nädala album

2pac
"Greatest Hits"
(Death Row)

Ükskord ma ärkasin ja märkasin muutust. Igal pool, kuhu ma ka ei läinud, kuulsin vaid ühte laulu, nägin ühte videot. 2paci "Changes". Asjad ei olnud enam endised. Death Row/Interscope oli välja andnud albumi "2pac: Greatest Hits".

Mul ei ole veel seda plaati (laenasin kuulamiseks), kuid kohe ostan. Nii hea tunne on panna raha Afeni Shakuri (2paci ema) kirjakasti. Sest kui sa oled oma elus kuulnud igatsorti (rap)muusikat, siis saad aru, et 2pac oli neid väheseid mehi, kes võis midagi öelda.

Kuidas sa tahad? Võiksin ette võtta plaadi vahelehe ja lugeda üles laulunimesid ja avaldada arvamust, millised on head, millised mitte. Kuid mida see muudaks? See plaat ju ei konkureeri teistega. See on nagu Hennessy konjak. Sellel on oma tee.

Mis kuulajale jääb, on tunded, mõtted ja mälestused. Me võime kujutleda 2paci sõitmas 500-se Mersuga või trellide taga või raha tegemas ja idaranniku poppareid üles peksmas. Kuid me ei saa teda näha. Poeet on lahkunud ja see duubel-CD on üks kivi tema mälestussambast. Ma ei ole ta peale vihane, sest elu läheb edasi.

MARTIN PALM

P. S. Ilmselt lugesid ridade vahelt välja, et see arvustus on kirjutatud fänni poolt. Ma ei ürita pilti perfektseks maalida. See on kõigest tingimusteta armastus.

vana, aga oluline

Steely Dan
"Pretzel Logic"
(MCA, 1974)

Walter Beckeri - Donald Fageni Los Angeleses kodunenud duo paigutas oma seitse plaati aastaisse 1972 kuni 1980 ning nii mõnelegi on Steely Dan paistnud parim, mis 70ndate alguse tüüprockist üleüldse võtta. Iseasi, et tegelikult vaatasid nad ajastuvaimule pigem kõrvalt ja kõõrdi.

Tollane rock vajas oma toimeks ruumi ning sai selles mõttes kätte enam-vähem kõik ja enamgi ­ staadionid, meedia, rekordhonorarid... Punk tegi sellest hiljem numbri ja 70ndate maine pole siiani suurem asi, kuid tagantjärele tundub see aeg isegi oma edevates liialdustes ausalt sentimentaalne. Steely Dan seevastu ei vajanud avarust. Duo sulgus selle asemel hermeetiliselt stuudiosse ja ei usaldanud suuremat isegi kontserte anda. Nende dzhäss- ja funk-elementidega klaustrofoobiline kunstpophübriid aga oli liiga sile ja kaalutletud, et olla tõsi.

Kogu bändi diskograafia kõlab kui üks pikk sarkastiline, kohati küünilinegi kommentaar rockkultuuri illusioonide aadressil. 70ndate keskel oli just Steely Dan (hoopis rohkem kui näiteks heavy metal) see, tänu kellele 60ndate hipilik vabadusejoovastus tundus pääsmatult tarbetusse kustunud olevat. Kangelaslik minevik oli nõudnud kõike ja kohe, Steely Dan nõudis kontrolli ja ainult.

Too jäikus jättis vanad illusioonid muidugi kestma ning duo igaveseks erandiks nende varju. Nad kogusid kõvasti kultuslikku kumu, said kätte mõned VIP-idest fännid (cyber-literaat William Gibson näiteks) ja kinkisid sämpli De La Souli debüütplaadile. Ometi ­ mingiks kõnekaks üldistuseks, päris oma mantlipärijatega ja puha, pole Steely Dan'i iial sobima saadud.

TÕNIS KAHU

Robert Wyatt
"EPs by Robert Wyatt"
(Hannibal/ Rykodisc)

Robert Wyatt on täielik erand. Halli habemega ratastooliinvaliid. Kommunist juba 70ndatest peale. Lisaks maailma kõige kaeblikuma hääle omanik (Ryuichi Sakamoto määratlus).

Viiest keskmiselt viie looga plaadist koosnev luksuskogumik sisaldab singlitel ja EPdel ilmunut, cover'eid ja remikse. Ja samal ajal on see Wyatti alternatiivne best of, sest näiteks Neil Diamondi "I'm A Believer" või Elvis Costello "Shipbuilding" on Wyatti esituses ilmselt tõhusamad ja tuntumad kui mistahes muudes variantides.

Lisaks on kogumikul hispaaniakeelseid laulukesi, meenutades Wyatti vasak-poliitlauljale omast Tšiili- ja Nikaraagua-kallakut; üks plaat koosneb viimase albumi "Shleep" remiksidest. Ma kahtlesin, kas Wyatti delikaatset ja vaikset jazzi ja popi piirimail hõljuvat muusikat saab üldse mingite biitidega dekoreerida; nüüd tundub, et see on imekombel võimalik.

TÕNU KAALEP

Crash Test Dummies
"Give Yourself A Hand"
Vik/BMG

Õnnetu bänd, kes tegi surematult tüütu hiti "Mmm mmm mmm mmm" ja kadus. Uus plaat on peaaegu ilmutuslik. Loogiline oleks olnud jätkuv vajumine mingisse kanada folkpopi sohu, selle asemel on aga 38 minutit lühikesi ja veidraid laulukesi, tulvil kõike, mida moodne aeg ja tehnoloogia pakuvad.

"Keep A Lid On Things" on üks painajalikumaid trip-hop-hitte, mida viimasel ajal kuulda, "A Cigarette Is All You Get" on põhiosas talkingheadsilik hüsteeriline funk, "I Want To Par-tay" on vist Beastie Boysi paroodia, "A Little Something" emuleerib vana Everything But The Girli; plaadi keskel ilmub tausta suisa breakbeat ja viimane lugu "Playing Dead" on nagu David Sylvian.

Seni matipalmiliku tõrrehäälega silma paistnud solist Brad Roberts eelistab nüüd kasutada falsetti, klahvimängija Ellen Reid osutub kolmes loos täiesti sündsaks vokalistiks. Varem siledama soundi asemel on tulnud müra, krõpsud, efektiplokid, trikid. Õhus on positiivset ärevust.

TÕNU KAALEP

Jimi Tenor
"Organism"
(Warp)

Soome mees Tenor ­ palju näinud, palju käinud ­ läheb iga aastaga aina paremaks. Tõeliselt isikupärane ja äratuntav stiil ja seda alates vokaalist ning lõpetades vanade analoog-sündisoundidega. Tema muusika on kirev nagu mustlase pidukostüüm: techno, funk, house, electro, jazz ja soul. Autentsuse poolest üllatab just viimane, sest varem pole Tenorit täheldanud nii mõnusalt mahedalt laulmas ("My Mind"). Tugevamad rajad on veel ekstaatiline funky-rock purse "Total Devastation", house-party floorfiller "Year Apocalypse" ja külm electro "Serious Love". Väga väärt muusika, mis annab luba oletada, et Tenorist kuuleb edaspidi veel nii mõndagi head.

KOIT RAUDSEPP

Erinevad esitajad
"Wu-Chronicles"
(Wu-Tang Records)

Kui keegi räpparitest on väärt tegema mitmetunniseid, paranoiast paisutatud tontlikke kontseptuaalalbumeid, sümboleid minusuguste (valgete) lihtsurelike kultuuriruumis omatahtsi ümber paigutama, siis nimelt Wu-Tang Clan. Sedakorda nad seda ei tee. Tolle kamarilja kroonika oleks võinud olla tüki tumedam, saladuslikum, loetamatum kui see kogumik siin.

Aga "Chronicles" on hea plaat. Vahest mitte rohkem kui paar säravat ideed laulu kohta, kuid leidke üles paremad neist lauludest ja te saate aru, mäherdune luksus see on. Näiteks The RZA "Tragedy" oma Eurythmicsit müksava refrääniga (Here comes the pain again...) või The Notorious B.I.G. ja Method Mani hit-lõikeline loop loos "That What". Wu-Tang Clan ei ürita sedakorda võimu võtta, kuid ta valitseb ometi.

Tõnis Kahu

Model 500
"Mind And Body"

"Viiesajane mudel" on Juan Atkins, Detroidi technomaffia sajandi suurkuju. Koos Derrick May ja Kevin Saundersoniga kuulub ta esimese põlvkonna absoluutsesse tippu ning see on tema uus album. Vana kooli electrobiitide prevaleerimine enamikes palades (vast parim neist "In And Out") on sestap loogiline tulem, mis korraliku produktsiooni tagajärjel ei mõjugi väga anakronistlikult. Uudsusevõlu on Atkins lisanud üsna inglasliku breikbiidi sissetoomisega, mis koos naisvokaali ja deep-techno sulni surinaga moodustavad igati rahuldava komplekti ("Tipsy", "Incredible"). Kõige üllatavamad on aga "Be Brave" ja "Rain", mis kujutavad endast äärmiselt omapärast lähenemist soul ja R&B zhanrile.

Hea ja ausa muusika kõrval on "Mind & Body" veelgi olulisem tähtsus teatud stereotüübi kummutamine. Vastupidiselt levinud arvamusele, et technomuusika on elutu ja külm, kiirgab antud album jumalikku soojust ning peegeldab inimese ja masina hingelist sümbioosi.

Koit Raudsepp

päev muusikas   

Maailmalinna New York resident DJ DezMix veedab reedese ja laupäevase vahelise öö Viimsi Talveaias. Mida talt oodata?

Milline lugu on parim...

...hommikune üles raputaja?

Veronica "Someone To Hold". Sest sel lool on kõvasti energiat.

...kaasa vilistamiseks?

Razor & Guido "Do I Again". Sest seda mängitakse siin (New Yorgis ­ toim.) nii pagana palju ja ta on mulle pähe kinni jäänud.

...siis, kui riietud, et välja minna?

Eddie Amador "House Music". Sest see pumpab ja soojendab mind üles terveks ööks housemuusikaga.

...ja rajum peolugu?

Latin Headhuntrz "Lift Me Up". Rasked biidid, piisav põhjus... Ma kasutasin seda lugu hiljaaegu DJde võistluse avaloona ning vastuvõtt oli väga hea: naeratused, aplaus ja haamerdavad pead tantsupõrandal.

...erootilise vibratsiooni looja?

Linda Eder "Something To Believe In". Mulle meeldib, kuidas Linda sellel karmil lool laulab. Minu sõber, Prince Quick Mix, on selle produtsent. See on üks tema parimaid töid, ma arvan.

...uinutaja?

Eddie Amador "House Msic". (Ma armastan seda lugu!!)

...depressiooni leevendamiseks?

Armand Van Helden "Flowers"... rõõmus lugu.

..."oh-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused"?

Xavier Gold/Ralphie Rosario "You Used To Hold Me (Original Mix)". Minu arvates tõeline "house klassik". Ja kindel põrandatäitja. 

Copyright ©1995-1999 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre