab nõukogu firmas toimunu eest.

Kindlustusinspektsioon taotleb kohtult keelata kõigil neil elukohast lahkuda.

Ühiskindlustuse juhatajana töötas veel selle aasta alguses Toomas Kõuhkna vanem vend Tarmo. Hagi süüdistab, et Kõuhknad pumpasid kindlustusest 460 000 krooni välja. Nimelt andis noorema Kõuhkna firma Epeks selle summa ulatuses vanema venna kindlustusseltsile finantskonsultatsioone.

Kõuhknad on süüdistust kuuldes tõsiselt üllatunud. "See ei olnud kahju tekitamine. Töid tehti ja need on dokumenteeritud. Üks firma annab ikka teisele nõu," ütleb Toomas. Tarmo selgitab, et Epeks aitas Ühiskindlustusele uusi omanikke leida.

Mitu inimest on Eesti Ekspressile väitnud, et Pihlak laastas Ühiskindlustust Kõuhknate ülesandel, kes tahtsid kokkujooksnud seltsist oma raha kätte saada.

Tarmo Kõuhkna kinnitas, et Epeks ei ole tõepoolest endise suuromanikuna aktsiate eest raha kätte saanud, kuid Pihlaku ülesanne oli laastamise asemel Ühiskindlustuse käimatõmbamine.

Ridaste sõnul on võimalik, et lähiajal koostatakse Ühiskindlustuses toimunu kohta avaldus kriminaalasja algatamiseks.

MEEDIA - Eesti olümpiakomitee tahab määrata, millistel ajakirjandusväljaannetel on asja olümpiamängudele.

Nuudirežiim olümpiakomitees

VALERI MAKSIMOV,

esti olümpiakomitee (EOK) avalike suhete juht Sven Sommer teatas möödunud nädalal, et olümpiakomitee jätab enda otsustada, milliste Eesti väljaannete esindajad saavad akrediteerimise Sydney olümpiamängudele aastal 2000.

Siiani käis EOK kaudu vaid olümpiaakrediteeringute vormistamine, sisulisi otsuseid tegi Eesti spordiajakirjanike ühendus. Probleeme ei tekkinud, kõik olümpiamängude kajastamisest huvitatud toimetused said saata oma korrespondendi(d) nii suve- kui taliolümpiamängudele. Kui soovijaid oli rohkem kui kohti, taotleti lisai.

Tiit Nuudi võimuletuleku järel on EOK ambitsioonikus nii suureks paisunud, et sünnitati otsus ise valida, kes olümpiapääsme saab. Pole vaja kaua mõelda, mõistmaks, millise kiusatuse ette see olümpiakomitee paneb - kui meeldib, annan, kes ei meeldi, sellele ei anna. Ajakirjanikud jääksid vaikselt valiku ette: kas kirjutada nii, nagu vaja, või nii, et ei pahandaks olümpiakomiteed.

Kes olümpiakomitees säärasele võimu laiendamise ideele tuli, keeldus avalike suhete juht esialgu ütlemast. EOK üldkoosolek ega täitevkomitee pole seda teemat käsitlenud.

Kiusatusele on tõesti raske vastu panna. Pretsedendi lõi möödunud aastal Flora jalgpalliklubi president Aivar Pohlak, kes teatas, et vaatab ise, kellele anda jalgpalli maailmameistrivõistluste ajakirjanikuankeet.

Spordiajakirjanike ühenduse esindajate läbirääkimised Pohlakuga andsid tookord tulemusi - Pohlak aktsepteeris nende otsust ja loovutas ankeedid Postimehele ja Eesti Päevalehele.

Aeg näitab Pohlaku ambitsioonikuse püsivust - tänaseks on juba terve rida spordiajakirjanikke ja Sõnumileht sedavõrd ebasoovitavad, et neile Eestis toimuvatele võistlustele pressipääsmeid ei eraldata.

Pohlak annab eeskuju. Esimene preemia matkimise eest kuulub Eesti olümpiakomiteele. Äsjase korvpalliskandaali taustal võiks teise koha saada Eesti korvpalliliit - näiteks president Priit Vilba - kui hakkaks "vaatama," keda võistlusperioodil Kalevi spordihalli uksest sisse lasta.

Ükski seadustäht ei fikseeri, et akrediteerimine kuulub ainuüksi spordiajakirjanike organisatsiooni kompetentsi. Aga viimane on väga pikaajaline rahvusvaheline tava, mida spordiajakirjanike ühendus kui rahvusvahelise spordiajakirjanike assotsiatsiooni (AIPS) liige järgib. AIPS on saavutanud vajaliku kokkuleppe rahvusvaheliste spordialaliitudega, Eesti spordiajakirjanike ühenduse vastavasisulist lepet Eesti spordi keskliidu kui meie spordiliitude katusorganisatsiooniga on alaliidud samuti aktsepteerinud.

Nuudi-eelse EOK-ga ajakirjanikel selliseid probleeme polnud. Praegune aparaat kannatab kas tööpuuduse või rahuldamatu võimujanu all. Õnneks on sellest ülesaamiseks aega - Sydney olümpiamängude korraldajad ootavad esimese registreerimisega 15. septembrini. 

Copyright ©1995-1999 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster