NAASMINE - Kolonel Rebase põrm tuuakse koju, tema naise oma aga jääb Saksamaale.

Eesti Kõrberebane

PEKKA ERELT

etsakalmistule maetakse 26. juunil ümber Eesti tuntuma sõjamehe kolonel Alfons Rebase tuhastatud põrm. Maetakse üksi, kuna tema abikaasa Agnia jääb puhkama Augsburgi.

Miks lahutati Rebane nagu Koidula pärast surma oma perekonnast?

"See on delikaatne ja diskreetne küsimus," selgitab ümbermatmist korraldava Eesti Idapataljonide Võitlejate Klubi president Jaan Kuningas. Lõpuks vihjab ta kolmekümnendatele aastatele.

Rebase teenistusleht on laitmatu. Ometi on seal üks ootamatu seik. Kümnendi keskel lähetati Rebane kaitseväest kaitseliitu instruktoriks. Selle ümberpaigutamise põhjus olevat seotud Rebase abikaasaga. Kuulduste järgi maksis Rebasele teenistuskoha kaitseväes tema abikaasa Agniaga seotud mingi piinlik juhtum.

Mõni aasta hiljem aga oli Rebane juba kuulsaim Eesti ohvitser.

Esimesed relvad

Nagu suur Vene väejuht Suvorov, armastanud ka väike Alfons lapsepõlves sõjamänge mängida. Tema lemmiktegevuseks olnud mängukompaniide-rügementide loomine ning nende pidev ringipaigutamine.

1926. aastal muutis Alfons Vilhelm Robert Rebane mängud tõelisuseks. Ta astus Kõrgemasse Sõjakooli. Eesti Riigiarhiivis asuva toimiku andmeil ilmutas Rebane juba koolis juhiomadusi, see tähendab, tegi, mida heaks arvas. Isetegevuse eest tuli tal viis korda kartsas istuda. Ühel korral tabati kompanii korrapidaja Rebane voodist magamast, teisel korral oli Rebasel voodi kohendamata ja ta haukus rühmaülemale vastu. Suhtumist ebameeldivatesse eeskirjadesse väljendas ta hiljem sõjatandril üheselt: "Eeskirjade järgi, mis tulevad paberiuputusena, ei saa ühtegi lahingut võita."

Pärast sõjakooli lõpetamist 1929. aastal teenis Rebane 1. soomusrongi rügemendis, Kaitseliidu Lääne malevas, Auto-Tanki rügemendis jm. Kümnekonna aasta jooksul ei paistnud Rebane millegi erilisega silma ja ei tõusnud vanemleitnandist kõrgemale. Kui mitte arvestada laskevõistlustel võidetud moosilusikat ja hõbekarikaid.

Venemaa avarustes

Pärast Saksa vägede Eestisse jõudmist 1941 läks Rebane vabatahtlikult rindele. 1942. aasta algul võitles 184. Eesti Julgestusgrupi kompaniiülem kapten Rebane juba Venemaal Volhovi rindel kindral Vlassovi armee vastu.

Augustis 1942 määrati Rebane 181. Eesti Julgestusgrupi komandöriks, mis sügisel formeeriti ümber 658. Idapataljoniks. Algasid ohvriterikkad kaitselahingud ja taganemine, mis peatus alles 9. mail 1945 Tšehhis. Rebasest sai hiilgav strateeg kaitselahingute ja piiramisrõngast väljamurdmise alal.

"Vankadega sõjapidamist teab Rebane paremini kui keegi teine, on ta muidu mis ta on. Augsberger vaidles temaga küll ühtelugu, aga lõpuks ütles, et mis ma vaidlen, sa teed ju ikka, nagu sa ise tahad. Ja enamasti teed õieti," iseloomustas Rebast Heino Susi sõjaraamatu "Sarviku sulased" kangelane Sibula Ott.

Märtsis 1943 tõrjus pataljon edukalt Venemaal punaste suurrünnaku. Kokkuvõttes hoidis Rebase pataljoni ja teiste eesti üksuste võit ära katastroofi, mille puhul võinuks punaarmee juba 1943. aasta kevadel tungida Eesti piirideni.

1944. aasta algul sai Rebane kuulsaks Vaškovo lahinguga. Rebase ja Soodeni pataljonide mõnisada meest purustas neid ründava 3000mehelise punadiviisi. Lahing oli hirmus. Külaesine lagendik täitus venelaste laibakuhilatega, millest üha uued ja uued ahelikud üle ronisid ning eestlaste kuulipildujate poolt maha niideti.

Selle lahingu eest autasustati major Rebast 23. veebruaril esimese eestlasena Rüütliristiga.

Kui Rebane sellest kuulis, naeris ta: "Aasta tagasi ei olnud meiesugustele lubatud anda isegi II klassi Raudristi, anti mingi Idarist, nüüd aga võime isegi rüütliteks saada!"

Nende Venemaa lahingute pärast süüdistati Rebast tagalas ja eriti hiljem Nõukogude propaganda poolt "meeste mättasse panemises". Tõsi oli ju see, et paljudele lõppesid need lahingud kasepuust ristiga. Rebase võitluskaaslased aga eitavad neid süüdistusi.

Viimsed lahingud

Kui võitlused kandusid 1944. aasta algul Narva alla, sai major Rebasest SS Obersturmbannführer Rebane ja Eesti SS Diviisi 45. rügemendi ülem. Rebane puikles algul küll ägedasti vastu ja ähvardas rindevõitlusest üldse loobuda, ent lõpuks jäi nõusse.

Olukorras, kus terved sakslaste diviisid ja korpused olid segi löödud ja kabuhirmus taganesid, kaitsesid "Rebase kutsikad" üht kriitilist positsiooni teise järel. Nad hoidsid oma rindelõiku viimse hetkeni ja jäid seetõttu pea igas lahingus kotti. Kord piiramisrõngast läbi murdes jäi üksus raskerelvade tule alla. Ka Rebase enda mantel oli killuauke täis. "Sügisese rebase nahk on odav," kommenteeris Rebane. Pärast Putki ja Sinimägede lahinguid pidas Rebase üksus sügisel 1944 Tartu all oma viimase tõsise heitluse Eestis.

Taganedes satuti mitu korda vastamisi ka Eesti laskurkorpusega, esimest korda Vara lähedal. Kumbki pool kutsus teist üle tulema ja kumbki keeldus. Ühes rindelõigus aga lasti Rebase meestel tuld avamata üle rindejoone minna. Ka Rebase üksus sihtis kuulipildujatule kõrgelt üle. "Meie ei tahtnud tappa oma vendi," ütles Rebane.

23. septembril taandus Rebase üksus üle Eesti-Läti piiri, võideldes võõral maal kuni sõja viimaste päevadeni. 9. mai hommikul 1945 alustas Rebane oma rügemendiga viimast teekonda ­ rindelt ära läände. Mõnesajameheline üksus liikus öösiti mööda metsi Elbe suunas, Rebane ees ja mehed järel. Olud muutusid üha ohtlikumaks ja lõpuks jagas Rebane tema ümber alles jäänud mehed väikesteks rühmadeks ja käskis igal rühmal püüda omapead läände jõuda. "Sõda on meile üksusena lõppenud, nüüd tuleb igaühel võitlust võidelda ise," ütles Rebane lahkudes. Sellega oli 46. rügemendi sõjatee lõppenud, kolonel Rebase võitlused punastega aga mitte.

Läbikukkumine
inglise luures

1950. aastal astus Rebane Inglise luure teenistusse. Ühes oma abi Väino Pärteliga värbasid nad endiste leegionäride hulgast agente, kes pärast luurekooli Eestisse saadeti. Paraku langesid luurajad KGB kätte, kes alustas Inglise luurega kassi-hiire mängu.

Novembris 1954 võttis Rebane Kielis vastu Eestist tulnud Valter Luksi ehk KGB agendi "Sule". Pärast pikka ülekuulamist tunnistas ta mehe "omaks". Rebast ei häirinud isegi hoiatus, mille ta sai EV aastapäeval veebruaris 1955 Londonis peetud piduõhtu ühelt külaliselt:

"Näete seda meest," sosistas ta Luksile osutades. "Ma tundsin teda Eestis. Ta läks 1941. aastal Punaarmeesse ja sai majoriks."

"Jama," vastas joobnud Rebane, "ta oli reamees, kes deserteeris laskurkorpusest" (Tom Bower. "Punane ämblikuvõrk").

Karm tõde selgus aprillis 1955, kui Eestist naasis agent Heino Karkmann ja teatas, et kogu luurevõrk on kagebeelastest läbi imbunud.

Pärast luureoperatsioonide läbikukkumist Rebane vallandati, mille järel ta pidas öövahi ametit. 1961 kolis Rebane elama Saksamaale Augsburgi, kus ta 3. märtsil 1976 suri. Vahetult enne surma põletas ta oma kirjavahetuse, "lootuses, nagu ta oma abilisele ütles, et ta lüüasaamine jääb KGB eest varjatuks" ("Punane ämblikuvõrk").

Kolonel Rebase hauale pannakse mustast graniidist kivi Eesti vabadusvõitlejate sümboli, koloneli eludaatumite ja märkega: "Tammelehtedega Rüütliristi kavaler". 

Copyright ©1995-1999 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster