ust siis, kui kogu Briti sünteetiline uuspop oli kõikjal edetabelites laiali ja punki poleks nagu iial olemas olnudki, saabus The Jesus And Mary Chain. Ja kui bänd oli õhinal “uueks Sex Pistolsiks” ristitud, saabus “Psychocandy”.
Paistis ta küünilise enesevigastusena. Jim ja William Reidi meloodilised imed, magusad harmooniad peidetud magusatesse pealkirjadesse nagu “Just Like Honey” või “Some Candy Talking” – kõik see sai tärisevast tagasisidestuslärmist kägistatud. Aga võtkem see peatükk uuesti läbi – müra siin plaadil oli tegelikult sama täiuslik kui meloodia. Olen omanud neid laule nii vinüüli kui ka kasseti kujul ning alles aastate pärast sain aru, et “Psychocandy” nõuab CD-formaati just niisama vaieldamatult nagu Dire Straits.
Sedamoodi kukub kõik hoopis teistmoodi välja. “Psychocandy” kontuurid on ranged ja masinlikud, mitte robustselt räpakad. Bänd võtab roki olemusliku rändamislusti ning tarretab selle siis kramplikuks, peadpööritavaks tormamiseks tormamise enese pärast. Ja muidugi toimib kujundina siin speed, kiirus ka tolles teises, narkootilises, närvisüsteemi motoriseerivas tähenduses.
“Psychocandy” stilistika lähtub enesestmõistetavast – Stooges, Beach Boys, Velvet Underground... Kuid idee kõike seda külmutada, kristalliseerida pärineb minu arvates hoopis Kraftwerkilt. Ning siit omakorda edasi mõeldes ei leia me “Psychocandy” järglasigi mitte üldkasutatavas retro-rokis, vaid, ütleme, techno tumedas transis.

Tõnis Kahu

nädala album

Busta Rhymes
Extinction Level Event:
The Final World Front
(East West)

ui arvestada, et Maa-planeedi täieliku hävinguni on jäänud vaid üks aasta (milleeniumieelne apokalüptika avaloos “There’s Only One Year Left”), siis on täiesti mõistetav, et Busta-onu kiirustab ja teeb juba neljanda albumi alates 1996.
Kõik teavad, et alguses oli kuulus “Woo-Ha!”, kogu räpi ajaloo üks meeldejäävamaid singleid, kuid vähestel on aimu, et noormees arendas oma lahedalt isikupärase stiili välja juba üheksakümnendate alguses grupis Leaders Of the New School. Vastupidiselt paljudele teistele väga pöörase räppimismoega MCdele ei ole Busta hääles kriipsuvõrdki ebakindlust ega valskust. Jah, Busta Rhymes on täiesti kreisi mees, kloun, veidrik, püstihull ja nii pagana omanäoline, et siin maailmas tal võrdset vastast pole. Ning kiire nagu valgus on ta kah. Nii ultraväledat jutujooksu, nagu eriti palades “Gimme Some More” ja “Iz They Wildin Wit Us”, pole mina varem küll kuulnud.
CD-ajastu halva tava kohaselt on ka see, 70 minutit kestev album “kenasti” ebaühtlane. Särav ja jõuline algus läheb keskpaigas keskpäraseks hipiks-hopiks, et lõpus kulmineeruda kolme viimase rajaga. “What’s It Gonna Be?” pakub koostöös Janet Jacksoniga Busta pehmemat poolt, “What The Fuck You Want” põhjana on kiiduväärselt sämplitud kuulsat instrumentaalpala “Apache” (The Shadows).
Tõeline pomm tuleb aga kõige viiimasena – “This Means War” koos hevilegendi Ozzy Osbourne’iga – tapvalt rokkiv rap-metal töötlus Black Sabbathi kuulsast “Iron man”-loost. Ja juba pelgalt selle laulu pärast tasub... minna.

Koit Raudsepp

päev muusikas

Millise muusika abil saavad endale näo uudismajad? Vastab arhitekt Urmas Muru.

Milline lugu on parim...

...hommikune üles raputaja?
Photeki album “Form & Function”. Lihtne, sportlik muusika. Nimi vastab sisule.

...kaasa vilistamiseks?
James Browni “I Feel Good”. Tekitab soovi midagi ette võtta.

...siis, kui riietud, et välja minna?
Mozarti 40. sümfoonia. Selline päev mind ees ootab!

...ja rajum peolugu?
Donna Summer “I Feel Love”. Kuum hääl ja külm rütm. Vastuoluline kooslus tekitab üleva tunde. Arhitektuuris võiks võrrelda Richard Rodgersi Lloyds of Londoni hoonega.
...erootilise vibratsiooni looja?
Moodymann featuring Norma Jean Bell “Long Hot Sexy Nights”. Õrn ja hämar lugu.

...uinutaja?
Aly-Us “In My Soul”. Vaikne lugu. “Deep, deep, deep, deeper...” sosistab laulja hääl. Rahustab hinge, viib sügavustesse.

...depressiooni leevendamiseks?
Basement Boys “Do You Believe”. Kergendab meelt, hajutab mõtted. Tekitab hea tunde.

...”oh-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused”?
Roy Davis Jr. “Gabrielle”. Viib mõtted aastate taha... oma elule, ja sündmustele, mis viisid mind mustade majade projekteerimise lõpetamisele ja heledate majade tegemisele.

Maarja
“Kaua veel”
(KMPro/Aidem Pot)

Suurepärane kingitus Maarja-kompletistile. Lisaks “First In Line”-albumi eurovariandil mitteleiduvatele lugudele on siin ka uus kaelakeehäälne versioon “Hüvastijätust”, tükike rõõmu tandemi Pajusaar/Pilvre talendi kummardajale (“Heleda leegina põlen”) ning hingehakkava “Raagus sõnade” hiilgav kaaperdus. Maarja pole veel elav legend; “Kaua veel” on alguse kohta usutavalt turvaline ja ajalooliselt paratamatu.
Jõulusagina tarvis ta näikse tehtud ja üks hea hooletu kingikotitäide temast ka sai. Kuid kui ilmas on kasvõi üks inimene, kes ostis selle plaadi muul põhjusel, on selle ilmaga esialgu kõik korras.

Erik Morna

Terminaator “Singapur”
(MFM Records)

Terminaatori uus plaat on nagu tüüpiline Terminaator ja ei ole ka. Laulupealkirjad “Maanteepõletaja”, “Surmav suudlus” ja “Haige maailm” ning laulusõnad viitavad stagnatsioonile. Samas “Aja teenija” on Terminaatori esimene “ühiskondlik” lugu, millel on mõjus tekst, ning “Singapuri Lu” on AC/DC moodi sirgjooneline rokk. Ka ballaad “Sinu juurde tagasi” on rohkem Foo Fighters kui Meat Loaf. Kogu plaadi produktsioon on üllatavalt heal tasemel – kui Jaagup vaid aru saaks, et emotsioonid tunduvad ehtsamana, kui nende väljendamisega pole nii meeletult pingutatud.

Marek Kallin

Alumiinium,
Sinu Sädelev Sõber
“Zeig”
(Alumiinium)

Esimesel kuulamisel kõlab Allan Vainola ja Andres Aule tehtud “Zeig” nagu hirmsa tahtmisega tehtud, kuid “ebaõnnestunud” pop-plaat. “Ebaõnnestunud” on jutumärkides, kuna see annabki “Zeigile”, khm, surematu väärtuse. Ükski normaalse kõrvakuulmisega raadiodiskor ei tihkaks “Zeigilt” pärit konarlikke lugusid päevaajal mängida. Samas on nende nilbitsemiseni lihtsustatud meloodiad meeldejäävaimad, mis Eestis paari viimase aasta jooksul tehtud. Võta soft-industrial “Punane Tuba”, futu-pop “Suitsetav Zeig”, reggaelik “Must/valge” või uimastavalt kütkestav “1000”. Ma armastan seda. Aga jällegi, mul on sentimentaalne põhjus “Zeigi” tunnetada.

Marek Kallin

The Tuberkuloited
“Seitseteist lillekest rohus”
(Tuberkuloited)

“Sindi” supergrupi kena tagasivaade senitehtule. Lihtne, sirgjooneline ja aus meloodiline punk-rokk. Ette saaks heita vaid laulutekstide kohatist liigset sentimentaalsust, aga tühja sellest. Tuberkuloited võib ju mõnede arvates olla mingi tagavara-Vennaskond, kuid oma nägu ja kindel koht on neil kodumaisel maastikul raudselt olemas. Parimatest parimad on “Hiline kiirrong” (salvestatud 1997) ja “Raadio” (1992), viimasesse laulu peidetud iroonia – “iga kuulaja kui potentsiaalne laip” – avastasin alles tänu käesolevale kogumikule.

Koit Raudsepp

Audioweb
“Fireworks City”
(Mother)

Kui kokku panna punk-rokk ja reggae (tingimusega, et ei sünni tüütu ja vastik nu-ska), siis võib tulemus olla väga hea või väga halb. Paraku on see inglise rühm osanud demonstreerida mõlemat. Kaks aastat tagasi üllatanud debüütalbum oli suurepärane; seevastu uued lood kõlavad jahmatavalt igavalt. Jääb mulje, nagu oleks peale laulja kõik liikmed vahetunud. See mulje on petlik ja mina ei tea, mis neil tüüpidel viga on...

Koit Raudsepp

Erinevad esitajad
Eesti Rock 1963-70
(SaluMuusik)

Seda, et retrorida tänapäeva noortele aeg-ajalt peale läheb, tõestas hiljutisel Operatsioon B-l Uno Loop lõplikult. Tohutust ja ettearvamatust menust ehmunud vanameister lausus peale laivi järgmised sõnad: “Kõlab küll banaalselt, aga laulupidu on sellega võrreldes ju täielik köömes.”
Nüüd sai teine retromees, 60ndate biitliikumise üks liidritest Vello Salumets oma paksule raamatule “Rockrapsoodia” kõrvale ka CD, millel 25 lugu tollastelt superstaaridelt. Mikronid, Kristallid, Optimistid, Kogudus, Fix (mitte need paksud vuntsidega!), Andromeeda – ühesõnaga, need tüübid, kes põhjustasid arvukaid märgi unenägusid 30 aastat tagasi. Kõige ülbem lugu kogumikul on Mikronite “Üks imelik masin”, kõige psühhedeelsem bänd on Lüürikud ja kõige puhtam indieballaad on Koguduse “Sädelev tüdruk”.

Janno Zõbin