Surnud hinged

AAVO KOKK
peatoimetaja

elmises Ekspressis kirjutas Tarmo Vahter inimestest, kes esimest korda on sattunud riigikogusse. Õieti nende kohanemisraskustest. Kummaline olukord ju ­ inimesed, kes enne elasid all-linnas või hoopis kusagil väljaspool Tallinna, peavad nüüd harjuma sellega, et veedavad suurema osa ajast Toompeal kinnises ruumis.

Milles seisneb riigikogu liikme töö? On see seaduste tegemine või ametnike poolt riigikogu arutellu sokutatud seaduseelnõude lugemine ja otsustamine, mis on rahvale parem? Kui nad on rahva esindajad, siis peaksid nad vahepeal ka rahvaga kokku puutuma. Samas ­ need kolm inimest, kellest Tarmo kirjutas, mõistsid iga Toompealt ära oldud minutit kui töölt puudutud aega.

Mõtlesin, et otsin üles oma saadiku ja arutan seda asja temaga. Helistasin Riigikogu infotelefonil ja küsisin inimeste kohta, kes Tallinnast Haabersti linnaosast mäe peale pääsesid. Lahke naishääl kahetses, et neil selliseid andmeid ei ole, kuid soovitas helistada Vabariiklikku Valimiskomisjoni. Helistasin. Ka seal olid lahked inimesed, aga ka nemad ei osanud aidata.

Mulle seletati, et esiteks moodustasid mitu Tallinna linnaosa ühe valimisringkonna ja teiseks oli palju neid, kes valiti üleriigilise mandaadiga. Igal juhul pole teada, kas Õismäe kandi inimesi seal on või mitte. Põlvamaaga näiteks olevat lihtsam ­ arvutist saab kohe järele vaadata, kes tollest ringkonnast riigikokku pääsesid. Praktilise nõuandena sain siiski soovituse helistada mõnda riigikogu fraktsiooni. Nood pidid väga täpselt teadma, kes keda esindab.

Kahju vaadata, kuidas noored hinged hukka lähevad. Täna veel imestavad, et kuidagi liiga vara hakatakse Toompea kohvikus alkoholi pruukima. Homme aga vaadatakse asjale juba nagu Ülo Nugis mõned päevad tagasi ­ "Toompeale pääs on meist paljudele töö ja leiva küsimus."

Äris aitab firma järjele tavaliselt selle läbiraputamine ja osa inimeste saatmine tööjõuturule. Võibolla oleks mõistlik ka riigikogu liikmete arvu kärpida näiteks poole võrra?

KIRJAD

Närv läks mustaks

Lugedes EEs avaldatud artikleid Eesti Telefoni kohta, tahan ka omalt poolt arvamust avaldada. Meil Mõigu elamurajoonis on väga halb telefoniside. Olen pikka aega Eesti Telefoni ülemustega asju ajanud.

Mind on seal peenelt vastu võetud, Enno Kiviloo pakkus oma moodsas kabinetis kohvi, rääkis, kuidas nad arendavad maapiirkondi, ja raha ka ikka pole jne, aga selle viisaka kohtlemise ainus põhjus on tegelikult see, et meiesugustest tüütutest kaebajatest suurema kärata vabaneda. Mind on jooksutatud õige mitmete ametnike vahel, aga tulemus oli, et meile pakuti oma raha eest digitaaljaama paigaldamist. Miks siis meie raha eest, kui mujale pannakse Eesti Telefoni raha eest! Olen pöördunud ka tarbijakaitseametisse, kus hr Üksti vastus kõlas, et pöördugu ma Enno Kiviloo poole Eesti Telefonis. Ring sai täis, olen kogenud ainult demagoogiat ja jooksutamist, tegelikult ei tahagi Eesti Telefon meie probleemi lahendada!

IVO NÕGISTO
Tallinn

Võitlen edasi
Kodust saab põrgu (EE nr 17)

Igas konfliktis on kaks poolt: omanik ja üürnik. Aino Runge on minulegi tuntud nimi ja ootan juba ca 1 aasta temalt vastust oma kirjale. Ise olen olnud 25 aastat üürnik, olen kolinud oma elus vähemalt 7 korda ümber ja olen üksinda kasvatanud oma 3 poega. Ja minul ei ole kunagi olnud vajadust terroriseerida korteri omanikke ­ probleemid on lahendatud otseselt kirja teel.

Ajad on muutunud ja enam ei reguleeri riik üürnike asju. Seda peab ikka üürnik ise tegema. Iga konflikt on lahendatav dialoogi ja kompromisside abil. Üürnikul ei ole enam samu õigusi, kui oli nõukogude ajal, vaid üürnik peab endale selgeks tegema, et maja omanikul on teatud õigused, olenemata sellest, kas temale on maja tagastatud, kingitud või ta on selle ostnud. Ennekõike kannab omanik vastutust oma omandi eest ning üürnikul ei ole mitte mingil juhul õigust omavoliliselt omanikule kahjumit toota.

Igal pool maailmas kolivad inimese päeviti ümber, Eestis ei olnud varasemat ümberkolimist sellel lihtsal põhjusel ­ et ei olnudki kortereid! Elanikud pidid olema rahul sellega, mida riik neile organiseeris. Elanikud pidid alla neelama fakte, et korterid lagunesid, koridorid haisesid ja majahoidjat ei huvitanud teha tööd. Sellest olukorrast taheti pääseda ­ ja ometi ollakse rahulolematud. Eesti on vaba, kortereid saada ­ milleks siis laulda nutulaule?!

Siis pole vaja üürnike ega ka omanike elu põrguks teha!

Mina ise tulen edasi võitlema oma õiguste saavutamiseks, seda kindlasti mitte asotsiaalidega, haisu- ega piduloomadega, ei prussakate, ei kirpudega ­ need kõik on juba tänu isehakanud üürnikele minu omandis olemas!

AINO SIEBERT
Saksamaa

Toomas H. Liivi toetuseks
Depressiooni anatoomia
(EE nr 15)

Kahju on lugeda ületöötanud andekast ajakirjanikust, minu meelest makstakse "burn out" sündroomiga mujal maailmas haigusraha 1­1 1/2 a, kuid soovitusena lisaks, et palju targem on teha kirjatööd vaid 2 tundi päevas ja 4­5 t füüsilist tegevust, kasvõi näiteks postiljonina või muud. Mitmed firmad otsivad töötajaid. Võib ka muul viisil kas jalutada või joosta, ennast ka piirata info hullusest, limiteerides seda paari tunnini (ajutiselt). Ületöötamisest ülesaamiseks kulub pikk periood, 1­2 aastat, ja ega kirjatööd tasuks unustada, võib ju hoopistükkis mõne raamatu valmis saada või mõnele Euroopa tuntud väljaandele kaastööd teha, raamatukogus tasub ka käia. Natuke aega tuleb kadedatest hoiduda ja suhelda lihtsate inimestega, oma ringkonnast kõrval, kuid kindlasti pole kõik halvad. Arsti mainele ei tule hoopistükkis sellised avaldused kasuks, esmane kohus on patsienti aidata ja vajadusel endast targema kolleegi juurde suunata, mitte ülbitseda.

Kui rahaasju muidu korda ei saa, siis saab korteri väiksema vastu vahetada, betoonmaja ei sobi alati elamiseks ja võib kahjulikult närvisüsteemile mõjuda ning ega ajutine välismaalgi töötamine kahjuks tule. Peaasi on teada, et on veel teisi harituid, kel sama sündroom ja sellised asjad.

Nii et aeg puhkuseks ja vahelduseks, täitsa lihtsaks hapnikurikkaks tööks ­ edaspidi tulevad hoiu-laenukassad ka, et abivajajaid aidata. Võib-olla olite kellelegi konkurent, palju, palju võimekamale, kes kunagi ise omi artikleid ei kirjuta.

NAISINIMENE

Häiriv viga
"Meie Lennart" (P. Erelt, T. Vahter. Kirjastus Tänapäev)

"1996. aasta presidendivalimiste ajal küsib ETV ajakirjanik (Sulev Valner) Lennartilt: "Keda te tagasivalimise korral Kadriorgu tööle võtaksite?"

"Ma võtaks Salingeri, raamatu "Kuristik rukkis" autori. Ta kirjutas president Kennedy kõnesid"" (lk 56).

Kahjuks pole maailmakuulus sulesepp Jerome David Salinger (sünd 1. l 1919) ealeski president Kennedy kõnesid sepistanud. Seda tööd tegi hoopis Herbert Salingeri ja Jehanne Pietry Salingeri seaduslikust abielust 14. lV 1925 sündinud Pierre Emil George Salinger. 1959­1960 oli Pierre Salinger senaator Kennedy pressisekretär ning 1961­1964 USA presidendi (Kennedy, Johnson) pressisekretär.

ANDRI IVIN

ARVAMUS

Stoel toidab ussi

JUKU-KALLE RAID

Ajalehe Keskus peatoimetaja

Piibli järgi tekitas jumal palju segadust. Just siis, kui inimesed olid ära leppimas ja tahtsid teha leppimise märgiks torni, mis ulatuks taevani, viskas jumalal üle ja ta torkas oma raudse ning halastamatu käe vahele: Paabeli tornist said Paabeli varemed. Jumal ei vihastanud torni kõrguse, vaid ehitajate lolli plaani üle: tuua välja miski semantiline kõrgusesse püüdlev ühtset loovust eviv märk ja hakata seejärel rahulikult elama. Jumalale see plaan ei meeldinud. Nii ajaski ta inimesed laiali, pillutas mööda maailma ja segas keeled. Kui üksteisest aru ei saada, on lihtsam tülitseda, mõtles jumal, kellele meeldis vaid üks keel ­ see, milles tema on kirjutanud. Jumala probleem oli kakskeelsus. Inimeste tuju pidi keele- ja seetõttu ka mõtteerinevuste tõttu olema kogu aeg sitt.

Mõni aeg tagasi rääkis eesti keele halb ingel Max van der Stoel sellest, et tarvis oleks õgvendada keeleseadust. Tõsi ­ muutmisest ei olnud juttu; juttu oli halvast olukorrast riigis, mil müüjad ja parlamendiliikmed peaksid oma asju saama ajada vene keeles. Stoeli hollandlikult segast ja mitmerahvuslikku hinge ning situatsioonitaju morjendas vene keele ­ ja seoses sellega venelaste ­ ikka veel halb seisukord Eestis. Vaene Stoel, sest tal on oma palga pärast valus. Ma ei usu kottigi, et ta muidu taolistele probleemidele mõelda viitsiks. Kui ta nii lolli juttu ei ajaks, poleks tal töökohta.

Isiklikult olen ma rääkinud mitmete umbkeelsete sõpradega vene keeles ja ma ei tunne ennast diskrimineerituna. Nad ise ütlevad ka ­ näiteks fotograaf Nikita (umbvenelasest pelmeenisööja Lasnamäelt) ja Tallinnas elanud gruusia kirjanikust sõber Edik (suri sel nädalal, oskamata ühtki eestikeelset sõna peale "tere") ­, et mind nad oma umbkeelsusega ei diskrimineeri. Usuvad vähemalt. Kuidas siis mina neid? Kui nad ennast üldse diskrimineerituks võiks arvata, siis vaid seepärast, et nad ei oska öelda kohaliku keeles mitte kui midagi. Ja selles ei süüdista nad mind ega ühtegi muud eestlast, vaid ainult iseend. Ise teavad. Ise elavad. Ise räägivad selles keeles, milles nad mõnigi kord vestluspartnerit ei leia. Ükski eestlane selles süüdi pole. Ja nad arvestavad ise kõigi tagajärgedega.

Stoel toidab ussi. Ma ei räägigi absurdsest kujutluspildist, mis maaliks temasuguse mehe üles näiteks Saksamaa lõuendile rääkimaks samasugust juttu näiteks kurdide keeleõiguste kaitsest. Ei. Seal tehakse asju teise pintsliga.

Tema tahab oma kordumatu joonise maalida Eesti lõuendile; tahab, et öeldakse ja arvestatakse: Stoel ütles uudistes, et vähemuse olukord vähemusprobleemidega riigis on halb. Et tema, Stoel, jälgib pingsalt, saab aru ja astub välja.

Möönan. Kakskeelsus on inimeste üks põhilisi probleeme. Selles Stoel ei eksi. Aga see probleem ei puuduta räägitavat keeletasandit, näiteks Narvas elavat üksikut eestlasest pensionäri, kes poes eesti keele rääkimise peale kurele saadetakse. On teid närvi ajanud põhimõttelagedus, mis ei küsi asjade olemusest, vaid lõikab loorbereid ainult esitamisprofiidist? Mind on.

See on kakskeelsuse probleem, mis ei küsi keelebarjäärist. Küsimus on inimöeldu keele kahes harus; küsimus on juudakeelsuses. Ja see on ainuke mõistlik järeldus, milleni Stoeli jutt võib viia. Mitte selleni, et las räägivad teises keeles. Las teevad, mida tahavad. Et üldse ­ kui müüjad juba räägivad, küll siis mõni loll kaevur ärkab, kisama hakkab ja endale tööbrigaadis venekeelsete roppude sõnade brigadirile legaalselt näkkupaiskamise õigust nõuab.

Hale on mõelda inimesele, keda kutsutakse spetsialistiks (olen näinud paberit, milles Stoeli nii tituleeritakse), kui ta ei taba ­ ja tal ei ole mingit soovi tabada ­ asjade, siinkohal keelesituatsiooni, sügavamat olemust. See barjäär, millest räägib Stoel, seletades venekeelsuse diskrimineerimist, on fiktsioon, milles orienteeruvad ainult paberid ja propaganda. Ja propagandistid, kellel on vaja end paigutada poliitilisele tublikaardile. Nagu Stoel.

Stoel soendab Euroopa viledaks kulunud mantli hõlma all ussi. Stoelisugusel bürokraatiahammasrattal ei jää muud üle. Ametnikkond on tema selja taga, bürokraatlik mõtteviis ta ainus armuke. Et õigustada probleemi, teha tööd probleemi lahendamise üllal eesmärgil, on enne vaja teha tööd probleemi väljamõtlemisel. Tahaks käituda õela juudana, võtta Stoelilt ja temasugustelt eurohammasratastelt probleem. 

Copyright ©1995-1999 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre

Webmaster