Märkide isand

Ilmakuulus semiootikateadlane Thomas A. Sebeok käis Tartus.

LIINA-JAANIKA SEISLER
SVEN VABAR

artu Ülikooli semiootikaosakond korraldas 7.­9. juunil Eestis sündinud tuntud baltisakslasest bioloogile Jakob von Uexküllile pühendatud konverentsi, mida külastas teiste tuntud biosemiootikute hulgas ka Indiana (USA) ülikooli semiootikaprofessor Thomas A. Sebeok.

Thomas Sebeoki (sündinud 1920) õpilane ning mainekas semiootik John Deely nimetas ühes hiljutiilmunud semiootikaentsüklopeedias oma õpetajat kõige tähtsamaks figuuriks kahekümnenda sajandi lõpu semiootikas.

Sebeok on semiootika jaoks oluline ennekõike seetõttu, et erinevalt oma eelkäijatest ei käsitlenud ta märgiteaduse objektina mitte ainult inimest ja tema keelt ning kultuuri, vaid kogu elusloodust ­ alates bakteritest ja lõpetades homo sapiens sapiens'iga.

Samuti on Ungari päritolu Sebeok oma pika elu jooksul ära teinud tohutu töö maailma erinevate semiootikakoolkondade tutvustamisel üksteisele ja ka laiemale üldsusele. 1969. aastal asutas Sebeok praegu juhtiva märgiteaduse ajakirja Semiotica, mida ta kuni tänaseni toimetab. Näiteks Umberto Eco sai USAs tuntuks tänu Sebeokile, kes hakkas oma ülikooli kirjastuses tema raamatuid välja andma.

Ka Juri Lotmani maailmakuulsus on paljuski Sebeoki teene, kes kolm aastakümmet tagasi juba kuulsa teadlasena enda jaoks Tartu-Moskva semiootikakoolkonna avastas, "nõukogude semiootikast" USAs raamatu ja rea olulisi artikleid kirjutas ning kõige krooniks veel 1970. aastal Lotmanil ja ta kolleegidel Tartus külas käis.

Samuti tutvustas Sebeok maailmale teist kuulsat semiootika ning Eestiga seotud meest ­ baltisakslasest bioloogi Jakob von Uexkülli, kelle darvinismile vastanduv uudne lähenemine bioloogiale sai aluseks Sebeoki algul zoo- ja hiljem biosemiootikateooriale. Biosemiootika vastu, mis püüab humanitaarteaduslike vahenditega loodusteaduste probleeme lahendada, tunnevad tänapäeval elavat huvi paljude eri valdkondade teadlased, sest taoline uudne lähenemine pakub võimalusi humanitaar- ja reaalteaduste lähendamiseks tulevikus.

 Härra Sebeok, te olete Tartus juba kolmandat korda ning teist korda viimase kahe aasta jooksul (eelmine visiit oli 1997. aastal). Mis sundis teid taas siia tulema?

Ma olen siin professor Kalevi Kulli kutsel (professor Kull on TÜ biosemiootika lektor ja Jakob von Uexkülli keskuse eestvedaja). Kalevi Kull koostab praegu minu poolt toimetatud ajakirja Semiotica erinumbrit Jakob von Uexküllist ning ta kutsus kokku inimesed erinevatest maadest ­ Taanist, Soomest, Kanadast ja mujaltki ­, kes on tegevad selle numbri kokkupanemisel.

Ma sõidan ikka võimaluse korral kohtadesse, kus tekivad kõige huvitavamad ideed, ja Tartu on kahtlemata üks sellistest kohtadest.

Minu kontaktid Tartuga algasid juba kuuekümnendatel, kui ma suhtlesin soome-ugri lingvistidega, eelkõige professor Paul Aristega. Siis hakkasin ma lävima Juri Lotmaniga, kellega kohtusin Tartus ja ka hiljem Norras käies. Ning viimasel ajal on minu Tartu-huvi olnud seotud ennekõike Uexkülli keskusega Tartus.

 Te olete defineerinud semiootikat kui suhet inimese mõistuse ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Uexkülli peamiseks elutööks oli kirjeldada suhtlust inimese "siseilma" ja teda ümbritseva "välisilma" vahel. Kas võib seega öelda, et Eestist pärit teadlane pani aluse tänapäevasele semiootika definitsioonile?

Seda nüüd päris öelda ei saaks. Mina olen küll väga palju Uexkülli töödest õppinud, aga ei tohi unustada, et Lääne semiootika juured on juba vanas Kreekas ning praegune semiootika definitsioon on pideva arengu tulemus, mida teiste hulgas on olulisel määral mõjutanud ka Uexküll. Kuid biosemiootika on küll teatud mõttes esimesena välja töötatud Uexkülli poolt.

 Nõnda nagu semiootika on suhtlus inimese siseilma ja teda ümbritseva keskkonna vahel, võiks semiootika teie väitel olla humanitaarteaduste ja "objektiivsete", reaalteaduste ühendajaks.

Juba inglise filosoof John Locke puudutas oma raamatus "An Essay Concerning Human Understanding" humanitaaria ja reaalteaduste vahelise lõhe probleemi. Locke jagas oma teose viimases peatükis "Human Understanding" sfääri kolmeks kategooriaks.

Esiteks füüsika, mida võiks tänapäeval käsitleda reaalteaduste kategooriana, ja teiseks eetika, mis võiks tänapäeval olla humanitaaria. Ja kolmanda kategooriana nimetab Locke huvitaval kombel semiootikat!

Ärgu unustatagu, et Locke kirjutas need mõtted aastal 1690. Semiootika pidi Locke`i järgi olema just nimelt kategooria, mis peaks olema sillaks "füüsika" ja "eetika" vahel. Selles mõttes on selle kahe teadusliku ilmavaate lõhe probleemiga tegelemisel juba pikk traditsioon.

 Nii et kui me vaatleme selle traditsiooni kujunemist Locke`ist teieni...

Oh ei, ma siiski ei julgeks ennast asetada samale pulgale Locke`iga. Locke oli suur filosoof, mina aga pole isegi mitte väike filosoof. Kuid ka minu jaoks on semiootika kõikehõlmav ja igasuguseid teadmisi ühendav teadussfäär. Ja ma arvan, et valdav enamik semiootikutest on selles küsimuses samal seisukohal.

Teadlased, kes tegelevad nende kahe valdkonna ühendamisega, peavad varem või hiljem hakkama kasutama semiootika terminoloogiat. See on vältimatu, kuna kõik elusolendid suhtlevad märkide abil ja märgid on semiootika uurimisobjektid.

 Seega võib öelda, et igaüks meist on teatavas mõttes semiootik...

Jah, ma kirjutasin kunagi raamatu "Märk ja selle isandad". Tegelikult kogu selle raamatu mõte oligi, et kõik me oleme "märgi isandad". Olla inimene tähendab olla märgisüsteemi valitseja. Ning ma arendasin seda mõtet veel edasi, väites, et mitte ainult inimesed, vaid kõik elusolendid on "märgi isandad".

Ma olen korduvalt öelnud, et olla elus, seeb tähendab olla semiootiliselt aktiivne.

 Milliseid tulemusi humanitaaria ja reaalteaduste ühendamispüüdlused seni andnud on?

Ma ütleksin, et vahe nende kahe teadussfääri vahel pole enam nii drastiline kui näiteks mõnikümmend aastat tagasi.

 Tundub, et näiteks tänapäeva geneetikas on need kaks sfääri teineteisele päris lähedased.

Kui üldse eksisteerib mõni teadusvaldkond, mis on oma olemuselt täiesti semiootiline, siis on see kahtlemata geneetika. Geneetiline kood on oma ülesehituselt väga sarnane keelelisele koodile.

Mõlema koodi struktuuri moodustab väga väike kindel hulk ühikuid ­ genoomis 20 proteiini ja keeles 20­30 häälikut ­, millest saab moodustada lõpmatu hulga vastavalt siis elusolendite liike või keelelisi tekste.

 Siis võib ju äkki leida lingvistikast vaste ka kloonimisele?

Jah, eri keeltes on lausete juures huvitav see, et valdav enamik neist on uued ­ nad on moodustunud seni kasutamata tähekombinatsiooni tulemusena. Kuid mõningaid lauseid korratakse vahel ­ näiteks on igas keeles oma kli?eed, nagu "tere hommikust", "kuidas läheb"... need laused ongi mõnes mõttes kloonid.

 Lisaks semiootikale on ka geneetika Eestis suhteliselt heal järjel...

Väga heal.

 Kas võiks loota, et Eesti on seega kasulik pinnas nende kahe oma olemuselt üsna sarnase teadusharu ­ geneetika ja semiootika ­ väga lootustandvaks koostööks?

Noh, esialgu pole geneetikutel veel meie jaoks aega. Nad peavad praegu tohutuid probleeme lahendama ­ näiteks interpreteerima inimese genoomi jne.

 Millisena näete Eesti semiootika tulevikku?

Ma arvan, et lähtepositsioon on teil väga lootustandev, kuna teil eksisteerib kõrvuti kaks väga elujõulist traditsiooni. Üks on Lotmani traditsioon, millel on arenguruumi veel küllaga, ja teine on Uexküllist lähtuv biosemiootika traditsioon. Samuti on teil väga paljutõotavad suhted ühelt poolt Soome ning Skandinaaviaga ja teiselt poolt Venemaaga.

Mis on semiootika?

aljud Eesti inimesed on kuulnud, eriti seoses kuulsa Tartus tegutsenud semiootiku Juri Lotmani nimega, terminit "semiootika", kuid väga vähesed oskavad enam-vähem öelda, mida see tähendab. Mitmed eestlased on kuulu järgi pidanud semiootikat juudiuuringuteks, arvates, et semiootika termin tuleneb sõnast "semiit", ja pealegi teavad kõik, et Lotman oli juut!

Tavaline entsüklopeediadefinitsioon ­ teadus märkidest ja märgisüsteemidest ­ on suhteliselt kasutu ja ei ütle suurt midagi, tihtipeale toob taoline definitsioon silme ette liiklusmärgid või midagi sarnast.

"Semiootika on teadus, mis tegeleb inimese mõistuse ja teda ümbritseva väliskeskkonna vahelise kommunikatsiooni uurimisega, kusjuures see kommunikatsioon on alati märgiline, semiootiline," on öelnud Thomas Sebeok. Sebeoki mainitud ümbritsev keskkond võib seonduda mitmesuguste teadusharude või eluvaldkondadega.

Näiteks biosemiootika uurib, kuidas elusolendid (inimesed, loomad, taimed, bakterid jne) omavahel märkide abil suhtlevad. Üheks biosemiootika eesmärgiks on ka selgitada, kuidas õieti toimub geneetilise informatsiooni (geneetilise märgisüsteemi) abil paljunemine eluslooduses. Selle biosemiootika valdkonna tulevik on seoses geneetika arenguga väga paljutõotav.

Teine semiootikaga tihedalt seotud valdkond on keeleteadus, millest õigupoolest tänapäevane semiootika alguse sai. Keel on inimese jaoks kindlasti kõige iseenesestmõistetavam märgisüsteem ning samas ka üks keerulisemaid semiootilisi struktuure. Sõna on märk, kuna "märk on miski, mis asendab midagi muud". Nõnda nagu telliskiviga liiklusmärk tähendab sissesõidukeeldu, nii tähendab sõna "pall" ümmargust kera, mida saab jalaga lüüa.

Kolmas, koos biosemiootikaga samuti tänapäeval väga aktuaalne semiootikaharu on kultuurisemiootika, mis otsib märke kultuuris. Hea näide on värvide kui märkide tähendus eri kultuurides. Kui meie kultuuriruumi jaoks tähendab valge värv midagi rõõmsat ja lootusrikast, siis näiteks Jaapanis on valge leinavärv.

Selle teemaga seoses tasuks mainida kuulsa kultuurisemiootiku Juri Lotmani kaunist semiootikadefinitsiooni, mille ta andis oma järelsõnas Umberto Eco raamatu "Roosi nimi" eestikeelsele tõlkele: "Teadust, mis uurib sõna kohta kultuuris, sõna ja inimese suhteid, nimetatakse semiootikaks." Tänapäeval ütleks muidugi pea iga biosemiootikaga kokkupuutunu, et märkide abil ei suhtle ainult inimesed. Kuid kultuurisemiootika kohta sobib selline definitsioon küll ilusti.

Semiootilist lähenemist võib samamoodi rakendada põhimõtteliselt kõigile eluvaldkondadele ja teadusharudele.

Lõpetuseks võiks öelda, et semiootika uurib erinevates eluvaldkondades märke kolmel erineval moel: esiteks märkide suhet objektidega, mida nad tähistavad; teiseks märkide seoseid teiste märkidega ning kolmandaks märkide kasutamist.

SILVI SALUPERE,
TÜ semiootikaosakonna lektor 

Copyright ©1995-1999 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster